20.09.2007, 00:00
Dmitri Popov, Ilja Milštein "'Oranž printsess"'
Dmitri Popov, Ilja Milštein “Oranž
printsess”
Tõlkinud Andres Jaaksoo
Olion, 2007. 320 lk.
Ukraina Oranži revolutsiooniga seostuvad müsteeriumid on tegelikult senini lahendamata. Kes tappis opositsioonimeelse ajakirjaniku Georgi Gongadze, kelle peata laip leiti metsast ja kelle kohta tollane president Kutšma päris karme sõnu pruukis? Kas noodsamad Kutšma sõnad, mille tõi avalikkuse ette lindiskandaal, tõestasid, et mõrval on Kutšma heakskiit, või on see koguni tema tellimus? Kes mürgitas põhilise opositsioonikandidaadi Justšenko? Ja last but not least: kas naftaäriga multimiljonäriks saanud, Dnipropetrovski hruštšovkast pärit kaunitar Julia Tõmošenko on demagoog või tõsiseltvõetav poliitik, karjerist või idealist? Või kõik korraga? Tsiteerides Sorosit: “Mis juhtub, kui salakütt saab metsavahiks?” Dmitri Popov ja Ilja Milštein on oranži revolutsiooni peakangelannast kirjutanud kollase raamatu. See on loetav nagu tempokas põnevusromaan ja meeleolukas taustatutvustus: lugeja saab teatava ülevaate postkommunistlikus Ukrainas vohanud robustsetest äriskeemidest, korruptsioonist, üle laipade minemisest, aga ka vaikselt hingitsema hakanud demokraatlikest suundadest... Raamatu lõpus on autorid teraselt kritiseerinud Tõmošenko peaministri-aja püüet ühendada kapitalism omalaadse sotsialismiga, mis tekitas majanduses suure kaose. Peamiselt on aga Tõmošenko fotogeeniline, kavalate silmade ja veenva häälega kuju autoritele mõistatus. Lähedale nad talle pole saanud. Kogu raamat näib olevat kokku kirjutatud ajaleheartiklite ja rahvasuu põhjal; otseallikaid ja eksklusiivintervjuusid ei ole. Belletriseeritud kohad on aga viletsapoolsed: näiteks üritavad autorid kirjeldada, mis võis Tõmošenko mõelda, kui ta rõskesse vangikongi topiti. Kui stiiliks on hoogne dokumentalistika (isegi kui see on Õhtulehe stiilis), võiks sellest kinni pidada lõpuni – pole vaja hakata vahepeal Tšehhovit mängima. Kokkuvõtteks: ülipõnev raamat ülipõnevast teemast, aga miskipärast peab seda lugema reservatsioonidega.
Tõlkinud Andres Jaaksoo
Olion, 2007. 320 lk.
Ukraina Oranži revolutsiooniga seostuvad müsteeriumid on tegelikult senini lahendamata. Kes tappis opositsioonimeelse ajakirjaniku Georgi Gongadze, kelle peata laip leiti metsast ja kelle kohta tollane president Kutšma päris karme sõnu pruukis? Kas noodsamad Kutšma sõnad, mille tõi avalikkuse ette lindiskandaal, tõestasid, et mõrval on Kutšma heakskiit, või on see koguni tema tellimus? Kes mürgitas põhilise opositsioonikandidaadi Justšenko? Ja last but not least: kas naftaäriga multimiljonäriks saanud, Dnipropetrovski hruštšovkast pärit kaunitar Julia Tõmošenko on demagoog või tõsiseltvõetav poliitik, karjerist või idealist? Või kõik korraga? Tsiteerides Sorosit: “Mis juhtub, kui salakütt saab metsavahiks?” Dmitri Popov ja Ilja Milštein on oranži revolutsiooni peakangelannast kirjutanud kollase raamatu. See on loetav nagu tempokas põnevusromaan ja meeleolukas taustatutvustus: lugeja saab teatava ülevaate postkommunistlikus Ukrainas vohanud robustsetest äriskeemidest, korruptsioonist, üle laipade minemisest, aga ka vaikselt hingitsema hakanud demokraatlikest suundadest... Raamatu lõpus on autorid teraselt kritiseerinud Tõmošenko peaministri-aja püüet ühendada kapitalism omalaadse sotsialismiga, mis tekitas majanduses suure kaose. Peamiselt on aga Tõmošenko fotogeeniline, kavalate silmade ja veenva häälega kuju autoritele mõistatus. Lähedale nad talle pole saanud. Kogu raamat näib olevat kokku kirjutatud ajaleheartiklite ja rahvasuu põhjal; otseallikaid ja eksklusiivintervjuusid ei ole. Belletriseeritud kohad on aga viletsapoolsed: näiteks üritavad autorid kirjeldada, mis võis Tõmošenko mõelda, kui ta rõskesse vangikongi topiti. Kui stiiliks on hoogne dokumentalistika (isegi kui see on Õhtulehe stiilis), võiks sellest kinni pidada lõpuni – pole vaja hakata vahepeal Tšehhovit mängima. Kokkuvõtteks: ülipõnev raamat ülipõnevast teemast, aga miskipärast peab seda lugema reservatsioonidega.