Nii pealkirjastas 1992 oma artikli Sirje Helme, mille ta kirjutas Helsingis Põhjamaade Kunstikeskuses toimunud “Mare Balticumi” näituse kataloogi. Mulle tundub, et see võtab minu loomingu päris täpselt kokku. Ma samastun sellega.

Kõige dadalikum on ehk see minu “Soolikas-kolmjalg” ja kõige baroklikum Esplanaadile tehtud “põlev” lauavirn (Helsingi Kunstide ööl, 1990 Toim.).

Kataloog tuleb muide ka. Ilmselt jõuame valmis enne näituse sulgemist.

Kuidas sa ise end stiililiselt määratled?

See inimene on igav ja surnud, kellel on ainult üks nägu, kes ei suuda oma külge pöörata.

Miks sa just praegu näituse tegid?

Mõtlesin lihtsalt, et näitust oleks tore teha. Vaadates üliõpilaste töid, on üks Taani kolleeg ütelnud, et Toivo, kui sinu asjad on huvitavad, siis miks sinu üliõpilaste asjad on veidi igavad ja liiga “trend”. Mõtlesin, et isiklik eeskuju on kõige parem õpetus. Ma tahaks julgustada üliõpilasi omapäisema vormi loomiseks ja isikupäraks. Noor inimene on kergesti mõjutatav ja ajakirju on ju nii palju. Kipub ikka nii olema, et disainer paneb tumepruunile wenge-puidule paar roostevaba käepidet ja ongi kõik. Mida rohkem Bulthaupi ja Milanot, seda parem. Sellised asjad on juba järgmiseks hommikuks hapud ja sellele trendirongile jääd nii terveks eluks järele jooksma. Tuleks ikka rohkem üritada ise keegi olla.

Kust see isikupära tuleb? Ma ütleks, et omamaisest pinnasest. Seda võib näha ka suurte loojate juures – nagu Aalto ja Jacobsen –, jaapanlastest rääkimata, kus ka see oma maa hais on man.

Milline on see “eesti hais”?

Eks ta ole looduslähedane ja maavillane, aga üldjuhul ikka selge ja kon­kreetne, funktsioonile vastav, mitte epateeriv ja ilus.

Tarbekunstimuuseum teeb näitust teemal eeskuju ja sina. (Näitab innukalt raamatust talumööbli jooniseid, jäädes peatuma lihtsate järide juures.) Siit tulevad minu need “Viburlased” ja “Soolikas-kolmjalad”. Kunagi aitasin Eesti Rahva Muuseumis Piret Õunapuul etnograafilise tooli näitust teha, siis tuli mõte ka endal neid jändrikke kasutada.

Kui üritaks siiamaani panna postmoderni või mis hetkel Domuses popp on, siis poleks ma kuhugi jõudnud.

Kas oled mõne objektiga või asjaga eriliselt rahul? Viinistu kunstimuuseumi restorani kujundusega?

Olen viimasel ajal laisk olnud. Ma ei ole meditsiiniline juhtum kunstipõllul. Minu jaoks on looming kõik: kas ma saan oma kaatrile mõne “lisa” teha või saan Turbuneeme putka (Raidmetsa suvekoduToim.) püsti.

Ma ei vastanud enne aga küsimusele. Jah, Viinistuga olen kohe hästi rahul. Ma ei ole muidugi väga palju teinud. Aga samas olen ma enamiku oma asjadega rahul. Ülejala pole lasknud.

Oled teinud palju unikaalmööblit. Kas midagi sinu asjadest ka toodetakse suuremas tiraažis?

Oh, vuhinal. Oma firma OÜ Toivo teeb näiteks riidenagisid ja diivanilaudu.

Kas sul on oma töömehed või kasutad allhanget?

Allhanget jah. Aga pea alati jätan endale kolme viimase kruvi keeramise.

Kas keegi veel on OÜs Toivo või on see ainult Toivo Toivo?

Toivo Toivo. Ma olen vist nii tšekkav või väiklane, et ma ei taha endale alluvaid, hakkaksin nendega õiendama ja neid käsutama à la kus sa olid veerand tundi ja kes selle bensu maksab jne.

Kas on ka tasuv firma?

See on ikka väike business. Aga ma saan koolist ka raha. (Naerab)

Kas sinu mööblit välismaale ka läheb?

Lätti pisteliselt. Põhiliselt müün ikka siin. Võib-olla toob müügiedu see väike eesti hais, mis tahes-tahtmata minu asjades sees on. Eks see minu tootmine muidugi ole – nagu ütleb Emil Urbel – üks kingsepatöö.

Mõnele suurettevõttele, nagu Standard, ei ole viimasel ajal miskit projekteerinud?

Isku palus hiljuti paari tooli, aga mul ei ole olnud aega sellega tegeleda. Elu on olnud nii kiire: suvila ehitus jms. Aga ma arvan, et ma hakkan sellega te­gelema. Ütleme nii, et nende jaoks sa pead kavandama Toyota, mis müüb kõigile. Ma ei ole eriline Toyota mees, pigem šõuman, kunstnik – kui ma ei viitsi, siis ma ei viitsi. Eriti kui king ka ei pigista. Eks ta muidugi sotsiaalsem oleks. Ehk on see aeg ees, kui ma rahulikum olen.

Aga samas, kes selliseid lihtsaid asju veel peaks kavandama? Kas või normaalset pargipinki Tallinna. Tehakse igasugu konkursse ja värke, aga kas Tallinnas on ükski ilus pargipink? Null. Kes neid siis peaks tegema? Äkki ma ise järsku. Püüne peale ronimine on end ammendanud. Sellest näitusest aitab küll pikaks ajaks. Eks siis tule pargipingid, Askud, Iskud ja Standardid, kui neil minu vastu huvi on. Aga it’s up to me, kui vinget kraami mul on pakkuda.

Millise välisnäitusega oled kõige enam rahul? Näiteks Soomet oled meenutanud korduvalt heldimusega.

Ma pole eriti palju väljas olnud. Saint-Etienne’is paari vidinaga. Aga kui see Balti suund ja Soome sild lahti läks, siis on õnnestumisi olnud küll. Olen ikka väga uhke, et mind ainsana valiti Eestist Põhjamaade keskuse näitusele. Ja Esplanaadil see lauavirn sai väga vinge publicity. Ma arvan, et Hesari esilehele pole pärast seda eesti kunstnikel suurt asja olnud. Ja Raumas olid ka Raidmets ja Lembit Sarapuu Eestit esindamas.

Muidugi mulle meeldib selles paadiklassis, millega tegelen, ikka esimene olla.

Olid 1982–87 suisa Tartu Mööblikombinaadi peadisainer. Kuidas sa sinna sattusid? Sundsuunamisega?

Ma olin nende stipendiaat – see andis teatud edu sisseastumisel. Tartu Mööblikombinaadi pikaaegne direktor Olev Nigul oli peresõber ja siis oli sinna minek loogiliseks jätkuks. Eks ma üritasin oma parimat, aga tootmine ei tulnud järele. Tuli aur mujal välja lasta. Mõnedes selle aja töödes, nagu laud “Berjozka” (“Kaseke”) – ise ei oska sellest küll midagi pidada –, irvitasin selle venku-värgi üle. Nii naiivne ma ei ole, et sellel ajal oleks hakanud high-techi’i tegema. Andke andeks, lambaraudadega roosa plasti lõikamine seda küll ei ole.

Palju sinu kavandatud mööblit siis tootmisesse läks?

Suurt midagi, peale ühe kontoritoolikese. Sai maalitud kõvasti loosungeid ja näidistesaalid tuli iluasjadega täita. Muidugi ma arvasin, et sinna ma jäängi. Ega mul midagi häda polnud, elasin nagu miška. Aga siis sattusid ükskord Tartusse minu ateljeesse kodresed-kermikud (Kermik oli mu pinginaaber), olid vaimustuses ja kutsusid mind Tallinna. Tulingi. Olin tegelikult enne ka osa võtnud noorte kujundajate näitusest. Siis tuli “Ruum ja vorm” V, mille üldkujunduse konkurss mul õnnestus ära võita, ja nii ma karusselli peale sattusingi. Alul olin Arsis, kujundasin igasugu näituseid, aga tegin Tartu vanadele sõpradele ka edasi.

Kuidas sa 1995 kooli tulid? Kas ka keegi kutsus?

Olin sellest Arsi-värgist ära tüdinenud, õigemini, see oli just laiali jooksnud, siis mõtlesin ausaks kapitalistiks hakata. Kunst polnud enam populaarne ka, sellega enam loorbereid ei lõigatud. Üritasin põlve otsas oma paari esimest nänni müüa ja see hakkas pikapeale ka vaikselt minema, sest Eesti mööbliturg oli üsna tühi, kuna 90ndate alguses polnud väliskanalid veel lahti läinud. Lui Leesaare (õieti Leo, aastast 1986 kuni oma surmani 1995 sisearhitektuuri osakonna juhatajaToim.) aeg oli möödas ja Mari Kurismaa hakkas tüütama, et tule kateedri juhatajaks. Ütlesin talle ei, kuna tahtsin ratsa rikkaks saada. Poiste värk. Aga nädala pärast hakkas Mart Kalm rääkima, et mõtle kui uhke, kui su visitka peal on “professor”. Mina muidugi naersin selle üle. Aga Mart sai mu pikapeale sirakile. Taso Mähariga tegime siis KUKUs veel poole ööni töönõupidamise. “Et, Taso, kas soovitad?” “Ek-ee, sa oled ikka parimas eas, nüüd tuleb ainult edasi panna, võtad ennast rajalt maha selle värgiga!” Kuulasin need jutud ilusti ära. Pärast mõtlesin, et majast on ikka väga hea haridus saadud, et tuleb ikka nii teha, et ise ka aidata. Näpp tammi sisse torgata, et vesi linna ära ei võtaks.

Kas õppetöö ei ole end sinu jaoks ammendanud? Kas on iga päev tööl uus ja tore, lastel silmad säramas?

Ega nad väga ei sära, kuna isiklik elu paistab elamist tahtvat ja kiire on kroomkilpi valuveljeks vahetada, aga mulle ikka põnev. Mina ei pruugi nii palju muutuda, aga üliõpilased muutuvad, nad on iga päev uued. Ma ei suuda omale paremat seltskondliku olemise viisi välja mõelda kui siin koolis. Eks katsu kuskil ametis käia ja räägi oma asjalike tellijatega asjalikku juttu, kauple ruutmeetri lae hinda alla või kappa eneseteadlike daamidega mööda kardinapoode. Andke andeks, ma pole mingi ori.

Olen kümme aastat akadeemias olnud, aga mantlipärijat on maru raske leida. Peab nagu Tõnissoni nööbist kruttima, et külalisõppejõukski kedagi saaks. Kas ikka ei ole veel rikkust piisavalt, et kolm tundi nädalas teistega teadmisi jagada? Rääkimata asjalikest põhikohaga inimestest.

Miks sa nii palju toole kavandad?

Tool on ainus elus mööbliese. Seal on oluline ergonoomika, insenerlahendus, kui friend ta kehaga on jne. Pigem võtan tõsiselt seda kolleegi, kes on teinud paar head tooli-lauda, kui seda, kes teinud paarkümmend miksitud ruumilahendust.

Kelleks sa “suurena” saada tahad? Phil­ippe Starckiks? Suhtlemislembesena potentsiaali nagu oleks.

Nagu ma ütlesin, pole ma mingi meditsiiniline juhtum. Kõigile arusaadavalt korrutab Starckil seksuaalne orienteeritus edevuse kolmega. Ma päris see mees ei ole.

Äkki rikub see, et oled pärit Eestist, võimaluse saada meediastaariks? Meie disainerite looming ei pruugi olla ju sugugi kehvem.

Ühelt poolt seab edevus omad piirid. Teisalt jälle pole postsovetina välisturule murdmine kerge.

Välismaa ajakirjadesse oma toodete pilte ei saada?

Kuule, pole viitsinud. Kui see king ei pigista, sul on nii sotsiaalne staatus kui kõik eluks vajalikud vidinad, siis pole sel tähtsust. Mida sa hing veel tahad, et hakkaksin nagu harjusk mööda ajakirjade uksetaguseid käima? Muidugi, kui satud ringmängu, siis võiks kah…

Milliste teiste eesti disainerite loome sulle sümpatiseerib?

Eestis ei ole ju palju disainereid. Martin Pärnal on paar toredat lauda. Aga kui mõnel esemel uus kursiiv, siis ei viitsi selle üle pikalt plaksutada. Seda “Vau!” just sageli ette ei tule. Et lambil on kolm jalga, on vahva küll, aga kilkama ei pane.

Inimene peab ikka ise lustima, siis leiavad ka teised tema üles. See ongi ehk minu väikese edu saladus, et enamik asju pole tehtud müügiks, vaid minu enese rõõmuks.

Toivo Raidmets

1955 sündinud Põltsamaal

1982 lõpetanud ERKIs sisearhitektuuri eriala

1982–87 Tartu Mööblikombinaadi peadisainer

1987–91 sisekujundaja Arsis

1991–95 vabakutseline kunstnik

1995 –... EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja

Valik sisekujundusi

Restoran Eeslitall (koos Taso Mähariga, 1991); ööklubi Bonnie & Clyde (1995); restoran Karl ­Friedrich (1996); ööklubi Flamingo (1999); Viinistu kunsti­muuseumi restoran (2004)

Valik näitusekujundusi

Tarbekunsti- ja disaininäitus “ACTA” (koos Eero Jürgensoniga, 1987); noorte kunstnike näitus “Ma pole kunagi käinud New Yorgis” (koos Eero Jürgensoniga, 1988); “Ruum ja vorm” V (1989), Baltimaade tarbekunst (Hamburg, 1992)

Osalenud näitustel

1986 Eesti Kunstnike Liidu noortekoondise näitus

1987 Nõukogude Eesti kunsti ülevaatenäitus Moskvas

1990 “Eesti maastikud” Helsingis

1992 “Mare Balticum” Helsingis

1994 Rauma Biennale Balticum

2000 “Design Forum”, Saint-Etienne

2001 “Baltimaade disain”, Kopenhaagen

Näitus “Toivo Raidmets. Barokist dadani” on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis 18. detsembrini.