Eesti energia teine tulemine
Jaan Toomiku näitus KUMUs,
kestab 20. maini.
Ilmselt leidub neid, kes mäletavad veel Rotermanni soolaladu ja
sealse EKM näitusesaali kontsentratsiooni ja Eesti oludes
kõrgtaset. Ja küllap on ka neid, kes mäletavad sealset nelja
mehe näitust “Eesti energia” (1999). Tollane nelik on viimase
kuu jooksul taas üllatusliku tihedusega ja löögivõimsalt
üles astunud, kuid sedakorda igaüks eraldi: Jaan Toomik suurema
isiknäitusega KUMUs, Paul Rodgers “Transplantsiga” ja
Jüri Ojaver komplektiga “Liputajad metsas” teineteise
kannul Hobusepeas; ning kuuldavasti olla Jaan Paavle töö kunstihoone
näituse “Elamise kunst” väljapaneku parimaid. Endal pole
küll viimast näitust seni näha õnnestunud –
“Elamise kunsti” külastamine on muutunud külastamise
kunstiks – alati, kui ma Tartust Tallinna sõidan, on kunstihoone
ülakorrus juhtunud reserveeritud olema.
Ühes aja (ja
aastatega) on muundunud ka “energia”, ehkki mitte
nõrgenenud, küll aga muutnud oluliselt suunda. Rodgersi
sendi-süda-valuvorm tuletab meelde dadaist John Heartfieldi fotokollaaži
“Adolf, üliinimene: neelab kulda ja räägib plekki”
(1932). Ojaver näitab, milline kunst sünnib Paldiski-Laulasmaa
(sotsiaalsest) tegelikkusest, misjuures ei saa ta läbi Ventspilsi trellide
taha sattunud linnapea kujundita; loodusmotiivid (mets, meri ja iga
üheksanda lainega lendu tõusta (?) üritav must lind) ei
näi probleeme leevendavat, pigem võimendavat, mis ühtlasi on
claesoldenburglikult hüpersuurendusega tõlgitud ümber ka
kehakeelde.
KUMU esimese aasta näituseamokk on ka milleski
väga sümptomaatiline: mõtlemisvõimaluse asemel on
forsseeritud info- ja faktihulka. Kannatlik ootus on siiski nüüd
tasu leidud: Toomiku elektroonilised ja manuaalsed tööd allkorrusel
ning Paul McCarthy videod ülakorrusel suudavad üldisest pildimerest
end välja küünitada ja vaataja tähelepanu hõivata,
tekitades ühtlasi sünergialaadseid kokkuvõnkeid. Rütmid
ja pausid on paraja vahega, on hingamis-, tundmis- ja mõtlemisruumi.
Muidugi on McCarthy, kes ehtameerikaliku energia ja protestivaimuga
“installeerib väljapääsmatuid situatsioone, mis
peegeldavad sotsiaalseid võimusuhteid” (tsitaat pressitekstist),
kõrvutus Toomiku keha- ja inimkäsitlusega pikem teema ja
jääb seetõttu siinkohal ära, ehkki peab mainima, et see
võrdlus oleks intrigeeriv ja paljutki avav.
Toomiku
näitus, millest mul tegelikult paluti kirjutada, on neliku lahendeist
heterogeenseim ja enim võimalusi andev nii autorile oma loomingus (ja
antud teemaski) edasi minna kui ka tõlgendajatele tõlgendada. Iga
video-monoloogi (tõele au andes on need siiski ju intervjuu-
ja/või dialoogielemendile vaatamata domineerivalt monoloogid, või
siis monoloogina vormistatud) on Toomik koostanud eri printsiibil; sama kehtib
ka maalide puhul. Ja ka maalidel arenevad monoloogid: foonist teravas
heletumeduses väljaeralduv üksik figuur, vastamisi kas iseenese
või oma saatusega; neist eneserefleksiivseim pead peegli ees hoidev
märter (“Nimetu” 2007). Lausa silmanähtavalt
“mullaks saavat” figuuri maalil “Matus” (2007)
võiks (feministlikult) pidada ka parafraasiks Euroopa kuulsale
“lamavas poosis akti” aegunud (!) traditsioonile! Teisalt tuletab
ta meelde Toomiku 1990ndate alguse figuure (olid need visklevad? rabelevad?
tunnetavad? kompavad? tantsivad? sündivad? surevad? või
kõike seda koos? või hoopis midagi muud?), kus ka j
ust käed-jalad ülimat aktiivsust kandsid.
Lõppeks on
Toomiku lahkuja kujund täiesti antihumanistlikult (ja
antirenessanslikult!) oma paratamatus hääbumises lohutu ja
pööraselt üksi, vastupidiselt Johannes Saali vastavateemalistele
maalidele, kus minejat ümbritseb soe kodune saatjate ring – tugeva
kodu sümbol (Saali näitust Tartus on muide pikendatud juunini).
Ka varieerub maalidel teostuslik tihedus, seda osalt ilmselt ka
sõltuvalt n-ö soojaksmaalimise astmest (sic! Aga siiski: kui
Toomikul kui kunstnikul oleks võimalik tegelda kunstiga
põhitegevuse korras? Eesti ühiskond ei võimalda seda vist
ühelegi tõeliselt heale kunstnikule?). Selles mõttes on
orgaanilisem ja kõige vabam “Jeesus Kristuse hommikune
väljaoksendamine”, kus keha ja eriti käed hajuvad
transparentseks, kuid pea on erilise põhjalikkusega välja vormitud
– kas kui tähtsaim tervemõistusliku käsu tsentrum?
Samas näib “Poeg ja isa” tsiteerivat Madonna lapsega
kristlikku pilditraditsiooni, lausa konkreetselt Raffaeli kuulsat
“Sixtuse madonnat”, kus ülimalt nooruke ema, mures oma lapse
tuleviku pärast (Toomikul kisav beebilaadne isakuju), ja vanainimeslikult
tõsine Jeesuslaps (Toomikul autoportreeline vaatajast läbi
või mööda puuriv poeg). Kristust ristil esineb naisena
kujutatult vähemalt alates XIX sajandist, mees Madonna-stseenis on aga
vist küll ülimalt värske nähtus. Millele vihje?
Patriarhaalsusele, näib, et mitte. Nagu enamik teisigi seoseid, pole seegi
lõpuni ega üheselt jälgitav. Sümbolitekombinatsioon
“Armulaud” (lühifilm, 2007) oleks justkui sellele eelnev
vaatus? Armastuslugu?! Võib-olla ongi eesti armastuslood valdavalt
sellised? Ja eestlase võimel reeta ja umbusaldada teist eestlast on oma
osa ja mõju ka sugudevahelisele kooskõlastamatusele? Aga hea, et
Toomik ei kujuta vähemalt õuduslugu. McCarthy kujutab – kuid
trotsiva huumori ja temperamentse elujõuga
(“Peretürannia/Kultuurisupp” 1987).
Ehk peitub
üks võimalik võti videote/filmide läbivas teemas,
milleks on – aitamine! (Tõtt-öelda ka usutakse neis videotes
kõvasti – nii head kui kurja.) Endine lillelaps räägib,
et jumal aitab ja annab, kõneleja lähedal tänaval aidatakse
arvatavalt infarkti saanud vanemat meest kanderaamile (“Jutlustaja San
Antoniost” 1997/2005), Elaan räägib, et tema aitab Paavlet, ja
loodab, et mobla varastanud jota aitab seda, kellelt ta varastas
(“Telefonilugu” 2003), Jaanikat aidati ja Jaanika aitab
(“Jaanika” 2007), Maiut on (hiljem) aidanud tema ema, ja ehk tahtis
tema ema omal ajal aidata ka Maiu sõjas lasteta jäänud
ristiema ... (“Maiu” 2007).
Vastandina (või vastusena)
videotele ei ole maalides ei aitamist ega – usku. Siiski maalil
“Mets” lõikuvad viirastuslikku puudemassiivi sirged
valgusribad, justkui Jaapani staararhitekti Tadao Ando Valguse kirikus (1990)
Osakas läbistab altariseina sümmeetriline valgusrist. Puude all
kohendab vana mees lõket ja teisal kaevab keegi juba mitmendat auku
maasse (Güstrowit ja aastat 1992 meenutavat, kui Toomik kaevas kalmistuga
piirnevale haljasalale hauad). Samasse viirastusmetsa (mis ometi Eestimaal ka
reaalselt olemas) põgeneb “Armulaua” peategelanegi.
Näitusekujunduses valitseb “must lagi”. Meenub Juhan Liiv.
Parfraseerides võiks sõnastada Energia-neliku uute
tööde moto meie ajale: “Kui seda metsa (s)ees ei
oleks.”