"Detsembrikuumus" - Kuidas Hollywoodis elu ja surma peale Eesti filmi heaks tööd tehti

Vabariigi juubelifilmi "Detsembrikuumus" režissöör Asko Kase (29) räägib Margit Tõnsonile, et film on Hollywoodis kui elu ja surma küsimus.

Neeme Raud raporteeris Rahvusringhäälingu uudistes mõni päev tagasi perekond Tustyde tehtud “Laulva revolutsiooni” nimelise dokumentaal­filmi menust Ameerika Ühendriikides. Film, millega avati ka juubelihõngune Pimedate Ööde filmifestival, on linastunud ligi sajas Põhja-Ameerika linnas umbes 100 000 inimesele.

Seda, et meie identiteedi seisukohast olulist “laulsime end vabaks” laadis omamütoloogiat võiks peale Läänemere-äärse väikeriigi kodanike ja väliseestlaste huvitavaks pidada ka näiteks islamitelevisioon Al Jazeera, oskasid vähesed aimata. Mäletame ju hästi, kuidas Elmo Nüganeni lavastatud patriootilist ajaloodraamat “Nimed marmortahvlil”, mis kodus kassarekordeid purustas, ei kippunud vaatama isegi põhjanaabrid soomlased.

Kuidas võib minna Artur Talviku toodetud ja Asko Kase käe all elustunud “Detsembrikuumusel”, mille sisuks 1924. aasta lõpu ärevad ööd, kui värskelt kätte võidetud vabadus tõsiselt ohus, saame näha.

Film jõuab kinodesse 16. oktoobril.

Alustades algusest: kas sa võtsid nii vastutusrikka ülesande lavastada EV juubelifilm vastu rahuliku südamega või oli vaja sind meelitada ja veenda?

Ma lugesin “Detsembrikuumuse” esialgset treatment’i poolteist aastat tagasi ja ma võtsin selle vastu kohe ning täiesti kindla südamega. Just olid toimunud nn aprillisündmused Tallinnas, minu akna all oli kõik sodiks pekstud ja tahes-tahtmata tekkis seos 1924. aasta sündmustega. Peab kohe ära mainima, et tol ajal polnud tegemist mitte niivõrd rahvustevahelise probleemiga kui maailmavaatelise konfliktiga. Vastasseis oli kommunistliku ja kapitalistliku ideoloogia vahel.

Kaotajaid ja elu hammasrataste vahele jääjaid on mõlemas süsteemis. Aga fakt on see, et nii otsest kui kaudset vabadust ja seega õnnelikke inimesi on kapitalismi puhul võrreldamatult rohkem.

Sa ei saanud ka võtetele “mütsiga lööma” minna, sest sellest filmist peaks saama sinu lõpufilm, mille iga sekundit pead komisjoni ees kaitsma?

“Detsembrikuumus” ei ole minu lõpufilm. Ma loodan väga, et siit saab kõik alguse. Kui sa pead silmas õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis, siis neist ma pidin kahjuks filmi nimel loobuma.

Film oleks lõputööna kindlasti kirja läinud, aga kõik kõrvalained oleksid kõvasti kannatada saanud.

Kahe pooliku asemel valisin täieliku pühendumise filmile ja arvan, et see tasus ära. Õppisin palju alates loo ümberkirjutamisest stsenaristidega (Lauri Vahtre ja Mihkel Ulman, toim ), proovidest ja võtetest kuni filmi helindamiseni Hollywoodis. Ja kindlasti on kinopublik palju teravama kirvega kui koolis eksamikomisjon.

Kui vabad käed sul olid, viimaks ellu oma nägemust, mis sul pärast stsenaariumi lugemist tekkis?

Filmi tegemine on otsuste langetamine. On otsused, mis töötavad, ja on otsused, mis ei tööta. Ei olnud ühtki kõrgemat jõudu, kes oleks mulle filmi tegemisel midagi ette kirjutanud. Küll aga oli mustmiljon otsust, mis lisaks iseendale oli vaja ära põhjendada ka veel näitlejate, operaatori, produtsendi, kunstniku jne jaoks. Ning seda kõike arusaadava ja töötava filmiloo nimel.

Filmi tegemine on ajas muutuv ja arenev protsess. Minu nägemuse osad mõnevõrra muutusid filmi tehes ja seda loova koostöö tulemusena. Ma ei teinud filmi iseendast iseendale. Me tegime filmi kaugest sündmusest kolmele inimesele. Esiteks inimesele, kellele meeldib Eesti ja kes tahab, et see pisike koht maailmas alles jääks. Teiseks inimesele, kes ei saa aru, milleks seda vaba maalappi nimega Eesti vaja on. Ning kolmandaks on see film inimesele, keda huvitab ajalugu.

Sinu filmograafiast leiame ohtrate otsinguliste lühifilmide kõrval ka “Discovery dokumentaalsust tarantinoliku märuliga vürtsitava “Hundi agoonia”” ehk Urmas Sõõrumaa tellitud Falcki juubelifilmi. Võtad sa niisuguste tellimustööde tegemist stoilise rahuga? Minu küsimus on, mida sa enda omaks nimetad.

Ma pean enda omaks kõike, mida ma olen teinud. Muud varianti pole. Ma olen teinud reklaame, olen teinud tellimusfilme ja teen neid ka edaspidi, kui ma nendes midagi enese jaoks äratuntavat ning huvitavat leian.

Kõik, mis tuleb väljast, ei ole halb. Ja kõik, mis tuleb seest, ei pruugi ka alati hea olla. Ütlesin ei ühele suurele Eesti mängufilmile, millel festivalidelgi hästi läks. Ma lihtsalt ei leidnud sellel lool tol hetkel seost endaga. Seega, ükskõik kui hästi või halvasti ma mõnda asja olen suutnud väljapoole põhjendada, minu tehtu on ikka minu oma.

Mismoodi sa iseloomustaksid Eesti filmi kui niisugust mõne suure festivali pressikonverentsil?

Eesti on kui maailma kelder, väike ja hämar. Aga sealt leiab asju, mis on tihti vanemad ja väärtuslikumad kui katusel toimuval rahvaste laadal. Sama lugu on Eesti filmiga. See on väike ja hämar, aga kui korra keldrist välja saab, siis on originaal­ne ja võrdne kõigega maailmas.

Tegelikult ma arvan, et kõige rohkem vajab Eesti film positiivset fooni kodumaal. Tänu “Sügisballi” ja “Klassi” edule on see veidi paranenud, aga minu arvates ikka lonkab. Milleks lükata naabrile igal võimalusel pulk p...e?

Kui sa ülemisel korrusel ajalehti potti topid, siis hakkab alt naabril ummistama. Kui sama tegevust jätkad, siis hakkab lõpuks endal ka üle ajama. S... tõuseb üle põlvede ja ma ei tea inimest, kellele see meeldiks. Positiivne foon toob kasu kõigile. Kui ühest räägitakse head, siis on ka teisel paremad šansid, vähem mõttetut stressi ja rohkem energiat olulisele pühenduda. Positiivset fooni peaksid looma kõik: tegijad, kriitikud ja isegi vaatajad. See on mõnikord raske, aga ma usun, et vältimatu, sest me kõik oleme ühes paadis.

Milline oli kogu “Detsembrikuumuse” valmimise juures kõige raskem periood ja mis tulevikku vaadates kõige harivam osa? Kus/kas sa tundsid, et kooliõpetus on olnud ebapiisav?

Kõikides faasides alates stsenaariumi kirjutamisest kuni valmis pildi ja heli kokkupanemiseni ilmnes ühe suure võiduga kolm veel suuremat probleemi. Füüsiliselt oli kõige kurnavam võtteperiood, mis kestis peaaegu kaks ja pool kuud. Mitmesaja-aastase tolmuga kopitavatest keldritest miinus kahekümne kraadise pakaseni vaksali võtetel. Nende äärmiselt ebamugavate tingimuste juures pidi nupp igal hetkel sadat tera nokkima. Aga igal asjal elus on vähemalt kaks külge. Tänu meeskonnaliikmeid murdnud külmale auravad näitlejate suud ekraanil peaaegu igas kaadris ja see on väga ehe.

Et kooliharidusest ei piisa, seda ei tundnud ma kordagi (Asko Kase lõpetas 2004. aastal Pedas telerežii ja õppis edasi Boris Frumini käe all BFMis, toim). Vastupidi. Pigem tuli puudu isiklikust kogemusest ja mõnikord leiutasin jalgrattale vända, kuigi see oli juba olemas. Ma arvan, et kooli ülesanne ei olegi tohutu kogemuse andmine. Kogemus koguneb elu jo oksul. Kooli ülesanne on luua kriitikameel õigete kogemuste selekteerimiseks.

Ükski riik, olgu ajad kui halvad tahes, ei hoia oma hiilguse pealt kokku. Nagu näeme – hüsteeriliste kärbete ajal kerkib võidumonument ikka. Juubeliaasta ürituse osana valmis äsja ka suure eelarvega teleseriaal ja juubelifilmgi läks kallimaks kui plaanitud... Kas sul südame peal midagi kripeldab ka?

Minu koolitee algas Nõukogude võimu ajal ja jätkus Eesti Vabariigi ajal. See oli üleminekuaeg ja ma ei mäleta, et sellest riigipöördekatsest kunagi pikemalt koolis räägitud oleks. Ühest küljest on sellest kahju. Teisest küljest avastasin ma tolleaegseid dokumente, ülestunnistusi ja mälestusi lugedes tohutult põneva maailma.

On õõvastav mõelda, et kui käputäis kommuniste 80 aastat tagasi oleks oma eesmärgi saavutanud, siis me täna Eesti Vabariigis ei elaks ja eesti keelt ei räägiks.

Jah, me teame kõik väga hästi, millist kaost üks monument võib kaasa tuua. Kindlasti on inimesed õnnelikud ka ilma monumendita. Monumendi kurb saatus seisneb selles, et see muutub oluliseks ainult kriisihetkedel. Kõik soovivad, et teed oleksid siledad ja lapsed saaksid koolis tasuta präänikut ja kodus oleks suur televiisor. Aga keegi ei tea, mis tulevik toob. Täna tundub kõik allamäge minevat. Ja võib-olla juba homme on meil seda monumenti siiski vaja, et meelde tuletada, kes me oleme ja kust me tuleme.

Sulev Keedus ütles kunagi, et mängufilmi kriis algab siis, kui teda väärtustatakse esmajoones kaubana – siis, kui filmi mõttekust prognoositakse ainult eeldatava kassatulu põhjal. Mis sa sellest arvad?

Olen täiesti nõus.

“Vaja on rohkem mängu ja ekstaasi, vaja on loomingulist vabadust ja riskijulgust. Andke hulludele kaamerad kätte ja laske nad tänavatele lahti, kained ja tublid pole end õigustanud,” ütles “Sügisballi” režissöör Veiko Õunpuu, kritiseerides riskivabade projektide eelistamist. Võib ju öelda, et “Detsembrikuumus” oli suhteliselt riskivaba projekt. Milline oleks Eesti oludes sinu jaoks riskantne lugu, millega sa kõhklemata kaasa läheksid?

Ma ei arva, et “Detsembrikuumus” oleks olnud riskivaba projekt. Selle filmiga on algusest peale kaasas käinud eelarvamused. Kellele? Milleks? Propaganda?

Kahjuks teatakse sellest sündmusest väga vähe. Samas on see üks vähestest kordadest Eesti ajaloos, kus meil on läinud hästi, nii hästi, et võib-olla tänu sellele me täna oleme üldse olemas.

Tegemist ei ole dokumentalistikaga. Aga ma usun, et isegi forsseeritud väljamõeldised meie filmis ei ürita luua õigustamatut fiktiivset müüti. Film on väljamõeldise ja fakti segu. Ma ei tea ainustki mängufilmi, mis vastaks üks-ühele reaalsuse faktidele.

Õunpuu mõttekäiguga olen samuti nõus, aga küsiksin, et kus need hullud on, kellele kaamerad kätte anda? Eesti on nii väike, et siin on kõik projektid riskantsed. Minu jaoks ei sõltu kaasaminek riskantsusest. Kaasaminek sõltub ideest.

Mis sul praegu taskus on? Sõna otseses mõttes ja – millisest filmist sa praegu mõtled?

Taskud on mul praegu sõna otseses mõttes tühjad. Lõpetan filmi, aga ei tea, mis täpselt edasi saab. Loodan muidugi, et filmil läheb hästi ja selle tulemusena ka minul veidi paremini. Aeg näitab. Aga vaatamata segast ele aegadele mõtlen ka järgmiste filmide peale.

Favoriite on kaks. Mängufilm “Miki-Hiire mõrv” ja dokumentaalfilm “Onanissimo”. Vahelduse mõttes pakub “Onanissimo” suuremat huvi. See räägib ühest väga põnevast ja leidlikust luuletajast, kelle elu on korralikult hammasrataste vahele tõmmanud. Mängufilm “Miki-Hiire mõrv” aga räägib majanduse allakäigu ajal koondatud kinnisvaramaaklerist, kes üritab vee peale jäänud rikka eliidi kinnises supermarketis tööd saada. Selleks peab ta leidma mooduse, kuidas Miki-Hiire maskotis piskut teeniv endine kolleeg kõrvaldada. See on lugu ühiskonna reeglitest, mis kriisisituatsioonis võivad muutuda metsikuks.

Jõudsid just tagasi Hollywoodist, kus “Detsembrikuumusele” heli tehti. Kas USAs on teistmoodi töökultuur? Kas kuuldused Hollywoodi optimismist, mis segatud ahnuse ja hirmuga, vastavad tõele?

Optimism on Hollywoodis ja Ameerikas üldse üks peamisi tunnusjooni. Tagasihoidlikul ja skeptilisel eestlasel võib see esialgu jalad alt lüüa. Minuga läks äärepealt samamoodi. Awesome! Huge! Great! Positiivseid hüüdeid kuuleb igal sammul. Aga see on nende kultuuri osa. Sellepärast neid tembeldada on sama vale kui eestlasele neid hüüdeid külge pookida.

Tegelikult on see ülevoolav optimism Hollywoodis liikumapanev mootor. Maitse üle võib lõputult vaielda, aga tänu optimismile on nad kõige suurem filmimaa. Neid kiruvad ja jumaldavad kõik.

Ahnuse ega hirmuga mina seal kokku ei puutunud. Vastupidi. Need inimesed tegid meile pooltasuta tööd ja nad olid filmi nimel valmis surema. Meie filmi helikujundaja So­lange Schwalbe, hüüdnimega Solange of  Hollywood, võitis päev enne minu LAsse saabumist “John Adamsi” eest Emmy. Ta oleks võinud sülitada mingi suvalise Eesti filmi peale. Aga talle läks see korda ja kõike, mis neile Ameerikas korda läheb, teevad nad suure innuga.

Ma tean, kuidas meil ületunde tehakse ja ennast ohverdatakse. Aga see, mida ma seal kogesin ja nägin, annab kõigele silmad ette. Ausalt. Film on nende jaoks kõige otsesemas mõttes elu ja surma küsimus. Sellepärast nad ongi nii pagana head. Sellepärast nad ongi Hollywood. Ja kõik minu eelarvamused vajusid põrmu.

Sven Grünberg, “Detsembrikuumuse” helilooja, rääkis just muusikasaates “Mi”, kuidas Eestis ei saa ei režissöörid, veel vähem kriitikud aru, mis roll on muusikal filmis. Kas sa võid öelda, et sina saad aru?

Hehee. Jah, Grünberg on seda mulle selgitanud.

Arvatakse, et film kui kõige kollektiivsem kunst on jõhkralt raske, just nende lõputute kompromisside pärast. Kuidas sulle?

Režiikunst on loobumise kunst. Raske on ta seetõttu, et tuleb ületada iseennast, tuleb järele anda iseendale. Aga seda kõike terviku ja tulemuse nimel. Ainus, mis filmis maksab, on lõpptulemus. Lõpptulemus sõltub otsustest. Ei ole täiuslikku inimest täiuslike otsustega, aga on põhjalikult kaalutud otsused. Film on nagu laev. Laeva juhib kapten.  Aga kui kütteruumis söeviskajat pole, siis laev ei liigu.

Improviseeritud ­kangelaslikkus

Ajalugu:

1924. aasta detsembrimäss oli täis juhuste dramaatikat. Kõigepealt oli see muidugi lootusetu ja ebaprofessionaal­ne ettevõtmine, mis tugines peaorganisaatori, ÜK(b)P KK poliitbüroo liikme ­Grigori ­Zinovjevi hinnangule, et Eesti põeb revolutsioonilist kriisi. Kavas oli rünnata väikese monoliitse rüh­maga ja võim kiiresti üle võtta. Mässujuht Jaan Anvelt oli kavandanud rünnakutes osalema 2000 meest, tänavatele läks tegelikult kõigest 169. Eesti sõjaväest õnnestus värvata vaid viis reeturit.

Kummaline oli aga asjaolu, et kuigi mässuplaan ja rünnatavad objektid olid Eesti sõjaväeluurele teada ning veel 30. novembril arutati, kas mitte korraldada Kristiine heinamaal – kus mässajad tõepoolest kogunesid – haarangut, ei võetud konkreetseid vastuabinõusid ometi tarvitusele. Kardeti, et neid võidakse tõlgendada parempoolse võimuhaaramisena. Ja paistab, et ega mässu puhkemist ikka hästi usutud.

Nii vallutasid ülestõusnud täiesti kaitseta Balti jaama, Postimaja, Rii­gikogu hoone ja Lasnamäe lennujaama. Toompeal oma maja pööningule peitu pugenud riigivanem Friedrich Akelit ei leitud õnneks üles.

Need kergelt vallutatud objektid vabastas Eesti sõjavägi üsna impro­viseeritud kombel. Näiteks ründas telefonikeskjaama hoonet seltskond Eesti ohvitsere eesotsas kindral Ernst Põdderiga, kes pidutsenud hilisööni restoranis Linden. Põdder näidanud siiski üles erilist osavust – tormanud esimesena Postimajja ja lasknud teda trepil varitseva mässaja üle vasaku õla maha. Riigikogu hoone ja Balti jaama tagasivallutamine oli aga mässust ulatusliku artikli kirjutanud Pekka Erelti hinnangul lausa käpardlik. Balti jaamas sai surma kolonelleitnant Helmut Rossländer, kes otsustas isiklikult vaatama minna, kas mässajad ikka jaamas istuvad.

Jaan Anvelt olevat tapnud Telliskivi tänavat mööda tööle ruttava kaptenmajor Karl Sterni.
Toompea vallutamisel sattus leitnant Johannes Ambose juhitud löögirühm mässajate tule alla ja istus niikaua varjunult, kuni kohale saabunud soomusauto mässajad lossist minema kihutas. Uljas, aga amatöörlik oli asi mõlemalt poolt.

Ajaloolane Ago Pajur on oletanud koguni, et armee juhtkonnas oli kommunistide äraostetud isik. Kõige tõenäolisemalt kindral ­Johan Unt, kelle käskkirjale vastavalt tuli mässajate vastu planeeritud aktsioone hakata täitma alles alates kell 16. See viivitus oli arusaamatu.

Kindral Unt sai mässu põhilise mahasurujana vabadusristi. Aastal 1930 langes ta aga mõrva ohvriks, mille tegijat ega motiive ei õnnestunud selgitada. Jaan Anvelt sai oma palga 1937, kui langes koos paljude teiste Eesti kommunistidest mässuosaliste ja -kavandajatega Stalini suurpuhastuse ohvriks.

Vaata lähemalt Pekka Erelt “Verine esmaspäev” (Eesti Ekspress, 25.11.2004)
 
Filmilugu:

On 1924. aasta 29. november. Eesti Vabariik on süvenenud oma igapäevaellu. Noor abielupaar Tanel (Sergo Vares) ja Anna Rõuk (Liisi Koikson) üritavad toime tulla Eesti sõjaväelase ning sidekeskuse töötaja kasina sissetulekuga. Naine on rahulolematu – paarigi terveid sukki pole enam jalga panna. Ja õhtul on ohvitseride ball, mille peamiseks kõneaineks kujunevad taas kord edasi lükatud palgapäev ning kuuldused kavandatavast riigipöördest.

Samal ajal, kui Eesti kõrgem ohvitserkond lõbutseb, rivistatakse piiri taga mehi, eri paikades üle Tallinna varjavad end mässulised ning lihtrahva hulgas töötavad agitaatorid. Ja Kominterni juht Zinovjev (Jevgeni Knjazjev) on saabunud Leningradi, et ürituse niiditõmbajatele alustamiseks signaal anda.

Eesti Vabariigi juhtkond ei ole ähvardavast mässust siiski täielikus teadmatuses – Tallinna garnisoni ülema kindral Undi (Priit Pedajas) kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega.

Ainus, kes tahab tegutseda, on legendaarne kindral Põdder (Tõnu Kark), kuid riigivanem Akel ei võta tema hoiatusi kuuldagi ning kindral Unt sõnaselgelt keelab tal olukorda sekkuda. Purjuspäi puistab Põdder Tanel Rõugule, kes teda ballilt koju konvoeerib, südant, soovitades noormehel sõjaväest lahkuda ning hoopis enne sõda omandatud arhitektiametis kätt proovida. Tanel, kindrali nõuandest julgustatuna, annabki järele Anna veenmisele ning otsustab koos naisega Eestist üldse lahkuda.

Paari ärasõiduhommikul, 1. detsembril, kogunevad Balti jaama õppustele sõitvad ohvitserid. Kuid vaevalt on Tanel jõudnud enne rongile minekut endiste ametivendadega hüvasti jätta, kui algab mäss. Tanel langeb lõksu ning oma mehele järgnenud Anna kohe tema järel. Anna satub pantvangi kommunistide liidri kätte, kellega teda seob ühine minevik, ning Tanel peab võitlema nii vabariigi kui ka oma naise päästmise nimel.

Vaata lähemalt http://www.detsembrikuumus.ruut.com/