Väga jahmatav film on näiteks “Videokraatia” (L 30.1 ­Artis), mis jutustab Itaalia meedia telgitagustest. Lugu jutustatakse üsna kurioosse noormehe ambitsioonide kaudu, kes tahab pääseda televisiooni. Tema eripära seisneb selles, et ta laulab kui Ricky Martin, aga samas on tal lihased sama punnis nagu Jean Claude Van Dammel. Produtsendid pole mingil arusaamatul põhjusel härrast ja tema unikaalset talenti veel teletaevasse tõstnud, noormees ise kahtlustab, et süüdi on naised, kes tänu oma kehavõludele end ekraanile litsuvad ja esinemisvõimaluse soliidselt muskel-lauljalt röövivad. Omal kombel on tal õigus, kuna Itaalia telekanalitel virvendavad pidevalt poolpaljad kaunitarid, keda nimetatakse velina’deks ja kelle ülesanne on vait olla ja tagumikku hööritada, et vaataja kanalit ei vahetaks. 

Sellistelt telepoistelt ja teletüdrukutelt jõuab filmi režissöör Erik Gandini tasapisi laiemate teemadeni – banaalsus, telehullus, kuulsuste jumaldamine, paparatso-terror, Berlusconi uskumatu impeerium ning selle kaudu ka meedia ja võimu täiesti hukkaläinud suhted Itaalias. Hoolimata oma meelelahutuslikkusest on see mõtlemapanev film, mille juures on sümpaatne, et režissöör pole eesmärgiks võtnud hüsteerilist süüdistamist – materjal on ka ilma selleta piisavalt kõnekas.

Hoopis teise nurga alt räägib ajakirjandusvabadusest ja võimude lahususe printsiibist “Ameerika kardetuim mees” (P 31.1 Kumu auditoorium). Judith Erlichi ja Rick Goldsmithi film portreteerib sõja-analüütikut, kes 1971. aastal lekitas New York Timesile 7000 lehekülge Vietnami sõda puudutavaid dokumente. Paberid paljastasid, kuidas viis presidenti järjest olid rahvale Vietnami sõja kohta valeinfot andnud. See on film ajaloost, veel enam aga inimesest: Daniel Ellsbergist, kes reetis oma sõpru, tööd ja valitsust, aga jäi truuks iseendale ja päästis tänu sellele hulga elusid. Ellsbergi ümberkasvamise lugu on lahendatud klassikalise ajaloodokumentaali võtmes (ainus maitsevääratus on paar animeeritud lõiku), aga kuna juhtum on inimlikus plaanis sedavõrd haruldane – üliandekas sõja-analüütik valib karjääri asemel puhta südametunnistuse –, on film ootamatult haarav ja liigutav.

Iseendaks jääb ka Soome dokumentaali “44500 Max” (L 30.1 Kumu auditoorium) kangelane Max Perttula, veider homomees, kes Viitasaaris oma kreemi-ja parfüümiäri ajab. Seitsmeaastaselt valmistas ta oma esimese kreemi, kaheksaselt huulepulga ja kaheteistkümneselt jõudis lõhnaõlideni. 

Tegu on hämmastava tüübiga – ühest küljest meenutab ta oma vuntside ja jabur-siiraste sõnavõttudega vana head Viinahaua Hillar Kohvi, aga teisalt on aru saada, et tal on tõesti haruldane talent eristada ja luua lõhnu. Just siis, kui vaataja hakkab talle südamest kaasa elama ja kaasa tundma, lööb režissöör Jari Kokko letti tema legendaarse video tantsuloole “Dominanainen” – kes selle otsast lõpuni ära vaatab, jääb tõenäoliselt pimedaks. Teab vaid tuul, kas Maxi armastusega valminud parfüümid jõuavad oma masendavast kodukülast ka glamuursesse Pariisi või kärssab ta ambitsioonikas äri totaalselt põhja.

Türgi “Teel kooli” (L 30.1 Kumu auditoorium) on õrnem ja kannatlikum film kui eespool mainitud, rääkides vaikselt ühe õpetaja loo. Värskelt ülikooli lõpetanud Emre saabub riigi idaossa lapsi õpetama, kuid talle vaatab otsa klassitäis hämmastunud nägusid – kuna töö toimub kurdi külas, ei saa lapsed mitte midagi aru, mida õpetaja räägib. Nii peabki mees leidma lõputult kannatust, et masendava olmega külas teha kõigepealt lastele ja nende vanematele selgeks kooliskäimise vajalikkus ja seejärel jõuda nendeni türgi keeles. “Teel kooli” ei suuna vaatajat ülemäära, vaid vaatleb õppimise ja tsivilisatsiooni teemat ja õpetaja ning laste suhteid diskreetselt ja poeetiliselt. 

* Festivali täpse kava leiad aadressilt: tallinn.docpoint.info/.