01.06.2005, 00:00
Dr. Bruce Fogle, "'Kassiomaniku käsiraamat"'
Varrak. Tallinn, 2005. 288 lk
Kuna meie peres oli kass juba enne minu sündimist, siis olen suur
kassiarmastaja juba maast madalast. Mingit pluti-pluti ninnunännu roosa
kassipildi peale ma silda ei viska ja piinlik tunnistada - kassipojad mulle ka
ei meeldi. Jooksevad peaga vastu seina ja silmist paistab välja
sügavaim rumalus. Aga kui vanemaks saavad, siis on hoopis teine minek.
Konkreetselt see raamat pakub suuremat abi neile, kes alles plaanivad endale
kassi soetada ja pole nende pisikiskjatega varem koos elanud. Hästi
illustreeritud ülevaate saab erinevatest tõugudest, loetletakse
üles, millega ennast varustada kui kassi tahad koju tuua, mida teha
haiguste puhul, kas peab kohe arsti juurde liduma või saab anda esmaabi,
kuidas käituvad koos mitu kassi, kuidas kassi depressiooni ära tunda
jms. Mõni soovitus on minu arvates küll ilmne liialdus. Mina
näiteks ei pea vajalikuks oma kassi hammaste pesemisega piinata, raamat
aga soovitab kassi hambaid pesta lasteharjaga ja hambapastaga. Ameerikas olevat
komme kassi küüned ära opereerida, et ei kriibiks, see raamat
õnneks nii radikaalseid asju ei soovita. Ka ei anta hullu nõu, et
kui perre peaks laps sündima, tuleks kassist pereliikmest lahti saada.
Üks nõuanne seal aga puudub - kui võtate kassi, siis
öelge seda oma sõpradele, sest on inimesi, keda te kassi
pärast enam külla kutsuda ei saa. Kassiallergia paneb silmist vee
jooksma ja hullematel juhtudel tõmbab hinge kinni.