Eesti ilmumine Hiina rahvale – EXPO 2010 paviljon Shanghais

Enne märtsi lõppu oli kindel vaid see, et rajatis peab olema püsti täpselt aasta pärast. Äsja välja selgitatud paviljonikonkursi võidutööd uurib Anneliis Aunapuu.

Shanghai EXPO on välja kuulutanud positiivselt urbanistliku peateema: “Parem linn, parem elu“. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus korraldas koos Arhitektide Liiduga konkursi Eesti paviljoni ideele ja visuaalile.

23 töö hulgast pääses lõppvooru üheksa, neist neljale anti preemia. Žürii pidas tööde taset suhteliselt ühtlaseks. “Neil oli kõigil potentsiaali, ükski ei küündinud selgelt üle teiste, seetõttu kaalusime hoolega, enne kui SaveCity kasuks otsustasime,“ kinnitas žürii liige Andres Põime, kahetsedes kergelt, et arhitektidel polnud seal suurt midagi hinnata, sest tegemist oli suuresti ju valmismooduli dekoreerimisega... Aga selge see, et kohatu olekski raskel ajal priisata, tuli leida kompromiss.

Veider – arhitektidele tingimusi seadnud konkurss õigupoolest arhitektuuri luua ei lubanudki, sest seekord tuli ekspositsioonile peavari kujundada renditud paviljoni baasil... Konkursitööde loomiseks sobivate meeskondade koostamise probleeme kirjeldas Karin Hallas-­Murula möödunud nädalal Sirbis. Soola­lattu näitusele välja pandud tulemusi vaagides pani ta imeks kogu esitatu veidi kramplikku positiivsust ning tehniliste nippide ja sõnaseppade pillerkaari.

Paistab, et Eesti müümine on meil juba liigagi harjumuse asi, tikub tekkima rutiin ja võtted kipuvad korduma.

Rahvuslik ja meelelahutuslik

Väljavalitud võidutöö üks vedajatest ­Ionel Lehari kinnitab, et nende töö sündis heas koostöövaimus, kuna tiimi liikmed olid juba ammust aega tuttavad. Nii ei läinud energiat raisku meeskonnatöö juhtimise ega egode silumise peale.

Kokku istudes olid nad esmalt üritanud mõista, millega on tegemist – on see näitus, reklaamiprojekt, lõbustuspark, arhitektuur, sisekujundus, kunst või kaubanduslik väljapanek?

“Kui ma Hannoveris meie porgandipaviljoni vaatamas käisin, nägin, kuidas selle sisu jäi meelelahutuslikkusele lootusetult alla. Lähedal Itaalia paviljonis aga tajusin, et ka puhtkaubandusliku väljapaneku teele minek kahandab muljet, isegi kui tegemist on maailma tippudega. Nüüd püüdsime leida keskteed lustakuse ja sügava sisu vahel,“ jutustab Lehari.

Tuli loovida mööda ohust olla liiga ülemeelik, aga ka mitte laskuda “rahvamajanduse saavutuste näituse“ tasemele. Sõnastati eesmärk: rääkida olulistel teemadel huumorivõtmes.

Savecity.org’i väline ja sisemine lahendus on kontseptsioonilt suhteliselt iseseisvad. Mõlemad aga edastavad tugeva visuaalse sõnumi, nii rahvariide­triibulised elemendid väljas kui ka üle­elusuurused hoiupõrsad sees.

Kergel metallkarkassil triibustiku­paneelid plaanitakse lasta kududa taaskasutusrõivastest kaltsuvaiba printsiibil, mis on üdini eestilik mõtte- ja tegu­viis. Roosad hoiupõrsad sümboliseerivad samuti säästlikku meelt, kandes igaüks ühe probleemlinna nime kusagil maailmas – mis näitab meie globaal­set haaret ja silmaringi.

Mitte maja, vaid teatrilava

Kaltsuvaiba-paneelide ilmastikukindluse osas jäid žürii arhitektid kahtlevale seisukohale – kui ei võta vesi materjali, siis võtab päike värvid... Kõrvalseisjale aga näib, et materjalile võiks läheneda kui näituseinventarile, mis peab vaid kuus kuud vastu pidama, aega on ka katsetusteks, sest idee triipudest ja taaskasutusest on ju väga võluv.

Üks õnnestunumaid ideid paviljonis on näitusesaali pikkade astmetena t õusev põrand.

“Kuubiku siseruum on väga osavalt tööle pandud,“ kiidab ­Andres Põime, “siinne skeem on vaieldamatult kõigist teistest parem.“

Põranda tõustes tasahilju esimesest korrusest teiseks, jäävad ühe otsa alla ruumid konverentside-kontsertide korraldamiseks, asjaliku ekspositsiooni pinnad ning teised vajalikud ruumid, mida saab vajadusel paindlikult ühendada.

Laugetel astmetel kõhutavad läikivad klassikalised hoiupõrsad, kes võtavad vaikse tänuliku ruigega vastu külastajate sümboolsed annetused vastavale linnale. Põrsaste tibatillukesed jalad jätavad nad oma ümarale kõhule kiikuma – see pidavat sümboliseerima ebastabiilsust, mille tekitavad käärid priiskamise ja puuduse vahel.

Kes puhkab, kes pingutab

Mõeldes vaatajale, kes süveneda suudab, on näitusesaali seinal jooksmas video­programm, mis on kokku pandud suurte arhitektide utoopiatest, nägemustest ideaallinna otsinguil. Need urbanistlikud fantaasiad virgutavad vaataja kujutlusvõimet, vahele pikitakse mõtteavaldusi ka Eesti inimestelt. Põrsaste vahel on aga neil, kel süvenemisvõime juba otsa saanud, hea üksteist pildistada, ja astmetel on hea jalgu puhata. (Meenub, et Hannoveri paviljoni kõige populaarsem paik oli pikk ja lai trepistik selle ees.)

Projektiga kaasneb virtuaalruum, savecity.org, kus toimuma hakkav annab tööle veel ühe mõõtme.

Näitusesaali seinte ja põranda pinnakatte valik ja organiseerimine on järgmiste kuude töö.

Ehk teostub ka autorite idee katta ka tuhanderuutmeetrise Eesti paviljoni katusepind sinimustvalgete palakatega – ikka selleks, et see oleks Google Earthi kaudu hästi ära­tuntav, kui ta seal seisab kahe sõõri, Taani ja Soome paviljoni naabruses.

Raskel ajal tuleb ära kannatada ka kadeduseussi nakitsemine, kui silm satub vaba arhitektuurimängu esitlevatele naabritele: ilmutuslikule valge hiidkausi moodi soomlaste paviljonile (JKMM) ja taanlaste megabüroo BIG rõngasse keeratud kanttorule, mille spiraalpindu mööda saavad külastajad jalgratastega ringiratast sõita...

Näitus EXPO paviljoni konkursitöödest Arhitektuurimuuseumi võlvkeldris jääb avatuks kuni 24. maini.

Tähtsaid nimesid:

Võiduprojekti “Savecity.org” taga olid Ionel Lehari, Kristian Paljasma (Identity), Illimar Truverk, Priit Hamer (Agabuš, Endjärv & Truverk Arhitektid), Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor).

Teise koha pälvinud projekti “Tuuletaru” autorid on Inga Raukas, Oliver Soomets, Priit Mikk, Mart Mikk, Jan Graps ja Ken Ruut.

Kolmanda preemia saanud projekti “Valge jänes” loojateks on Priit Pent, Hille Ermel, Raul Järg, Kalle Kingsepp.

Konkursitöö “Hoidis” autoritele – Gert Sarv, Oliver Alver, Kard Männil, Loreida Hein, Eduard Tihhonov, Kristo Kaskpeit ja Paavo Pilv – määrati ergutuspreemia.

Žürii: arhitektid Kalle Vellevoog ja Andres Põime (AL), sisearhitekt Mari Kurismaa (ESL), Rain Teimann (Eesti Reklaamiagentuuride Liit), Maria Alajõe (EAS) ning Siim Raie (Eesti Kaubandus-Tööstuskoda).