Eesti intelligentsi idealismipuhangud

Areen võtab kokku Eesti ­intelligentsi idealismi­puhangud: õhulossid, pettumused ja üksikud õnnestumised poliitikas. Allkirjade, laulu ja luulega ebaõigluse vastu ja parema maailma poolt!

Loomeinimesed on sageli olulistel hetkedel astunud püünele, andmaks rahvale teada, mis on meie seisus mäda, ning sõnastanud ideaalid ja sihid, mille poole püüelda.

Korduvalt on intelligentsi esindajad olnud kaasatud poliitiliste parteide ülesehitamisel ja võimule pürgimisel. Reapoliitikud teavad – publik usub ja usaldab kultuuristaari, tema sõna kõlab kaugemale ja peibutavamalt kui professionaalse poliitiku oma. Ent millise partei sünnile või algatusele haritlased ka kaasa ei aita, ikka ja jälle tuleb ette pettumusi. Ideaalide, unistuste kildudeks purunemist.

Teisalt iseloomustab teatud osa kultuuritegelastest ka puhas praktitsism: kui sa tahad, et terve Tallinna vanalinn sinu skulptuure täis oleks, astu Keskerakonda ja asi tahe. Kuid just ideaalsest, puhtamast ja kuivemast maailmast unistab intelligentsi-kantsi teater NO99 projekt “Ühtne Eesti”, mis on Eesti poliitkultuuri häbematult populistlikuks ja poliitikud rumalateks kuulutanud.

Noor-Eesti

Eluterve ehk innovatiivse idealismi näide oli Noor-Eesti. Selle rühmituse programm oli täidetav ja suures osas täidetigi. Eestlased said eurooplasteks ja jäid edasi eestlasteks.

Küll alustas just nooreestlasena ka lausa professionaalne idealist Johannes Aavik, kes sõdis ühtviisi innukalt nii naisideaali (“Ruth”), keele­ideaali (“Keeleuuenduse lõpmatu kurv”) kui poliitilise ideaali eest (”Eestlaste rahvustunde nõrkusest”).

Juunikommunistid

1940. aasta juunis lavastas Leningradi parteijuht Andrei Ždanov Stalini korraldusel Eestis riigipöörde, mis tõi võimule vasak­intelligentidest koosneva nukuvalitsuse.

Kas idealistid või renegaatidest pragmaatikud? Sellele küsimusele ühest vastust ei ole, sest iga juunikommunisti lugu on erinev. Huvitav on, et valdav enamik juunipöördes kaasa löönud siinseid vasakpoolseid hukkus ise stalinlike repressioonide käigus.

See võimaldab ühest küljest oletada, et Stalin ei vajanud neid enam. Nii argumenteerides olid juunikommunistid kommunistliku päikese särast pimestatud idealistid, kes tahtsid luua õiglasemat Eestit, ei märganud õigel ajal, mida nad korda olid saatnud, ning sattusid viimaks ise totalitaarse masinavärgi hammasrataste vahele.

Kuid teisalt võis tegu olla ka asitõendite hävitamisega – oma töö teinud agendid tuli hukata, et mahhinatsioon välja ei tuleks. Selle nurga alt vaadates oli tegu võõrvõimuga kas kasuahnusest või hirmust koostööd tegevate pragmaatikutega.

Senised rahvusterviklikkust ja tööeestlust propageerinud kultuuritegelased nagu Erni Hiir ja Juhan Sütiste leidsid endale uue tellija. Ning ka “raadio-onu” Felix Moori hääl kõlas ühtviisi optimistlikult ja nakatavalt nii Pätsi kui Stalini ajal.

Jaan Krosski mäletab esialgset suhtumist Johannes Varesesse, Hans Kruusi, Johannes Semperisse kui “rahvavalitsuse” liikmetesse: kõik olid ju varem tuntud kui tublid ja targad mehed.

August Alle olla sel aastal öelnud: “Vanasti läks kaupmees Jänese poeg kõrtsi ja teda võeti seal vastu nagu härrat. Aga nüüd olen mina härra.”

Tagantjärele tundub see tees üsna eufooriline.

Jaroslavli kunstiansamblid

Sõja-aastatel muutus idealism intelligentsile lausa hädapäraseks ellujäämisvahendiks, sest reaalne elu kuigi palju lootust ei sisendanud. Nõukogude Liidu tagalas Jaroslavlis 1942 loodud Eesti rahvuslikud kunstiansamblid ongi möödunud sajandi innovatiivse idealismi teine õnnestunud näide. Nende liikmed said endile sõja järel soojad kohad ja esimesed paar-kolm sõjajärgset aastat suutsid ka eesti kultuuri kui mitte täie tervise juures, siis vähemalt elus hoida. Ning pärast Stalini surma oli neil oluline osa selle reanimatsioonis. Mitmed kunstiansamblites osalenud olid kultuurielus aktiivsed kuni taasiseseisvuseni. Näiteks Jüri Järvet, kes Jaroslavlis alustas küll hoopis rahvatantsijana.

Uue võimuga mitte kaasa läinud intelligents pidi sõja järel edasi elama idealismivarudest (või neid Ameerika Hääle abil taastootma). Seda seisundit on tabavalt nimetatud “valge laeva ootamiseks”, mis on ju väga ilus ja võimas idealistlik kujund.

Iroonia, skepsis, sarkasm

Seitsmekümnendatel asendus idealism ühtäkki selle vastanditega: iroonia, skepsise ja isegi sarkasmiga. Toome kaks väliselt erinevat, kuid põhimõtteliselt sarnast näidet luulevormis.

Arvi Siia “Lastelaul” (1976): “Pioneer ei karda hunti, / võtab hundi oma punti, / pühib hundi palgelt pleki, / annab lusika ja teki, / lammast ligi laskmata / hundi ümber kasvatab / heki.”

Hando Runneli “Nutikas lutikas” (1970): “Nutikas lutikas / liugu lõi jääl, / nahk sai tal märjaks ja /ära läks hääl. // Järgmisel hommikul / oligi tumm. / Kõht aga paistetas / suureks kui trumm. // Nutikas lutikas / voodisse jäi. / Üles ei tõuse, / söömas ei käi. // Tulid pioneerid, / tegid pai. / Nutikas lutikas/ terveks sai.”

Kui 60ndatel ainult hundi ümberkasvatamisega tegeldi, siis nüüd näidati selle tegevuse naeruväärsust. Lutika-luuletus on küll pealtnäha ideaali (tervekssaamise) poole püüdlemine, kuna aga sisuliselt ei usu ükski lugeja, et pioneeri pai võiks ühtegi putukat ravida, on tegu idealismi paroodiaga.

40 kirja lugu

“Avalik kiri Eesti NSV-st” on 28. oktoobriga 1980 dateeritud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta eesti keelt ja mõni nädal varem massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori valitsusvõimude omavoli eest. Tegemist oli katsega astuda avalikku poliitilisse dialoogi võimutseva kommunistliku parteiga. Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama “40 kirjaks”.

Ega Eesti NSV juhtkonda poleks Brežnevi ajal olnud võimalik mõjutada mingile sisulisele diskussioonile. Selles mõttes oli “40 kiri” selgelt idealistlik ettevõtmine, mille ainsaks praktiliseks tulemuseks oli allakirjutanute survestamine, et nad võtaksid oma allkirja tagasi (enamik tegigi nii) ning nelja allakirjutanu vallandamine töökohalt. Kuid veidi laiemalt vaadates andis see olemuselt üsna idealistlik, vahest lausa naiivne ettevõtmine eestlastele võimaluse tunda sidet oma kultuuritegelastega ning tajuda, et kõik pole veel kadunud.

Loomeliitude pleenum

1.–2. aprillil 1988 toimus Tallinnas loomeliitude pleenum, kus Eesti loovintelligents nõudis poliitiliste õiguste laiendamist, Eesti kultuurilist ja majanduslikku iseseisvust, immigratsiooni tõkestamist ning ENSV senise valitsuse tagasiastumist. Eesti loovintelligentsi kõige säravam hetk.

See andis selged ja nagu mõne aasta jooksul selgus, ka täidetavad eesmärgid. Tegu oli kolmanda innovatiivse idealismi puhanguga eesti kultuuriloos, kuigi ka selle mõju ei kestnud väga pikalt. Taasiseseisvumine asendas ühiskondlikud idealiseerimisobjektid individuaalsetega ja muidugi on viimaste tõmme nõrgem.

Kui uus majandusmudel oli end käima lükanud ja enamiku kodanike elujärg hakkas paranema, jäi okupatsioonivõimu ajal suuri sissetulekuid nautinud loovintelligents tühjade kätega. Mis ainult kriipsutab alla pleenumi idealistlikkust – paljud selle korraldajatest ja osalistest pole ise oma saavutuste vilju maitsta saanud.

Kirjanikud versus Hugo Boss

2003. aasta sügisel tõstsid Kultuuri­mi­nis­teeriumi hoone uued omanikud tugevasti raamatukaupluse Rahva Raamat üüri ja avalikkuse ette jõudis info poole raamatupoe pinnale sissekolivast uuest üürnikust, kvaliteetrõivapoe Hugo Boss salongist. Eesti vanim pidevalt tegutsenud raamatupood Draamateatri vastas vajas literaatide ja harit­laste silmis iga hinna eest päästmist ja selle toetuseks korraldati ka pikett ja koguti allkirju.

“See on umbes sama, nagu tuleks keegi ja reostaks su magamistuba ja pakuks siis müüa uusi susse. Kas te arvate, et me ostame? [–]Praegu paistab see inimestele nii, nagu lükkaks üks ettevõtja buldooseriga kiriku siledaks ja ehitaks sinna jõusaali. See ei too õnne.” Nii mauras oma avalikus kirjas kurat teab kellele sulemees Kaur Kender.

Sakala versus Solaris

Paeliidu poolt kokku kutsutud meeleavaldusele 10. novembril 2006 Sakala keskuse kaitseks tuli käputäis pensionäre, allkirju lammutamise vastu koguti siiski ligi 8000 ja need andis kirjanik Maimu Berg linna­valitsusele üle. Kolm aastat hiljem kerkis kultuurikeskuse asemele “elustiilikeskus”, kus domineerib kaubanduslik loogika.

Filmiajakirjanik ja kirjamees Tarmo Teder vandus Sirbi veergudel, et tema sinna Solarisse, kus asuvad Cinamon ja väärtkino Artis, oma jalga ei tõsta, kuigi amet nagu kohustaks.

Täna tunnistab Teder leebelt: “Kui mõningaid olulisi filme enam mujal Tallinnas ei näidatud, tuli mul paluda Sirbi peatoimetajal vanne maha võtta, kes ütles lihtsalt, et sa võid seal käia. Ja nii ma sammud Artisesse seadsin. Kolm-neli korda olen nüüdseks käinud ka Cinamoni saalides. Tegelikult on isegi hea, et Artis asub kuidagi nurga taga või ääre peal, eemal kaubanduslikust melust ja konsumeerimise lärmist. Kinoinimesed on kannatlikud ja võivad taluda ka palju hullemaid näitamispaiku.”

80 kiri

“Meie, 80 allakirjutanut, ei kavatse enam taluda presidendivalimiste käigus tekkinud olukorda, mis on muutmas Eestit umbseks kolkaks. See nõrgendab eestlaste eneseusku ja meie riigi usaldusväärsust – seega meie riigi tulevikku. Seega me võtame endale vastutuse olla Toomas Hendrik Ilvese usaldusmeesteks ja tagame, et meie presidendikandidaadist saab hea riigipea.”

2006. aastal olid allakirjutanute esirinnas Jaan Kross, Viivi Luik, Arvo Pärt, Jaan Kaplinski, Doris Kareva, David Vseviov, Ilmar Raag, Fred Jüssi, Tõnis Mägi, Mart Juur, Mihkel Raud, Peeter Oja jpt.

Lisaks korraldas kultuurirahvas Tammsaare pargis oma presidendi toetuseks korraliku rock-kontserdi ja NO99 näitlejad eesotsas Gert Raudsepaga trükkisid T-särke kirjadega “Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Rüütlit”, mille peale Arnold Rüütel kogenud poliitikuna intelligentidele vastas: “Kas ei ole sellises räiges vormis rünnakud ja mustamised presidendikampaania ajal “eeskujuks” noortele, et elu ongi selline ja et ühiskonnas koha saavutamiseks tulebki teist inimest rünnata ja ärritada? Pole ju kahtlust, kelle tellimusel sellised asjad toimuvad.”

“Hea riigipea” Toomas sai presidendiks ja korraldab kultuurirahvale tänutäheks igal aastal taasiseseisvumise aastapäeval 20. augustil vastuvõtte.

“Sügisball” versus Õhtuleht

“Kallid inimesed! Boikoteerige SL Õhtulehte!” alustas üleskutset mängufilmi “Sügisball” meeskond. Pärast seda, kui nimetatud ajaleht seostas filmiinimesi õnnetult sõiduauto rataste all hukkunud ilmsüüta koerakese surmas.

“Veiko Õunpuu ei ole koeratapja,” toonitasid üleskutse kirjutajad ning alustasid maailma puhastamist tumekollasest ajakirjandusest, kogudes allkirju, mille andjad nõustusid katkestama suhtlemise SL Õhtulehega – “mitte andma intervjuusid ega kommentaare ja võimalusel jätta see leht üldse ostmata”.

Laimu ja südametu ilkumise vastu tõusis 2007. aasta sügisel umbkaudu 700 inimest. Nende hulgas produtsent Ken Saan, kes kõneles hiljaaegu Õhtulehes, kuidas ta Hispaanias paljaks rööviti. Miks?

“Mind hanitati!” räägib Saan. “Nad teatasid, et kirjutavad niikuinii. Pealegi serveeriti seda kui väikest lehenuppu. Kui ma järgmisel hommikul vanemate juures Õhtulehte nägin, siis – põmm!! Väikesest nupust oli saanud suur kaanelugu.”

Vabadussõja võidusammas

Kuigi kirjamees Andrus Kivirähk pakkus Aaviksoo ristisambale lahkesti uut identiteeti, tituleerides selle Ivan Orava hauasambaks ning võites selle ettepaneku eest ka aasta parima arvamusloo preemia, ei oska suurem osa tallinlastest siiski välja mõelda, mis kuradi moodi oleks saanud selle klaasikolaka ilmumist takistada.

Tundub, et avalikkusega polnud plaaniski arvestada. Lepingud olid juba allkirjastatud, kui arhitektid ja linnaruumi-spetsialistid, esteedid ja idealistid alles valmistusid lahinguks ristisamba vastu.

NO99 teatriprojekt “Ühtse Eesti suurkogu”

“Poliitika ei ole krüptiline klikivärk, vaid avatud kõneplatvorm kõigile riigi kodanikele,” kinnitab üks NO99 ajusid, Eero Epner. Kultuursetel kodanikel on kõrini sellest, kuivõrd kõigutamatud, ülbed, enesekesksed, silmakirjalikud, korrumpeerunud, kitsa maailmavaatega, visioonitud, labased, rumalad, ebaviisakad, harimatud, küündimatud, šovinistlikud, empaatiavõimetud ja ahned keskmised Eesti poliitikud on. Jõuetust vihast ja tüdimusest sündiski selle kevade oodatuima esietenduse kontseptsioon, mis suletud poliitmaastikul juba kenakesi keeristorme on välja meelitanud.

Rahvavalgustuslikust seisukohast on 6500kohaline Saku Suurhall muidugi paras kammersaal – tegeliku valija harimisele mõeldes peaks suurkogu toimuma vähemasti lauluväljakul. Poliitikud ja ajakirjanikud ja NO99 fännid ja toetajad ju teavad, kui hästi või halvasti selle poliitkultuuriga meil Eestis asjalood on.

Reservohvitserid

1997. aastal toimusid Võrumaal Kaitseväe Lahingukoolis reservohvitseride esimesed kursused. Esimese põlve reservistide militaarne minevik oli väga kirju. Paljudel Tartu (Riikliku) Ülikooli sõjalise õppe kateeder ning järgnenud laager Klaipedas (loe Olev Remsu juttu “Artur Magnussoni suur sõjasuvi”), paljudel natuke seda esimest ja siis nõukogude armee kaheaastane “täisprogramm”; ent reservistide esimeses põlves oli ka selliseid, kes hankisid nõukaajal endale hullupaberid ja said sel moel armeest vabastuse. Kõigil olid nõukogude aega ulatuvad militaarmälestused eranditult negatiivset laadi.

Omariikluse saabudes tulid paljud haritlased siiski esimesel võimalusel püssi alla. Miks? Vaba mehe tunnuseks on relvakandmine, õppursõdurite eeskuju; Eestimaa, su mehemeel… paljugi mis. Eesti reservohvitseride liikumist on minu arvates võimalik laias laastuses jagada “glamuurivendadeks” ja “tegevsõjarditeks”. Ma ei oska öelda, milles võiks avalduda glamuurivendade idealism, aga põllul ja metsas müttavate saatusekaaslaste hingeelu lahtiseletamine ei ole keeruline. See ei ole idealism, vaid pigem realism.

Rohke Debelakk tootis hiljuti libauudise, kus teatati, et Eesti suuremate linnade kohal on lennukitelt alla puistatud erilist ainet – samamoodi nagu metsade kohal visatakse alla marutaudivastaseid ravimeid –, mille söömise järel saab inimene aru, et riik – see ongi tema ise. Ultima ratio, sest kõik muud võtted on osutunud tulemusetuks. Ikka libiseb kallil kaaskodanikul väga kergelt üle huulte nõudmine, et tehku riik seda ja tehku toda… Eesti Vabariigi kaitsmisega on sama lugu nagu tõdemusega, et riik, see oleme meie. Keegi teine peale meie endi seda riiki kaitsma ei hakka.

Miks aga see riik kaitsmist väärib, selle arutlusega jõuame juba tõesti idealistlikesse sfääridesse.

Andrei Hvostov

Sõltumatu
Indrek Tarand

Kui ajaloolane Indrek Tarand oli üles seatud Mõõdukate (SDE eelkäija) Tallinna linnapeakandidaadina, ei meeldinud ta nii väga kellelegi – nii nigela linnapea välja käimist heideti mõõdukatele isegi ette. Populaarseks sai Indrek Tarand alles meele­lahutussaadete juhina televiisoris, Laidoneri muuseumi direktorina ja enne viimaseid euro­parlamendi valimisi antud teatega, et tema on kõikidest parteidest sõltumatu. Tasuks 102 509 valija toetus.

Laulev filmimees Artur Talvik oli üks kultuuritegelastest (Aarne Üksküla, Tõnu Kaljuste, Elo Viiding, Fred Jüssi, Jaan Tätte jt), kes pooldas häälekalt parteistumata ja puhast kandidaati.

Artur Talvik: “Miks ma Tarandit toetasin? Lapsik oleks öelda, et ma pole eesti poliitikutega rahul, aga ma pole rahul sellega, et pendel on läinud väga ühte äärmusse, et maailmavaade on poliitikutel muutunud parteipõhiseks. See künism oli põhjuseks, miks ma Tarandit pooldasin. Ja ma olen oma valikuga väga rahul – sest juba see Tarandi edu ehmatas parteimasinaid kõvasti.

Ja Ühtse Eesti projekt teeb sama – olen juba kuulnud, et erakondade noortekogud ostsid kiiresti piletid Suurkogule ära, et tavalised inimesed ei saaks jaole.

Teine asi, mis tehakse, on see partei-retoorika ajamine – et uue tegija või nähtuse kohta öeldakse, kui tore see on ja kiidetakse heaks ja üritatakse nad sel moel sama solgi sisse tõmmata.”

Sotsiaaldemokraadid

”Neil, kelle jaoks on kaastunne ja solidaarsus väärtusteks, polegi teist parteid, kuhu astuda. Seepärast on end sotsiaaldemokraatidega sidunud Jaan ­Kaplinski, Marju Lauristin, Toomas Hendrik Ilves, Katrin Saks, Maimu Berg, Mart Meri jpt,”kirjutas sügisel 2009 Areeni essees Kalev Kesküla, hinnates, et SDE on kultuuritöötajate lemmik.

Vaimuinimeste lemmiku kuub hakkas SDE seljast pudenema pärast endise jõuorganite töötaja ­Jüri Pihli asumist partei juhiks ja ennekõike pärast viimast, KOVi kui pealinnas läks Pihl Savisaarega koalitsiooni. Mihkel Raud tunnistas Pihlile kõrgendatud hääletoonil teleotse-eetris, et tema kui pikaaegne SDE valija enam sotse ei vali ja ei tee seda senikaua, kui Pihl parteid juhib. Sarnaseid sõnavõtte kostis ka teistelt vaimuinimestelt.

SDE liige ja luuletaja Jürgen Rooste kõneleb aga: “Minu poliitilised veendumused pole muutunud: olen kindel, et riiki ei pea juhtima nagu firmat, vaid ikka nagu inimeste ühist kodu; meie puhul veel eriliselt kaühe keele kodu ja koda. Aga SDEst lahkuda olen küll tõsiselt mõelnud.

Esiteks ei ole ma kunagi olnud aktiivne liige ja oleksin ehk ilmavaate esindajana kirjutajana kasulikum kui passiivse parteilasena.

Teiseks: ajad on muutunud. SDE imago oluline osa oli see, et toda poliitmanipulatiivset vaimu oli sääl vähe. Võib-olla oligi SDE suurema läbilöögi ees see, et sääl olid koos liiga hääd inimesed, kes väga tihti muda loopida ei jaksa. See lõi ka SDE valijaskonna, selge näoga rühma. Praegune SDE on kandunud veidi enam sinna jõumängude ja eesti poliitika “keskmise” suunas, kuigi vahe on ikka veel silm-märgatav.

Idealistid jäävad küünikute kõrval vähemusse, nood, kes läinud poliitikasse miskit ära tegema ja muutma, kaotavad mänguritele. Ma pelgan, et helgemad pääd ja suuremad südamed on SDEs juba kõrvale mängitud – kuigi nende nime ja kuju on erakonnal ehk veel vaja ja nad ise loodavad oma õnnetus optimismis ikka parimat.

Poliitika väljaspool õitsvaid revolutsiooniaegu, kui räägitakse elust ja surmast, vabadusest ja vaimust, ongi üks kole asi. Aga kangesti tahaks, et see tuli kuskil hingitseks.”

Res Publica

Ühendusest Res Publica välja kasvanud samanimeline erakond oli esimene, kes pakkus end Eesti poliitikamaastikul kui uue, kuivema ja puhtama tunde toojat. Partei lubas ausamat ja avatud poliitikat, tõmbas ligi hulga olemasolevatest parteidest tüdinenud intelligente ja osutus esiotsa ka ääretult populaarseks. Debütandina sai Res Publica 2003. aasta Riigikogu valimistel 28 kohta.

Kuid mõranemine ja pettumus ei lasknud end kaua oodata. Vaid neli kuud suutis riigikogulase tööd teha koomik, telesaatejuht, PR-tegelane ja moekunstnik Hannes Võrno. “Minu eneseväärikus ei lase mul ennast mingi raha eest põhjendamatult klobida,” ütles Võrno ja jättis parlamenditooli endast tühjaks.

Kui õpetlane Berk Vaher pool aastat hiljem parteist välja astus, avastas ta enda üllatuseks, et enamik tema mõttekaaslastest on erakonnast ammuilma lahkunud või kohe välja astumas ning et Res Publica maine on noorema põlve haritlaste hulgas väga õhukeseks kulunud.

Kevadel 2010 meenutab Vaher kogemusi karjäärist poliitikas sedasi: “Res Publica tekkis ju samuti olukorras, kus pettumus poliitikas ja seniste parteide toimemehhanismides oli laialdane; ehk nii laialdane ja erinevaid huvigruppe hõlmav, et see määras juba ette ka Res Publica käekäigu – erakonnaga liitus ju tõepoolest “seinast seina” elutausta ja poliitiliste hoiakutega inimesi. Luik, haug, vähk, siga ja kägu.

Takkajärele võib öelda, et needsamad närused võtted, mis erakonna viimaks hukutasid, olid kasutusel juba asutamisfaasis. Algul võis protseduurireeglite ning eelarvedistsipliini raskeid rikkumisi põhjendada erakonna ametnike ja juhtpoliitikute kogenematusega, aga peagi sai selgeks, et nii asjad käivadki – kirjas on üks, tegelik praktika on teine ja “uus poliitika” reaalsuses ei toimi või toimib väga piiratud ulatuses.

Ega ma ei kahetse ka. Sain siiski mitu head sõpra juurde, nii mõnegi hea mõtte teostumisele kaasa aidatud ja enne poliitikast minema, kui see iseloomu täiesti ära jõudis rikkuda.”

Rohelised

Kevadel 2010 süüdistavad Erakonna Eestimaa Rohelised tippjuhid – nende hulgas teatrimees Peeter ­Jalakas – üksteist pealtkuulamises, partei kaaperdamises ja mahhinatsioonides, mis teevad nõutuks nii nende pooldajad kui poliitikavaatlejad. Partei, mille juured ulatuvad 80ndate keskpaika, kui aidati fosforiidisõja käivitamisega kaasa Nõukogude impeeriumi lagunemisele, sai jalule aastaks 2006, kui saadi kampaania käigus kokku erakonna moodustamiseks vajalikud 1000 liiget.

Roheline maailmavaade ja taas kord uue ja õiglase poliitika lubadus tõmbas kaasa ka hulga loomeinimesi. Punkansamblite lauljaid astus erakonda lausa neli: legendid Villu Tamme, Ivo Uukkivi, Tõnu Trubetsky ja Conflict OK! solist Promille Promille.

Riigikogusse kandideeris roheliste nimekirja viimase liikmena ka Eesti rock-muusika suurkuju Tõnis Mägi.

Partei juhtkonnas toimuvate kähmluste kohta ei tea Tõnis Mägi midagi öelda: “Ma ei oska kommenteerida, sest mul pole olnud lihtviisiliselt aega, et neis asjades sügavuti sees olla. Jube kahju iseenesest, et sellised asjad juhtuvad.

Ühtpidi polegi väga vale, kui aeg-ajalt öeldakse, et las (kultuuri)inimesed jääda oma liistude juurde. Kuid see ei tähenda, et ei peaks häält tõstma, kui tundub, et midagi on totaalselt valesti ja sulle aetakse prügi silma. Siis tulebki lärmi lüüa, mitte mõelda, et “mis nüüd mina…”.

Ühtse Eesti tegemiste poolt olen ma küll. Pooldan, et peegel korra inimeste silme ette panna. Võib tunduda justkui naiivse ettevõtmisena, et mida see ikka annab, aga see on vana, sadu aastaid vana, narride ja klounide pärusmaa: näidata inimestele ja ühiskonnale, millised me oleme ja kuhu see kõik viia võib.”