Viimase viis+ aasta jooksul, kui elektrooniline tantsumuusika popsfääri tõusis, täitsid vennad Lawrence’id n-ö hea maitse tühimiku, mis prantsuse ja rootsi produtsentide poolt miskipärast tühjaks oli jäetud. Nende debüütalbum “Settle” aastast 2013 oli võrdlemisi maitsekas crossover, mis rahustas rootslaste eurojuustust väsinud südameid. Eks ta kõlas omajagu retrolt, kuid lugudes oli siiski päris häid purevaid bassikäike. Tundub vältimatu ja loogiline, et pärast kättevõidetud populaarsust astuksid poisid sammu täismõõdus popmuusika suunas. Selle majanduslik formaat on kõikide produtsentide puhul sama – tee koostööd kümne erineva külalislauljaga. Uus bondiööbik Sam Smith, Lorde, The Weeknd jt annavad albumile juurde edetabelivajalikku sümboolset kapitali. Lugude tempo on aeglasem ja atmosfäär pealekäivalt emotsionaalne. Sam Smith on rääkinud, kuidas tema eeskujud on eluaeg olnud diiva tüüpi lauljad Whitney Houston, Adele, Mariah Carey jne, ja niisamuti rakendab ta oma hääles seda haavalehe võbelemist, seda tohutut maailmaruumi mittemahtuvat „tundlikkust“. Minu jaoks iseenesest ülimalt tüütu fenomen tänapäeva popis see häälega „mängimine“, see n-ö popmuusika muutus üheks suureks “American Idoli” saateks. The Weekend teeb seda ka, aga tema tämber on originaalsem ja ta tuleb sellest puhtalt välja. Ainsana seisab siin plaadil võib-olla omaette vennaste lugu Lorde’iga.
