Eesti homode salaelust
Eesti liigub vormiliselt suure sammuga Euroopasse, kuid on valdkondi, kus
eesti elu on endiselt (ja tundub, et lootusetult) agraarpatriarhaalne. Üks
selliseid on inimese seksuaalne identiteet ja karmid normatiivid, õieti
heteronormatiivsuse diktaat, mis seda ümbritseb.
Kui Norras abiellus
Schibstedi meesjuht ühe meesministriga, kajastus see Eestis pigem
kuriositeedina valdkonnas “Elust väljamaal”. Samal ajal kuuluvad nii Berliini
kui Pariisi linnapea seksuaalvähemusse ning Amsterdami aselinnapea julges sel
aastal ka homoabiellu astuda. Tallinnas ei julge välja tulla isegi linnapea
nõustaja imagoküsimustes, rääkimata diplomaatilisest korpusest ja
äritegelastest. Eesti parlamendile on liig juba meeste ja naiste
võrdõiguslikkuse seadus, mis siis veel rääkida võimalusest, et parlament
käsitleks rahulikult homoabielu.
Statistiliselt ei ole samas tõenäoline, et
Eesti riigikogus, valitsuses ega äri juhtfiguuride hulgas pole ühtegi
seksuaalvähemuse esindajat.
Miks nad peaksid oma eraelust rääkima? Nad
võiksid välja tulla eeskätt sellepärast, et näidata: seksuaalne sättumus ei
mõju halvasti erialasele karjäärile (või siiski mõjub?), ja sellepärast, et
olla julgustavaks rollimudeliks tuhandetele noortele, kes alles otsivad oma
seksuaalset identiteeti ja põevad meie ühiskonnas valitseva heteronormatiivsuse
ja homofoobia tõttu.
Eesti Gayliit ja Binaiste Ühing on ÜRO Rahvastikufondi
toetusel välja andnud brošüüri “Homoseksuaalsus. Juhend õpetajatele ja
noortenõustajatele”. See on julge samm ühiskonnas, mis alles hiljuti karistas
inimesi pederastia eest kriminaalkorras.