Eesti beat-muusika päästmine
Nädala eest toimus Tallinna pisikeses baaris Juuksur kogumikplaadi "Biit Piraadid" ametlik esitlus. "Biit Piraadid" on tänuväärt kogumik, mis sisaldab 24 lugu Eesti rokkmuusika algusajast. Plaadil olevad palad on linti võetud perioodil 1965-1973, mitte ükski lugudest pole varem helikandjal ilmunud ja neid esitavad sellised tollal noori lummanud ansamblid nagu Kristallid, Omega, Mikronid, Kogudus, Andromeeda, Peoleo ja paljud teised.
"Biit Piraadid" on esimene kahest Eesti biitmuusikat käsitlevast kogumikust. Lähitulevikus ilmuva teise osa peal on esindatud esimese plaadiga võrreldes pisut rariteetsemad lindistused. Sealhulgas kümme live-lugu kino Kosmose legendaarselt kontserdilt aastal 1968, mida peetakse Eesti ja Nõukogude Liidu esimeseks rock-festivaliks.
Enam kui 40 aastat tagasi alustanud ja musitseerinud ansamblite muusika väljakaevamise taga on melomaan, muusik ja kontsertide korraldaja Janno Zõbin MTÜst Rampade Org. Umbes pool aastat tuhnis Zõbin fonoteekides ja arhiivides, et leida vanu haruldasi lindistusi, mis võiksid inimeste kõrvu paitada ka tänapäeval.
Kuidas sa üldse biitmuusika kogumiku idee peale tulid?
Kõige alguses oli Vello Salumetsa raamat "Rockrapsoodia". See tuli välja aastal 1998, mul tekkis asja vastu huvi.ja käisin raamatukogus seal üles loetud bände kuulamas.
Biitbändide laulud hakkasid kohe meeldima. Möödunud aastal korraldasime MTÜga Rampade Org popkultuurialaseid loenguid, kavas oli ka biitmuusika ja Vello Salumetsal olid loengu tarvis kaasas erinevad lindistused. Näiteks Viljandi bänd Korallid, mille liikmed olid oma live-lindistusest teinud CD. Täielik lo-fi värk. Siis veel kinos Kosmos toimunud Nõukogude Liidu biitansamblite esimese avaliku ülesastumise lindistus ja ka muid põnevaid asju.
Pakkusin plaadi ideed välja oma sõpradele, sest tegu on ju unikaalse materjaliga, aga asi ei võtnud vedu ja lõpuks mõtlesin ise ära teha. Ma ei kujutanud ettegi, et see saab tegelikult päris-päris keeruline olema.
Materjali hulk, mis sai kogutud, osutus väga suureks. Ja nende inimeste üles leidmine, kes seal bändides mängisid, oli suhteliselt pikk protsess. Sageli ei mäletanud bändimehed ka ise, kas nad ühe või teise loo üldse linti olid teinud.
Kust sa materjalid leidsid?
Peamiselt Eesti Raadio fonoteegist ja ETV arhiivist. Suuresti sai plaat teoks tänu Eesti Raadio fonoteegi ja ETV arhiivi töötajate kannatlikkusele. Ma käisin neid poole aasta jooksul ikka üsna palju tüütamas.
Paljud lindistused on ka bändide enda tehtud ning nende liikmete käest saadud. Need on siis kas lindistatud kuskil raadiosõlmes või isepäi mikrofoniga üles võetud. Isegi mõni klubi-live on olemas. Bändide enda tehtud ja laivsalvestused on järgmise plaadi materjal.
Mõned plaadil ilmunud lood on üldse esimest korda vanade lintide pealt ümber võetud.
Kui pikk nende lintide eluiga üldse on? Viimane piir on juba käes?
Oleneb, kuidas need on säilinud. Nende lintidega on nii, et mõned live-salvestused on näiteks isoleerpaelaga kokku lapitud. Ka digitaliseeritud kujul on kuulda, et seal on konkreetsed augud sees.
Paljud lindid on läinud ka kaduma, sest asja väärtust tajusid siis ilmselt vähesed. Võimalik, et isegi bändimehed ei arvanud, e t see materjal võiks kunagi kellelegi huvi pakkuda.
Mida see protsess sulle andis?
Lahe oli biitansamblite liikmetel külas käia ja uurida, kuidas nad tollast asja tänapäeval võtavad. Kõik olid abivalmid salvestuste ja autorite otsimisel ning meenutasid seda perioodi ikka heldimusega. Nad tegutsesid ju omal ajal entusiasmist, tehti samamoodi nagu tänapäeva noored bändid - asja enda tegemise pärast.
Kui paljudele on jäänud mulje, et tollane biitmuusika oli ainult biitlite ja Rolling Stonesi kaverite tegemine, siis peab ütlema, et kuigi kaverite osa oli suur, oli bändidel päris palju oma lugusid. Ja võrreldes, ütleme näiteks, Soome või Rootsi bändidega, ei ole Eesti ansamblitel midagi häbeneda. Ja kavereid tehti ka selliste Lääne bändide lugudest, kes olid tundmatud, biitmuusika nö underground osa, mida tänapäeval nimetatakse garage-beat'iks.
Mis oli selle plaaditegemise juures kõige suurem üllatus?
Mind üllatas järjest palju asju. Kui neid lindistusi kogusin, siis mõtlesin, et uskumatu, et selliseid lo-fi asju üldse olemas on.
Kindlasti muidugi Virmalised - see, et Toivo Kurmet oli nii geniaalne laulukirjutaja, ja kogu bänd kõlas nii, nagu ükski bänd tollal ei kõlanud. See oli tõesti üllatav.
Kui suur osa nendest meestest on tänaseni muusika juures?
Muusika juurde on jäänud neist nii mõnedki. Aga see tänapäeva muusikuleib on selline, nagu ta on. Paljud, näiteks Olavi Suurtee (Toonika), Peeter Randma (Andromeeda), mängivad laevade peal. Samamoodi näiteks Rock Hotel, kus on endised biidmehed, on tänapäeval tegev. Mingil määral võib teha sellise jaotuse, et osa neist teenivad leiba muusikuna ja osa on üsna heale järjele jõudnud ärimehed. Isegi poliitikuid on.
Heimar Lenk mängis näiteks ansamblis Amigos ja oli bändide helitehnik, Juhan Aare mängis Juuniorites, Priit Pedajas mängis Andromeedas orelit, Olav Ehala Kristallides. Neid mehi on palju. Paljud nendest, kes elus on, jäid ikka muusika juurde.
Aga suur osa nendest meestest on ilmselt tänaseks surnud?
Jah, päris paljud. Näiteks täielikust kultusbändist Virmalistest on suur hulk mehi juba kadunud. Toivo Kurmeti venna, trummar Ülo Kurmeti saatuse olen püüdnud uurida, aga ei ole veel kohanud inimest, kes temast midagi teaks. Mis seal salata - paljud tolleaegsetes bändides mänginud tüübid on surnud just viinakuradi tõttu.
Kas sa tegutsesid ka selle nimel, et päästa mingigi osa nendest bändidest täieliku unustuse hõlma vajumisest?
Kui mina ei oleks seda teinud, oleks seda teinud keegi teine. Samas on see kahe otsaga asi. Ühelt poolt sa nagu päästad, aga samal ajal... - iga asi kasutatakse tänapäeval ära, muudetakse kaubaks ja kipub kaotama oma tõelist funktsiooni ja algset väärtust. Ehe näide on kas või Mikronite lugu "Imelik masin", mida EMT oma reklaamis kasutas.
Need lood on mingis mõttes olnud teatava vastukultuuri väljendusvormiks. Nüüd aga muudetakse need tarbekultuuri osaks, käiatakse nii söögi alla kui söögi peale.
Samas on see muidugi lahe, et ilmub lagedale bände, mida pole varem avaldatud, ja lugusid, mida pole varem kuuldud. See on peam ine.
