Edward Lucas. „Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2008, lk. 247.

Edward Lucas

“Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2008, lk. 247.

Juba epateeriv-igavalt klišeelik raamatupealkiri osutab tegelikult autori teadlikule või alateadlikule külma sõja ihalusele. Tegelikult ei toimu lääneriikide ja Venemaa vahel mingit varasemate aegadega võrreldavat “külma sõda”, vaid hoopis kohati üsnagi terav geopoliitilis-majanduslik konkurents. (Lisaks partnerlus, näiteks terrorismivastases võitluses.) Konkurents eelkõige nafta ja gaasi transiidi valdkonnas ning postsovetlikus ruumis. Endisaegne ideoloogiline vastasseis on oluliselt taandunud. Lucas on aga üks neist, kellele meie idanaabri üha jätkuv sõjalis-majanduslik-elukvaliteediline tugevnemine kohe sugugi ei meeldi. Tema suurim kontseptuaalne viga seisneb minu meelest just antud kurikuulsa termini kasutamises; kui juba tuua ajaloolisi paralleele, siis võiks käesolevat rahvusvahelist olukorda võrrelda mõningal määral Esimese maailmasõja eelse perioodiga: nii nagu tollal, eksisteerib ka praegu mitmeid omavahel võistlevaid enam-vähem oma potentsiaalilt võrreldavaid juhtriike. Pluss muidugi euroliit. Ja senise ainuhegemooni, USA võimsus aegamööda väheneb.

Lucase käest saavad armutult sarjata Venemaaga tihedat koostööd tegevad poliitikud (näiteks Gerhard Schröder) ja ettevõtjad. Teisalt ei ole Venemaa minu meelest objektiivselt vaadatuna sugugi Lääne julgeoleku tagamise esmaprobleem – mõelgem kas või Hiinale, ameerika vägede lahkumise järgsele veelgi sügavamasse verisesse kaosesse langevale Iraagile ning Iraanile. Teose autor on ajast totaalselt ning ilmselt täiesti teadlikult maha jäänud. Venemaa massimeedia sõnavabaduse piiramise küsimuses olen Lucasega teataval määral nõus, kuid ka selles, nii tundlikus valdkonnas ei ole olukord (eriti elektroonilistes väljaannetes) sugugi lootusetu. Muide, mind on üritatud ideoloogiliselt mõjutada või on lausa tsenseeritud ka siinsetes ajakirjandusväljaannetes.

Venemaa nn torujuhtmepoliitika käsitluses pälvib Lucase sümpaatia muidugi Ukraina. Tolle gaasiarvete sihikindlat maksmata jätmist ning isegi gaasivargust ühemõtteliselt hukka ei mõisteta.

Kokkuvõttes on käesoleva käsitluse analüütiline väärtus minu meelest tagasihoidlik. Kuid propagandistliku tekstina on seda kohati üsna huvitav lugeda: vastav retoorika, valikuliselt võetud faktide tendentslik tõlgendamine jms. Lugejaskonnalt eeldatakse juba eelnevalt kriitilis-pinnapealset hoiakut Venemaa suhtes. Ometi on euroliidu ja Venemaa vaheline majanduslik-tehnoloogiline sõltuvus vastastikune. Esimene vajab meie idanaabri naftat ja gaasi, Venemaa aga Euroopa investeeringuid ja tehnoloogiaid.