Eest Arhitektide Liit -- poliitiline partei või terroriorganisatsioon?
Alles see oli, kui Tallinna aselinnapea nimetas Eesti Arhitektide Liidu (EAL) juhtkonda terroristideks, eelmises Areenis väitis aga Karin Hallas-Murula, et Eesti Arhitektide Liit läheneb sootuks poliitilisele parteile, kus eksisteerib vaid üks õige arvamus. Siiski nimetab 366-liikmeline liit end loominguliseks liiduks, kuhu kuulumine otsustatakse loomingust, mitte isiklikest tõekspidamistest lähtuvalt. Oma arvamustes on kõik liikmed vabad. Miks aga on EAL viimasel ajal nii paljudel pinnuks silmas? On selle taga kellegi hirm kaotada oma arvamusliidri positsiooni või nähakse liidu tegevuses ohtu oma majandustegevusele, see jäägu igaühe enda otsustada. Liidu tegelik soov on viia ellu oma põhikirjalist eesmärki: aidata kaasa kvaliteetse elukeskkonna tekkimisele.
Arhitektide liit on püüdnud mitte sekkuda kitsalt esteetilistesse küsimustesse; pigem on olnud püüd leida need reeglid ja protsessid, mis tagaksid ehitatud keskkonna võimalikult kvaliteetse arengu. Selle nimel on alustatud Eesti arhitektuuripoliitika kavandamisega, püütud saada ametisse arhitektuurinõunikku, üritatud luua spetsialistidest koosnevaid arhitektuurinõukogusid omavalitsuste juurde, alustatud laiemaid diskussioone arhitektuuri ja planeerimise teemal, korraldatud workshop'e, seminare, näitusi jne. Kui süüdistaja oleks kritiseeritud protsessi pisutki süvenenud, siis oleks ta pidanud märkama, et liit pole kordagi maininud, kus peaks paiknema uus linnavalitsuse hoone. Kahtluse alla seati vaid linnavalitsuse poolt väljapakutud asukoht, kuna selle ümbruse olevik ja tulevik on läbi analüüsimata ning tekitab palju küsimusi. Tänaseks on tookordsed kahtlused ka kinnitust leidnud.
Kui linnavalitsus umbes aasta tagasi Arhitektide Liidult vanasadama ala planeerimise osas nõu küsis, otsustas liit igasuguste egoistlike süüdistuste vältimiseks luua planeeringu arutamiseks avatud laiapõhjalise töögrupi. Sinna said kutsutud lisaks eri põlvkondade arhitektidele ja linnavalitsuse spetsialistidele ka avalikkuse, äriringkondade ja maaomanike esindajad. Ei saa öelda, et töö sellise seltskonnaga valutu oleks olnud. Eri arvamused ja eri huvid viisid nii mõnelgi korral tugevate lahkhelideni. Paaripäevasena planeeritud arutelust sai mitmekuine tööperiood. Lõpuks jäid pinnale kolm ühist seisukohta.
Esiteks olime kõik seda meelt, et planeeritaval alal peab sündima uus mereäärne linnasüda, mis töötab kõrvuti vanalinnaga, olles sellest kiviviske kaugusel. Uue keskuse käivitavaks mootoriks pidi saama kahe tugeva liikumistelje ristumiskohal paiknev uus linnavalitsuse hoone - 21. sajandi Eesti pealinna sümbol. Uut raekoda, nagu me hoonet nimetasime, kirjeldasime me kui avatud suhtluspaika, kus toimuksid diskussioonid, näitused, arutelud linna teemal, kus oleks merevaatega raerestoran, kuhu oleks oodatud linnavalitsuse kõrval nii linnakodanikud kui turistid. Hoone esisele veeväljakule peegelduv raekoja peafassaad oleks tõelise merelinna sümbolina olnud lummav ja meeldejääv. Vesisel raeplatsil võinuks peatuda jahid linna oodatuimate külalistega. Tõsi, seda piirkonda olid pakkunud uue raekoja asukohaks juba aastaid tagasi nii arhitektid Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal kui ka Villem Tomiste ja Veronika Valk.
Teiseks väljapakutud ideeks oli raepark, mis raekoja mõttelise jätkuna pidi siduma selle Linnahalli ja merega. Multifunktsionaalse pargi servi pidid ääristama tihedad hoonefrondid. Kolmandaks sai paika pandud sadama peahoone ligikaudne asukoht, mida me nimetasime tinglikult Tallinna merevä ;ravateks. Uus linnakeskus, millele me alustalasid otsisime, pidi tooma rahva mere äärde ning puhuma hinge sisse ka kiratsevale linnahallile.
Mõtteid oli veel palju ning kõik nad ei haakunud omavahel. Töögrupp esitas linnale rea ettepanekuid edasise planeerimisprotsessi osas. Rõhutati, et uue keskuse teemal tuleb algatada ühiskonnas veelgi laiem diskussioon - et kõigil linna- ja riigikodanikel oleks võimalus välja öelda omi ettepanekuid.
Tehtud töö sai linnavalitsusele üle antud ja samal hetkel sulgus eesriie oma pooleks aastaks. Oodatud arutelude ja diskussioonide asemel saabus vaikus. Kuni ükspäev tehti teatavaks linnavalitsuse otsus: raekoja teeme, aga hoopis teise kohta. See on otsustatud ja sel teemal pole mõtet enam arutada, öeldi liidu esindajatele. Nüüd on vaja vaid rahvusvahelist arhitektuurivõistlust parima maja saamiseks! Ja võistluse žüriisse määrati kahe kolmandiku ulatuses aselinnapea alluvad.
Siinkohal leidis eestseisus üksmeelselt, et liit seda üritust ei toeta. Kas tõesti saab tookordset otsust pidada vastutustundetuks uste paugutamiseks? Või demokraatiast loobumiseks? Või demagoogiaks?
Üsna kohatu on ka Karin Hallas-Murula meenutus Eesti Rahvamuuseumi konkursilt. Kui rahvusvaheline kõrgel tasemel žürii langetab oma otsuse, siis ei ole ei liidul ega kellelgi teisel õigust nõuda ühe eksperdi protesti peale, et tulemused ümber hinnataks. Võistlus on võistlus, reeglid on määratud ja kõigile järgimiseks ning ei tea küll ühtegi ala, kus kohtunikega vaidlemine annaks soovitud tulemuse; isegi mitte siis, kui sellest enne avaliku protokolli ilmumist ajakirjanduses kõva häälega lärmatakse. Siin ei olnud tegemist küll mitte poliitiliste või demagoogiliste nippidega vaid puhtalt eeskirjade ja protseduurireeglite järgimisega. Igal arhitektil jäi õigus avaldada oma arvamust; liit võttis seisukoha vaid protsessi osas. Selleks ei ole vaja kõigi 108 esitatud tööga tutvuda.
Arhitektide Liit ei pretendeeri kindlasti mingile tõe monopolile planeerimises või ehitamises ning eriarvamused on meie igapäevase elu loomulik osa. Me püüame edasi ellu kutsuda protsesse-süsteeme, mis viiksid maksimaalsele tulemusele, võimalikult kvaliteetse linnaruumi tekkele. Nii, nagu meie põhikiri meid kohustab. Juba aastaid püüame me tegeleda arhitektuuripoliitikaga, luua laiemaid arhitektuuri- ja linnaplaneerimiskomisjone kohalike omavalitsuste juurde, muuta seadusi, mis käsitlevad ehitamist vaid kui majandustegevust, jne. Arhitektide liit tõmbaks ennast hea meelega igapäevaprobleemidest kõrvale ning tegeleks rohkem näituste, seminaride ja seltskonnaüritustega, kui vaid keegi riigis võtaks ehitatud keskkonna kvaliteedi küsimused enda vastutada ning kui kohalikesse omavalitsustesse tekiksid sõltumatud arhitektuurikomisjonid.
Seni kuni neid pole, oleme me sunnitud selgitama meie ehituspoliitikat nii siin- kui teispool piiri, kuulama kodanike muresid seoses kultuuritu ehitustegevusega, aitama kohalikke omavalitsusi planeerimis- ja arhitektuuriküsimustes ning kulutama hulga aega probleemide seletamisele avalikkusele. Ilmselt pole see siiski õnnestunud, kui isegi arhitektuurile nii lähedalseisev inimene asjade olemusest aru pole saanud.
