“Duino eleegiate” pildid ja sõnad
Johann Wolfgang von Goethe pani teosele "Märkmed ja käsitlused "Lääne-Ida diivani" paremaks mõistmiseks" moto:
Wer das Dichten will verstehen,
Muß ins Land der Dichtung gehen,
Wer den Dichter will verstehen,
Muß in Dichters Lande gehen.
"Kes tahab aru saada, kuidas luuletus on tehtud, peab minema luule maale; kes tahab mõista luuletajat, peab minema luuletaja maile." Goethe, kes minu teada ise Krakówist ida poole ei saanud, mõtleb siinkohal maid, mis paiknevad luuletaja hinges.
Tõlkija Mati Sirkli järelsõna on kirjanduslooliselt infoküllane ja varustatud asjakohase pildimaterjaliga. Kuid ehkki Rainer Maria Rilke puhul on tähtis, et ta sündis Praha saksa kogukonnas, kus üldse tunnuslikult kõneldi maneerset keelt, ning et ta õieti jäi elu läbi pagulasluuletajaks, ei ole "Duino eleegiaid" lugemaks dokumentaalne aspekt mitte kõige tähtsam. "Duino" ei ole luules ju mitte koha-, vaid üldnimi, nii nagu Gustav Suitsul "Tuulemaa". Nagu pole tähtsust, et Rilke nägi välja ehmatavalt inetu, kui tema värsid on ehmatavalt ilusad. Laskugem Goethe näpunäidet mööda luule siseilma!
See tähendab aru saada, mis meeleseisundis Rilke kirjutab. Kunstiteadlastele oleks lihtne seletada: iga reaalne pildivaataja muutub vaatamise aktis, siis kui ta "pildi sisse läheb", fiktiivseks vaatajaks ja pildil kujutatud fiktiivne tegelikkus muutub selles teisenemises omamoodi reaalsuseks. Tegelikkused lähevad segi – nagu taas märkis Johann Wolfgang Goethe:
Teilen kann ich nicht das Leben,
Nicht das Innen noch das Außen...
"Ma ei saa elu jagada sisemiseks ja välimiseks." – Kunst, mis paneb meid ennast unustama, suudab meile vahendada kogemusi, mida me päriselust mitte kunagi ei saa. Just selles seisneb kunsti tohutu tunnetuslik väärtus.
Rilke viibib oma "Duino eleegiate" luulepilte kirjeldades just säärases "ümberpööratud" maailmas – ta suleb silmad ja kaotab piiri vaataja ning nähtava vahel, balansseerides vaatava mina ja vaadatava mittemina eksistentsiaalsel piiril, muutudes puhuti mitteminaks, kes näeb mina.
Säärast metamorfoosi kirjeldab ka üks XX sajandi andekamaid prosaiste Julio Cortázar novellis "Aksolotl". Jutustaja vaatab seal akvaariumis ujuvaid "tömpsuulaste sugukonda kuuluvate kahepaiksete lõpustega vastseid": "Liibunud näoga vastu klaasi..., püüdsin paremini näha neid tillukesi kuldseid [silma]täppe, seda pääsu nende roosade olendite lõpmatult aeglasesse ja ammusesse maailma... Minu nägu oli surutud vastu akvaariumiklaasi... Ilma mingi üleminekuta, ilma et oleksin üllatunud, märkasin oma nägu klaasi vastas – aksolotli näo asemel nägin klaasi vastas omaenese nägu, nägin – see oli väljaspool akvaariumi, nägin – see oli teisel pool klaasi... Mina ise olin aksolotl..." (Mart Tarmaku tõlgitud kogumikus "Tseremooniad", 1985, lk 18–20).
Esimese maailmasõja eelses saksakeelses kirjanduses õitses dekadents, mille rafineerituimad esindajad luules olid peale Rilke veel Stefan George ja Hugo von Hofmannsthal. Viimati nimetatu, austerlasega ühendab Rilket teatav hõrkus, seevastu Georgega moodustavad nad rikastava vastandi: tolle hümnid kõlavad nagu vaskpasunad, Rilke omi aga mängiks justkui keelpillikvartett.
"Duino eleegiad" on tegelikult "süidid" – enamikus küllalt vabad põimikud erinevatest luuletustest, sündinud eri perioodidel (raamatu lõppu on tänuväärselt lisatud tekkeaja andmed). 1912. aasta algul kirjutatu on värskem, impulsiivsem, kümme aastat hiljem Muzot’s lisatu raskem, mõtlikum.
Rainer Maria Rilke eleegiad on väga nägelikud, ainult et siinsed pildid on "muusikalised", väga assotsiatiivsed – puhuti laseb ta end täiesti kanda keele rütmist ja harmooniast, usaldab ning unustab end sõnade meloodiavoogu, nii et nendel ükshaaval ei olegi enam mõtet, vaid nende tähendus relativeerub tervikpildi ainulises koostises. Kuidas ta vaimustusse sattunud saatusest rääkides äkki langeb pidulikku eleegilisse distihhoni ja, saksa süntaksile käega lüües kirjutab: Aber, / dás uns fínster verschweígt, das plö’tzlich begeísterte Schícksal / síngt ihn hineín in den Stúrm seíner aufraúschenden Wélt. Tõlkida ei saa siis enam lauseid, vaid ainult luulet, vahendada enam mitte sõnu, vaid üksnes visionaarseid akorde. Kõik sõnad muutuvad metafoorideks, sugestiivne jõud paneb nad kõnelema uut, äraütlemata keelt.
Kuues eleegia näiteks räägib viigipuust, mis pumpab oma okste torustikku mööda tugevat elumahla ja, maldamata isegi õitseda, pressib selle tihedaks magusaks marjaks, enne kui see jõuab ärgatagi – nii nagu jumal siseneb luigesse. (Too viimane kujund muutub mõistetavaks viis aastat varasema luuletuse "Luik" taustal.) Meie jaoks, ütleb Rilke, on seevastu õnn õilmitseda kaua – et siis viimaks sisimas valminud hilises viljas pettuda. Vaid noorelt kooljad, kelle veresooni surm omasoodu koolutab, õitsevad kiiresti ja tormavad nooruse öötuulest puudutatuna omaenda naeratusestki ette.
Ja nüüd järgneb pilt, mis, nagu ütleb kommentaar, pärineb Rilkel 1911. aasta algul Karnaki templis käigust: ... dem eigenen Lächeln / sind sie voran, wie das Rossegespann in den milden / muldigen Bildern von Karnak dem siegenden König. Siin räägib ta Seti I (u 1310 e.m.a) reljeefidest Karnaki suure sammassaali põhjapoolsel välisseinal: selle sõjakroonika kujutised on tõesti üllatavalt "leebed" ja lüürilised, hobusega sõjavankril vaaraol aga puudub nägu (muhamedi vandaalide tegu!). Ja nüüd läheb keeruliseks, nüüd järgneb metafüüsiline salto mortale, kus sõnad pea peale pööratakse ja millest jalgadele maandutakse vaid juhul, kui too egiptuse pilt silma eest ei kao. Nüüd hakkab Rilke rääkima, mille poolest sarnanevad need noorelt surnud, kellest enne käis jutt ja keda ta kadestab, ning reljeefi Seti. Aeg ei puutu enam Setisse, tema surm on – tõeliselt egüptiline tõdemus – kestmise vorm, mis seisneb pidevas minekus sõjaohu kivistunud konstellatsiooni, aga seal kivis äkki oma vaimustust ilmutav saatus jäädvustab ta tema triumfeerivas maailmas kui hümnis, mis kostab ta kumedal häälel hämarast pildist... Surmas seisev aeg kui pidev toimumine!
Rilke helimaalid nõuavad pikka lahtilugemisaega, neid harutada on suurim filoloogiline ja metafüüsiline, isegi peaaegu füüsiline mõnu, sest nii nagu me igat muusikat kuulates sisimas tantsime, tuleb ka "Duino eleegiate" luulekeeristes kaasa pöörelda, ja kui samm sassi läheb, siis otsast alata, kuni lugeja saab tundma, et on tõepoolest kaasautor. See on väga kõrge kunstiline pilotaaž, täiesti võrreldav Hegeli "Vaimu fenomenoloogia" lõpupassustega (vt Linnar Priimägi: Sõna fenomen ja muusika tagasitulek. Hegeli esteetika vaimufenomenoloogilisest tagapõhjast. Scripta musicalia 1990, nr 13–14, lk 3–4).
Nõnda peaks õieti igaüks endale tegema omaenda "Rilke "Duino eleegiad"". Seda mõistes on Mati Sirkel oma eestinduse kõrvale lasknud trükkida ka saksa originaali – mis annab võimaluse ka pidada filoloogilist diskussiooni ühe parema saksa kirjanduse tundja ning vahendajaga tänapäeva Eestis. Tema tõlked on väga kohusetruud. Puhuti võib-olla liigagi, sest see truudus näib mulle eestindaja sõnade külge siduvat ka seal, kus autor ise tekstist eemale kipub. Näiteks "Kümnes eleegia" algab väga dünaamiliselt: laulutung on nii tugev, nii pakitsev, et ei oota kibeda selguse tulekut äragi, laulmaks soostuvaile (jälle protsess, kaasalaul!) inglitele.
Mõned tõlkevasted tunduvad minu stiilivaistule liiga kunstlikud, nagu tsiteeritud salmis "vallapääsnumalt", mis keelendina on märksa keerulisem kui Rilke gelöst – hõlpsas eesti keeles "vabamalt". (Samavõrra kunstlikuna mõjub köite läikivate mummudega kaanepaber, mis optiliselt lõhub seal kujutatud ehte, Kadri Mälgu inspiratsiooni "Teisest eleegiast": Jeder Engel ist schrecklich.) Aga tuleb tunnistada, et minu tähelepanek ei arvesta tuhandet muud asja, mida tõlkija peab samuti silmas pidama, nagu rütm või vahenduse üldine isikupärane tundetoon. Sirkel oli ülikoolis minu saksa kirjanduse õpetaja ning et just tema "Eleegiad" tõlkis, on esinduslikem, mida eesti kirjanduskultuurilt praegu tahta. Selle raamatu ilmutus annab eestlastele võimaluse olla rohkem kultuurrahvas kui seni.
Rainer Maria Rilke "Duineser Elegien / Duino eleegiad"
Kakskeelne väljaanne. Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund. Tallinn, 2005.
___________________________________
Rainer Maria Rilke
(1875–1926) sündis Prahas kodanlikus perekonnas. Ta elas enamasti vagabundielu eelistatult sinivereliste metseenide lossides, kaitstes samas kiivalt oma sõltumatust ja vajaliku üksinduse määra. Poeet alustas oma kümne "Duino eleegia" kirjutamist 1912. aastal vürstinna Marie von Thurn und Taxis-Hohenlohe külalisena Duino lossis Trieste lähedal Aadria mere rannal ning valmisid need 1922 Šveitsis Muzot’ lossis. Teoses esindab poeet inimkonda inglite ees. Eleegiad käsitlevad Euroopa ajalugu ja humaanseid väärtusi, mida autor ingleile ülistab ning mille kadumise üle ta kurdab. Päästetud on see, mis on saanud elavaks tundeks, nagu Chartres’i katedraal, Avignoni paavstipalee või Giza sfinks.
Oma erakordse tundlikkkusega muutus Rilke jumalast antud "puhta poeedi" ja suure armastaja võrdkujuks, ta tegi saksa keelega lausa imet nii peenuse kui täpsuse suunas.
(Mati Sirkli järelsõnast "Duino eleegiatele")
