05.04.2007, 00:00
Eesti globe-trotter’i reisipildid
Endel Kõksi reisipiltide näitus galeriis
Vernissage, avatud kuni 13. aprillini.
Lühemad või pikemad reisid, uued muljed on kunstnikele olnud tähtsad läbi aegade ning jätnud kunstilukku palju kaalukat. Tarvitseb meenutada Johann Köleri, Ants Laikmaa või Konrad Mäe Itaalia-perioode, Roman Nymani maale Hispaaniast ning Andrus Johani omi Pariisist, Maroko-peatükki Eduard Wiiralti loomingus, Günther Reindorffi joonistusi Armeeniast, Ilmar Malini maalisarja Kesk-Aasiast, Evald Okase arvukaid reisipilte Madalmaadest, Itaaliast, Pariisist, Jaapanist, Kreekast... Reisid on andnud impulsse loomelaadi värskendamiseks mitte ainult kunstnikele, vaid ka kirjanikele ja heliloojatele.
Seepärast pole reisipiltide rohkus alates 1950. aastast Rootsis elanud Endel Kõksi (1912–1983) loomingus iseenesest üllatav, liiatigi, et on teada tema avatud ja uudishimulik natuur. Juba tema sõjaaegses loomingus leiame impressioone Saksamaalt, kus ta elas 1944–1950. Rohkesti reisipilte, osalt maale, osalt ofsetlitos lehti, valmis 1970. aastate algupoolel. Neid eksponeeris kunstnik 1973. aasta novembris galeriis V.E. Lilla Nygatanil Stockholmi vanalinnas.
Tugeva mõjuga oli 1967. aasta reis Põhja-Ameerikasse ja Mehhikosse, mille ainetel sündis töid 1972. aastal. Tol aastal külastas Kõks ilmselt irokeeside reservaati Quallas (Põhja-Carolina), millest annavad tunnistust akvarellid-guašid indiaani tüüpidega ja märgikeelega. Kõksi ei huvitanud mitte ainult muistne kultuur, vaid ka traditsioonide ulatumine kaasaega, nende sulandumine tänapäevasesse ellu. Seda näitavad maalid ja litod Iisraelist, Marokost, Türgist, Kreekast, Hispaaniast. Kristuse Kolgata-tee märgistusi näeb ta kadumas Jeruusalemma vanalinna idamaisesse ja turistlikku saginasse. Ta näeb hispaanlasi edukalt müüvat oma keraamikat, flamenkot ja Sancho Panzat, marokolasi – oma kõhutantsu, kreeklasi – oma antiiki. Kohati püsib arhailine eluviis siiani (“Türgi talupojad”, õli, 1978/79).
Selleks, et kõiki neid keerukaid mineviku-oleviku seoseid edasi anda, kasutab Kõks popilik-hüperrealistlikku meediakunsti-reklaami keelt, reportaažlikult terviklikke stseene ja fragmente kokku monteerides, kujutatavale ise nüüdisaegse globe-trotter’ina põgus-rutakat pilku heites. Kirjeldatud lähenemises sisaldubki see uus moment, mille ta on reisipildi žanri eesti kunstis toonud.
Näituse kutsel on meeldesööbiv indiaaniprofiil Põhja-Ameerika muljeid-mõtisklusi sünteesivast üldtuntud litost “Möödaläinud ajad” (1972). Näituse hiliseimaks eksponaadiks on visand Pariisi bukinistidest, dateeritud 20. augustiga 1981. Endel Kõks suri 25. novembril 1983 Örebros. Näitusega tähistatakse aga tema 21. aprillil saabuvat 95. sünniaastapäeva.
Lühemad või pikemad reisid, uued muljed on kunstnikele olnud tähtsad läbi aegade ning jätnud kunstilukku palju kaalukat. Tarvitseb meenutada Johann Köleri, Ants Laikmaa või Konrad Mäe Itaalia-perioode, Roman Nymani maale Hispaaniast ning Andrus Johani omi Pariisist, Maroko-peatükki Eduard Wiiralti loomingus, Günther Reindorffi joonistusi Armeeniast, Ilmar Malini maalisarja Kesk-Aasiast, Evald Okase arvukaid reisipilte Madalmaadest, Itaaliast, Pariisist, Jaapanist, Kreekast... Reisid on andnud impulsse loomelaadi värskendamiseks mitte ainult kunstnikele, vaid ka kirjanikele ja heliloojatele.
Seepärast pole reisipiltide rohkus alates 1950. aastast Rootsis elanud Endel Kõksi (1912–1983) loomingus iseenesest üllatav, liiatigi, et on teada tema avatud ja uudishimulik natuur. Juba tema sõjaaegses loomingus leiame impressioone Saksamaalt, kus ta elas 1944–1950. Rohkesti reisipilte, osalt maale, osalt ofsetlitos lehti, valmis 1970. aastate algupoolel. Neid eksponeeris kunstnik 1973. aasta novembris galeriis V.E. Lilla Nygatanil Stockholmi vanalinnas.
Tugeva mõjuga oli 1967. aasta reis Põhja-Ameerikasse ja Mehhikosse, mille ainetel sündis töid 1972. aastal. Tol aastal külastas Kõks ilmselt irokeeside reservaati Quallas (Põhja-Carolina), millest annavad tunnistust akvarellid-guašid indiaani tüüpidega ja märgikeelega. Kõksi ei huvitanud mitte ainult muistne kultuur, vaid ka traditsioonide ulatumine kaasaega, nende sulandumine tänapäevasesse ellu. Seda näitavad maalid ja litod Iisraelist, Marokost, Türgist, Kreekast, Hispaaniast. Kristuse Kolgata-tee märgistusi näeb ta kadumas Jeruusalemma vanalinna idamaisesse ja turistlikku saginasse. Ta näeb hispaanlasi edukalt müüvat oma keraamikat, flamenkot ja Sancho Panzat, marokolasi – oma kõhutantsu, kreeklasi – oma antiiki. Kohati püsib arhailine eluviis siiani (“Türgi talupojad”, õli, 1978/79).
Selleks, et kõiki neid keerukaid mineviku-oleviku seoseid edasi anda, kasutab Kõks popilik-hüperrealistlikku meediakunsti-reklaami keelt, reportaažlikult terviklikke stseene ja fragmente kokku monteerides, kujutatavale ise nüüdisaegse globe-trotter’ina põgus-rutakat pilku heites. Kirjeldatud lähenemises sisaldubki see uus moment, mille ta on reisipildi žanri eesti kunstis toonud.
Näituse kutsel on meeldesööbiv indiaaniprofiil Põhja-Ameerika muljeid-mõtisklusi sünteesivast üldtuntud litost “Möödaläinud ajad” (1972). Näituse hiliseimaks eksponaadiks on visand Pariisi bukinistidest, dateeritud 20. augustiga 1981. Endel Kõks suri 25. novembril 1983 Örebros. Näitusega tähistatakse aga tema 21. aprillil saabuvat 95. sünniaastapäeva.