Benioffi romaan on samuti väga teadlikult üles ehitatud seikluskarkassile. 1970. aastal sündinud juudi verd ameeriklane jutustab justkui oma vanaisa lugu, kes enne kaheksateistkümneseks saamist tappis noaga kaks sakslast. Mõned asjad vanamehe pajatatust jäid talle segaseks. Selle peale ütleb taat: "David, sa oled kirjanik. Mõtle välja."

Ja nii juhtuski. See romaan kuulub kategooriasse, mille kohta öeldakse, et ei saa raamatut enne käest panna, kui oled jõudnud viimase reani. Loo käivitab kahe sõjaaja seaduste kohaselt surma mõistetud nooruki Levi ja Kolja uskumatu pääsemine. Nad saavad veidra jutu ja käitumisega NKVD polkovnikult võimatu ülesande: tuua talle tosin kanamuna. (Jätame kõrvale pisiapsud, selleealisi Leve hüüti kindlasti vaid Ljovadeks, polkovniku auaste ja pagunid (taas)tekkisid Nõukogude armees sõja teisel aastal).

Aga see pole siiski pelgalt seiklusjutt. See on ühtaegu pöörane kelmiromaan ja suur tragöödia. See on nii grotesk kui reekviem. See romaan on kirjutatud tõelise sisemise vungiga. See on otsekui põlvkondlik kohustus. Selles on midagi parimas mõttes juudilikku. Nii nagu nad näiteks igale uuele põlvkonnale taasloovad hoiatavaid visioone holokaustist.

Aga veel. "Varaste linna" lugedes oli mul pidevalt tunne, nagu vaataksin head, dünaamilist, tihedalt naksuva dialoogiga (millesse ehk sutsu ülemäära ajastuvõõrast või siis lihtsalt mitte väga venepärast seksiloba pikitud) Hollywoodi A-kategooria filmi. Ja alles pärast taipasin autori elulugu üle vaadata. No muidugi, nii ongi - ennekõike on tegu eduka filmistsenaristiga. "Varaste linn" on alles selle noore mehe teine romaan. 

Midagi selles igatahes on - Leningradi blokaadi lugu à la Hollywood!