David Benioff "'Varaste linn"'
"Varaste linna" võtsin kätte kerge sisemise kallutatusega. Olen elu jooksul lugenud küllap rohkem kui tosinat sõjaraamatut, mille teemaks 900 päeva kestnud Leningradi blokaad. Enamasti on need kõik olnud vaated seestpoolt, s.t vene nõukogude kirjanduse osa. Aga kummalisel kombel on mitmest tõsi traagilisest teosest (Ahmatova luule, Tšakovski, Simonovi jmt proosa, Granini ja Adamovitši dokumentalistika jne) enim meelde jäänud H. Matvejevi "Tarantel", mis ilmus omaaegses "Seiklusjutte maalt ja merelt"-sarjas. See nolgieas loetud patriootlik põnevik mõjus kuidagi eriti vahetult. Just sellest raamatust sain muuseas teada, et totaalselt nälgivas blokaadilinnas oli küllalt neidki, kes elasid priskelt ja piduselt, kalamarja ja konjakiga. Ja just see raamat ujus alateadvusest "Varaste linna" lugedes mitmed korrad pinnale. Tolleski romaanis olid peategelased kas päris lapsed või natuke vanemad teismelised. Ja sealgi sahkerdasid ringi vargad.
Benioffi romaan on samuti väga teadlikult üles ehitatud seikluskarkassile. 1970. aastal sündinud juudi verd ameeriklane jutustab justkui oma vanaisa lugu, kes enne kaheksateistkümneseks saamist tappis noaga kaks sakslast. Mõned asjad vanamehe pajatatust jäid talle segaseks. Selle peale ütleb taat: "David, sa oled kirjanik. Mõtle välja."
Ja nii juhtuski. See romaan kuulub kategooriasse, mille kohta öeldakse, et ei saa raamatut enne käest panna, kui oled jõudnud viimase reani. Loo käivitab kahe sõjaaja seaduste kohaselt surma mõistetud nooruki Levi ja Kolja uskumatu pääsemine. Nad saavad veidra jutu ja käitumisega NKVD polkovnikult võimatu ülesande: tuua talle tosin kanamuna. (Jätame kõrvale pisiapsud, selleealisi Leve hüüti kindlasti vaid Ljovadeks, polkovniku auaste ja pagunid (taas)tekkisid Nõukogude armees sõja teisel aastal).
Aga see pole siiski pelgalt seiklusjutt. See on ühtaegu pöörane kelmiromaan ja suur tragöödia. See on nii grotesk kui reekviem. See romaan on kirjutatud tõelise sisemise vungiga. See on otsekui põlvkondlik kohustus. Selles on midagi parimas mõttes juudilikku. Nii nagu nad näiteks igale uuele põlvkonnale taasloovad hoiatavaid visioone holokaustist.
Aga veel. "Varaste linna" lugedes oli mul pidevalt tunne, nagu vaataksin head, dünaamilist, tihedalt naksuva dialoogiga (millesse ehk sutsu ülemäära ajastuvõõrast või siis lihtsalt mitte väga venepärast seksiloba pikitud) Hollywoodi A-kategooria filmi. Ja alles pärast taipasin autori elulugu üle vaadata. No muidugi, nii ongi - ennekõike on tegu eduka filmistsenaristiga. "Varaste linn" on alles selle noore mehe teine romaan.
Midagi selles igatahes on - Leningradi blokaadi lugu à la Hollywood!
