Draamateatri „Metsa fortes“ müratakse metsaraie teemadel, müratakse ses mõttes, et võetud on põletav teema ja möllatud sellega justkui mängulusti enese pärast. Aga müratakse ka ses tähenduses, et mürafoon selle metsateema ümber lavastusega kuidagi ei vähene, pigem tõmmatakse poleemika­karussellile peadpööritav tempo peale ning pea tuleb vaatajal pöörisest omal jõul välja tirida. Kui tuled pärast tundi ja veerandit süttisid, jõudsin juba mõelda, kanäe, milline hoogne avamäng lavastusel, aga võta näpust – kummardati. Juba?