Dürer kui ülesanne
2005. aasta sügisel peab valmima Eesti Kunsti Muuseum. Ja mitte üksnes majana. Sest kunstimuuseum ei ole lihtsalt suur galerii, kuhu pildid üles riputatakse. Muuseum erineb galeriist, sisult, kui teadusasutus. 2005. aasta sügisel peab niisiis valmima funktsioneeriv teadusasutus.
Märgid lubavad karta, et esialgu valmib siiski vaid muuseumihoone, KUMU-nimeline kultuurimaja. Sest uue kultuuri, uue muuseumikultuuri enese ülesehituse protsessi pole märgata.
Nii kallis rajatis on rahvuskultuuriline kohustus, mille rahvus paneb neile, kellele tolle rajatise haldamine usaldatakse. Seda ülesannet ei suudaks täita mõni trullalla-trallalla värval. Eesti Kunsti Muuseum ei vaja etteotsa mitte peagaleristi, kes reagaleristide abiga korraldaks näitusi, vaid autoriteetset ja võimekat teadustöö organisaatorit, kelle ees seisab kõige tähtsama ülesandena saavutada meie muuseumikultuuris arvestatav sisuline tase, võrreldav näiteks Tate Gallery omaga.
XXI sajandi algul täheldub kogu maailmas liikumine “tagasi kunstiteose juurde”. Veel 2001. aastal nentis Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse töötaja Sirje Helme, kommenteerides artiklikogumikku “Ülbed üheksakümnendad. Probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis”, et “mõttekäikude sõltumatus konkreetsetest kunstiteostest toimib juba ammu”.[1] See “ammune aeg” hakkab nüüd ümber saama, nõndanimetatud “uus kunstiajalugu”, mis oskas rääkida vaid elust piltide ümber, vokrug da okolo, lõpeb meie silma all. Varsti enam ei või kunstiteaduseks nimetada arutlusi Vladimir Nabokovi “Lolita” (1955) mõjust Johann Köleri “Truule valvurile” (1878). Piltlikult öeldes: kunstiteosed “naasevad lähiajaloo muuseumist kunstimuuseumi”, muutuvad sotsioloogilise uurimise esemetest esteetilise uurimise esemeteks.
Kui halvasti me selleks oleme ettevalmistatud, teadvustab ehmatava selgusega Albrecht Düreri väljapanek Kadrioru lossis. See on väga nõrga eeltööga teha võetud näitus. Külastajate kasvav arv üksnes võimendab retseptsiooni korraldamatust, mitte ei varja seda.[2] Pildid ripuvad tummalt ja tuimalt nagu reagaleriis, vähesedki seletused on ebaautoriteetsed, tähtsusetud ning imelikud (takuse habemega raugalik Püha Johannes olevat “noor” ja punnis kõhuga Püha Onuphrius “kõhetu”) või siis hoopis valed.
Näiteks Albrecht Düreri puulõige “Neli ratsanikku” (1497/98) on tema “Apokalüpsise”-sarja kõige läbiuuritum teos. Laupäeval aga võis juhuslikult kuulda, kuidas patsiga muuseumipoiss heausksete sõdurite rühmale seletab, et nelja ratsaniku paigutus ühele ja samale pildipinnale olevat Düreri uuendus, mis seostub renessansiga. See on ju väär!
Kujutada kõiki nelja apokalüptilist ratsanikku ühelainsal lehel pole üldse Düreri idee. Just nõnda on selle süžee lahendanud ka “Ilmutusraamatu” varasemad illustraatorid, muuhulgas Düreri ristiisa Anton Kobergeri poolt 1483. aastal Nürnbergis kirjastatud ülemsaksakeelse Vulgata-tõlke väljaandes, mida Dürer innukalt luges ja mille puulõigete mõju näiteks “Apokalüpsise”-sarjale on täheldatud juba ammu, siin- ja sealpool raudset eesriiet.[3] Eeskätt just Kobergeri piibli traditsiooni, mitte Düreri oma, jätkasid hiljem Lucas Cranach-vanem (“Das Newe Testament Deutzsch”, Wittenberg 1522), Hans Burgkmair-vanem (Silvan Otmari “Uue Testamendi” väljaanne, Augsburg 1523), Hans Baldung Grien (“Leien Bibel”, Strassburg 1540). Tegemist on keskaegse tavaga, mitte renessansiaegse uuendusega. Renessansiajal simultaanpildid, kus eriaegseid tegevusi kujutatakse ühel ja samal pildipinnal, hoopis kadusid käibelt (viimatist suurnäidet pakuvad Botticelli Dante-illustratsioonid).
Düreri näituse korralduse tasemest paistab justkui peeglist meie muuseumikultuuri mahajäämus – kui kaugel me oleme veel kunstiteaduslikust nivoost, mida Eesti TV vahendusel 2004. aasta algupoolel demonstreeris pooleteist kümnendi vanune 44-osaline Prantsuse kunstisari “Värvipaletid”. (Miks meil pole näiteks samatasemelist – või isegi paremat – filmi tähtsaimast Eesti pinnal paiknevast maalist, Bernt Notke “Surmatantsust”?) Eestis leidub inimesi, kes oskaksid kunstist sama sisukalt rääkida. Nemad kokku ehk moodustaksid mingi sillapea. Aga selle ressursi evitus peaks olema uue Eesti Kunsti Muuseumi rahvuskultuuriline esmaülesanne. Ja muuseumi valmides on sõnastatud ka uus ülesanne Eesti Kunstiakadeemiale.
[1] Valner Valme: Hea kunst on igiinimlik. Postimees 19.01.2001.
[2] Vt. Ivar-Kristjan Hein: Düreri pildid – ilu filtrid. Postimees 20.04.2004.
[3] Ludwig Justi: Über Dürers künstlerisches Schaffen. Repertorium für Kunstwissenschaft XXVI (1903), Nr. 1, S. 448; Ernst Konrad Stahl: Die graphische Darstellung von Naturereignissen, von Luft- und Licht-Phänomenen in Dürers Apokalypse. Ein Beitrag zur Dürer-Forschung und zugleich zur Entwicklungsgeschichte des deutschen Holzschnittes. München (I.I.Lentner) 1916, S. 22-23; Cecilija Nessel’shtraus: Al’breht Djurer. Leningrad, Moskva (Iskusstvo) 1961, s. 60-62 (vn. k.); Alexander Perrig: Albrecht Dürer oder Die Heimlichkeit der deutschen Ketzerei. Die Apokalypse Dürers und andere Werke von 1495 bis 1513. Weinheim (VCH, Acta Humaniora) 1987, S. 1. Vt. ka: Linnar Priimägi: Esimene ratsanik. Postimees Extra 03.12.1994.
