Tallinna Fotokuu biennaali raames toimub 29. septembrist kuni 1. oktoobrini Eesti Fotokunstimess. Mess toimub tänavu juba kaheksandat korda ja osaleb 38 eesti ja rahvusvahelist kunstnikku. Väliskülalisi on Suurbritanniast, Gruusiast, Ungarist, Itaaliast, Poolast, Hollandist ja mujalt. Eesti kunstnikest osalevad näiteks Peeter Laurits, Birgit Püve, Alan Proosa, Kristina Õllek, Tanja Muravskaja, Annika Haas jpt.

Tanja Muravskaja "W2 LO: Welcome to London" (2005). Foto: Tanja Muravskaja
Tanja Muravskaja "W2 LO: Welcome to London" (2005). Foto: Tanja Muravskaja
Tanja Muravskaja "W2 LO: Welcome to London" (2005). Foto: Tanja Muravskaja

"Teoste hinnad algavad sajast eurost ning küündivad tuntumate rahvusvaheliste kunstnike puhul mitmetuhande euroni. Keskmine hinnatase jääb aga mõnesaja euro kanti, seega on messil pakutavad teosed hinnataseme poolest ostjasõbralikud," räägib Tallinna Fotokuu tegevjuht Kadri Laas. "Teoseid leidub nii neile, kes alles alustavad isikliku kunstikoguga kui neile, kes soovivad juba olemasolevat kogu täiendada. Pidevalt on kohal galeristid, kelle töö paljuski ongi nõustada alustavaid kogujaid ja huvilisi. Messil toimuvad giidiekskursioonid, mis tutvustavad lähemalt teoste tagamaid ning igapäevaselt on kohal väljakoolitatud konsultandid, kellelt saab küsida nõu selgema ostuhuvi puhul."

Mess on reedel ja laupäeval avatud kella üheteistkümnest hommikul kuni kella kaheksani õhtul, messi viimasel päeval, 1. oktoobril avatakse mess samuti kell 11, kuid suletakse kaks tundi varem, kell 18.

Lisainfo www.fotokuu.ee

Kõrvalloos räägib oma fotokogust meestearst ja kunstikoguja Margus Punab ning oma Fotokunstimessil eksponeeritud seeriaid tutvustavad fotograafid Tanja Muravskaja ja Annika Haas ning üks Haasi portreteerivatest, Mari.

Tanja Muravskaja fotoseeria "W2 LO: Welcome to London" (2005).

(Ühe foto hind 235 eurot, fotopaari hind 470 eurot.)

"See 14 fotopaarist koosnev seeria valmis Londonis 2005. aastal, kui olin vahetusüliõpilane Westminsteri Ülikoolis.

Fotodel on Westminsteri üliõpilased, kellega tutvusin kooli ajal. Nad rääkisid mulle oma elust, millistel põhjustel, kas finantsilistel, rahvuslikel vms nad ühes või teises Londoni piirkonnas elavad, ja ka sellest, kus nad tegelikult tahaksid elada. Reaalsus ja unistused on ju hiigellinnas kolossaalselt erinevad, eriti uutele tulijatele.

Üliõpilaste fotosid saadavad maastikud ja linnapildid, mis pakuvad portreedele visuaalset ja tähenduslikku tuge. Näiteks üks minu portreteeritavatest on Dan, kes on küll sündinud Suurbritannias, aga tema vanemad on pärit Hiinast. Dani suurim soov oli õppida kunsti, aga tema vanemad ei olnud sellega nõus ja nende survel õppis Dan hoopiski majandust. Paningi ta paari Westminsteri juura ja majanduse õppehoone aknast avaneva vaatega.

Või siis Neily, vahetusüliõpilane USAst Houstonist, kes kahetses Suurbritanniasse tulekut külma ilma, inglise formaalsuse ja kõikjal valitseva tõsiduse tõttu. Temale valisin paariliseks foto vahetunni ajal kooli hoovis mängivatest lastest."

Annika Haas "Mari" fotoseeriast "Appi, kiilakas naine!" (2016).

(Foto hind 1000 eurot.)

Annika Haas on kiilakaid naisi pildistanud aastast 2012. "Aktuaalsed aruteluteemad naissugupoole välimuse üle, mida kanda, kuidas kanda, ja omal nahal kogetu, kui palju vastakaid arvamusi võib põhjustada üks eksperimendi korras nulliga paljaks aetud naisepea, ajendas mind pildistama suguõdesid, kes ühel või teisel põhjusel kannavad ülilühikest või sootuks olematut soengut," ütleb Haas.

Igal Annika pildistatud naisel on juuste ja nende puudumisega seoses oma lugu rääkida. Mari oma on selline:

"Olen juusteta mitmel põhjusel. Tundsin, et paljudel juhtudel on igasugune juukselõikus minu jaoks ammendunud. Tõuke andis neiu, kelle poisipead imetledes läksin kell 5 hommikul Protestist koju, missiooniks võtta juukselõikusmasin ja ajada ennast kiilaks. Protsessist kujunes väga ilus rituaal. Lõpetasin sellega ühe pikaajaliselt kestnud eluperioodi, alustades seeläbi uuelt lehelt. Kuna ma usun, et juuksed kannavad endas palju energiat, siis lihtne viis on sellest vabaneda, lõigates need maha. Teise suure põhjusena valisin sellise välimuse solidaarsusest minu vähki põdeva ema auks. Irooniline on see, et pärast mitmekuulist ravikuuri pole temal juukseid välja langenud, aga mina olen soenguga väga rahul.

Mulle meeldib aeg-ajalt oma välimusega ühiskonda provotseerida. Jälgida, kuidas käitutakse, mida märgatakse, kas kommenteeritakse. Siiani olen väga erinevatelt inimestelt toredat tagasisidet saanud. Kes teavad mind juusteaegadest, on isegi öeldnud, et olen lõpuks oma soengu leidnud. Vahel tahetakse siilipea mõnusust katsuda. Esmakohtumisel kiilaka minaga suudetakse kergemini füüsilise keha tagant hing üles leida.

Olen tundnud endal kaastundlikke pilke ja pisut eemalhoidvust. Viimatise seigana mäletan kui WC-sse sisenedes hõigati mulle järele, et meestevets on teisel pool. See on minu jaoks isegi pigem humoorikas, sest sedasi näeb, kes on visuaalses pooles ja stereotüüpides kinni."

PS Annika Haasi fotode müügitulud lähevad vähihaigete naiste raviks ja alopeetsiahaigete ühingule.

"Teadlik fotokogumine sai alguse 2012. aastal, kui sattusin Viinis Albertina kunstimuuseumis näitusele “Keha kui protest” (“Körper als Protest”, kuraator Walter Moser). Iseäranis innustavalt mõjus mulle Albertina näituse ühe põhiautori, briti kunstniku John Coplansi inimese keha ja vananemist käsitlev looming. Mõjus sedavõrd, et Coplansi näitusel nähtud tööd “Selg tõstetud kätega” (1984) ja “Upside down” (1992), lisaks ka erialaliselt puudutav neljast fotost koosnev sari “Autoportreed” jõudsid 2015. aastal minu kunstikogusse.

Alustasin siiski Eesti autoritega: Toomas Kalve, Peeter Laurits, Liina Siib, Ly Lestberg, Toomas Volkmann, eriliste lemmikutena Tanja Muravskaja ja Anna-Stina Treumund. 2013. aastal Tartusse ulatunud Tallinna Fotokuu näitusele järgnenud Tartu Loomemajanduskeskuse Noore Kunsti Oksjonilt ostsin näiteks Marge Monko “Autoportree sigariga” (2007) ja Anna-Stina Treumundi autoportree “Alfred” (2012). Täna on kogus ligikaudu 80 fotot. Enamik neist on katalogiseeritud seeriatena, seetõttu päris täpset numbrit öelda ei oska.

Viimane lisandus fotokogus on valik Tõnu Nooritsa loomingust. Nende seas vast olulisem on sari „Farewell to Socialism“. Neid kunstnikke ja konkreetseid töid, mida tahaks kogusesse lisada, on nii Eestist kui üle ilma veel üsna mitmeid."