19.04.2007, 00:00
“Eesti kultuuritüüp ei ole muutunud”
Hollandi kultuuriteadlane Geert Hofstede on seisukohal, et inimese elu juhib tema kultuuritaust. Intervjueerib Tartu Ülikooli meediaõppejõud;Maarja Lõhmus.
Vestlen Geert Hofstedega pärast tema loenguid Tartus
ülikooli aulas. Tartusse on kultuuriuurija jõudnud
kahenädalase reisi lõpus; reis algas Tšehhist, jätkus
Poolas, Leedus ja Lätis ning on päädimas Tartus kahe loenguga
“Kultuuri hiljutised tagajärjed”.
Meie vestluse kokkuleppimine käis järgmise dialoogi saatel. Mina: “Millal võiksime vestelda?”
Hofstede: “Päevaplaan sõltub vihmast, oleneb sellest, kas pärastlõunal ikka veel sajab. Kui enam ei saja, vaataksin millalgi linna.”
Mina: “Selline kerge kevadine vihmasadu on parim, mida Tartus nautida võib...”
Hofstede: “Vihmaga linna vaadata? Kahtlen selles, aga nojah – kultuurierinevused ja erinevad hinnangud, väga huvitav.”
Hofstede väike Ida-Euroopa reis on tema suure töö, kultuuritüüpide kirjelduse tutvustamine ning mitme tõlkeraamatu avaldamise tähistamine.
Hofstede alustas 1970. aastatel uuringutega, millesse haaras 40 kultuuri võrdlusi; 1990. aastate uuringud sisaldasid 76 maa kultuuride võrdlusi.
*
Nagu näete, on Eestis käsil suured muutused.
Mis muutused?
Muutused ühiskonnas.
Aga teil ei ole suuri muutusi. Teie kultuuritüüp ei ole muutunud.
Teie olete stabiilne kultuurikeskkond, kellel on oma väga selge perekeskne kultuuritraditsioon, mida annate edasi põlvest põlve. See kultuurimudel pole teil muutunud.
Võib pigem öelda, et totalitaarideoloogias ei saanud te oma kultuuri nii selgelt avaldada, sest see oli ideoloogiliselt maha surutud, nüüd aga toimib see taas normaalselt.
Mida teie kultuuri mõiste hõlmab?
Nimetan kultuuriks kultiveeritud, kindlatüübiliselt treenitud ja kujundatud meele- ja mõttelaadi, mentaalset kollektiivset programmeeritust, milles avaldub kollektiivile iseloomulik viis tegutseda, mõelda, tunda ja väljenduda.
Mis väljendab ja eristab kultuure kõige selgemalt?
Väärtused. Mentaalne kollektiivne programmeeritus avaldub kollektiivsetes rahvuslikes väärtustes, rituaalides, kangelastes ja sümbolites. Kultuuriline kultiveerimine algab sisendatud väärtustega, millest moodustub kollektiivse kultuuri põhi. Väärtused suhestuvad omakorda praktikaga.
Miks just väärtused?
Väärtused on adekvaatne indikaator seepärast, et väärtused kannavad endas kõige sügavamat tugevat emotsiooni, pluss- ja miinusmärkidega emotsionaalset süsteemi.
Selline väärtussüsteem on kultuuri stabiilne põhi. Põhiväärtuste väljakujunemine toimub väga noorelt. Hilisem elu, praktika kontekstualiseerib ja suhestab neid teiste väärtussüsteemidega. Praktika lisab teadlikkust, eneseteadlikkust ja tolerantsust teistsuguste väärtussüsteemide ja praktikate suhtes.
Kuidas jõudsite väärtuste avaldusvormide uurimise juurde?
1970ndatel mõistsin, et kõiges on rahvuslik komponent, psühholoogias jm universaalses on rahvuslikkus väga oluline.
Olin tööl globaalse haardega IBMis. Saime ühes uuringus üle 40 000 vastuse 40 maalt – kuidas eri maades ja eri gruppides töötatakse. Kui tulin IBMist ära, siis sain õiguse neid andmeid kasutada oma teadustöös.
Olin teinud valiku mitte uurida nn rahvuslikke eliite (sh valitsusi, mänedžere), mitte uurida tarbijaid – mis brände nad kasutavad –, olen tahtnud näha kultuuride globaalsust. Am eerikas on raske uskuda, et keegi uurib töötegijaid – uuritakse ikka ainult mänedžere, aga miks uurida töötegijaid, miks? (Hofstede muigab.)
Veel 20. sajandi keskpaigas puudusid sellised uuringud teaduses täielikult, senini oli inimkonna ajaloos ja teaduses apelleeritud stereotüüpidele ja eelarvamustele.
Esimene uurimus oli “Motivatsioon, liider ja organisatsioon: kas ameerika teooriad kehtivad välismaal?” (“Motivation, Leadership and Organization: Do American Theories Apply Abroad?”). Uurisin eri kultuuridest inimeste motivatsioone (Abraham Maslow’ järgi) ja avastasin, et Ameerika on ainus maa, kus Maslow’ püramiid tõesti kehtib. Pole ime, Maslow oligi ameeriklane.
Mu 25aastase teadlasetöö teekonnal on olnud olulised mõjutajad ameerika teooriad (1970ndatel–1980ndatel), hiina väärtused 1980ndatel, hollandi feminiinsus 1990ndatel ja oriendi inimesekäsitlus ja personaalsus 2000ndatel aastatel. Neist mõjudest lähtuvalt olen kirjutanud oma artiklid ja raamatud.
Olete uurinud väärtuste ratsionaalset põhistruktuuri.
Kultuuri globaalsuses on näha, et kõik on suhteline.
Mis on ratsionaalne, on väärtuste põhilised dimensioonid.
Hakkasin otsima indikaatoreid – elemente, millega võiksime globaalselt võrrelda rahvuslikke kultuure. Need on ühtlasi kultuuriindikaatorid, mis eri kultuurides võivad oluliselt erineda. Oli tõesti suur väljakutse leida sellised indikaatorid, mille abil võrrelda ja kirjeldada kultuure, eristada kultuuritüüpe.
Esialgu kirjeldasin nelja kultuurimõõdet, hilisemates oriendiuuringutes lisasin viienda. Neli keskset kultuurimõõdet on telg individuaalsus-kollektiivsus, telg maskuliinsus-feminiinsus, võimulähedus-võimukaugus ja ebakindluse vältimine.
Viienda mõõtme leidsime oriendi kultuure uurides, lisasime aja horisondi: pikale-lühikesele ajaperspektiivile orienteeritud kultuurid.
Inimese võime eristada pole lõputu, see on piiratud; inimene suudab eristada seitse pluss-miinus kaks tunnust. Seepärast peab süstematiseerimisel leidma kõige täpsemad tunnused, minimaalse arvu tunnuseid.
Mis on kultuuride üldisemad eripärad?
Kultuuri uurimises on võtmeks see, et ei saa piirduda ühe-kahe tunnusega, vaid peab uurima tunnuste kombinatsioone. Teisalt – on tähelepanuväärne, et uurimistulemused on olnud väga stabiilsed.
Kõige rohkem on saanud tähelepanu telg individuaalsus-kollektiivsus, seda on hakatud Ameerikas viimasel ajal uurima.
Indiviidikeskne on ühiskond, milles inimestevahelised suhted on inimeste-kesksed, igaüks peab hoolitsema enda ja oma lähima perekonna eest. Kollektiivsusekeskne on ühiskond, milles indiviidid kuuluvad sünnijärgselt gruppi, millesse kuulumine kestab kogu elu.
Kultuuride-ühiskondade toimimises on keskne näitaja maskuliinsus-feminiinsus.
Maskuliinsed on need kultuurid, kus ülehinnatakse saavutusi ja taustaks olevaid kultuurilisi väärtusi peetakse vähetähtsaks ning need jäetakse varju.
Maskuliinsus-feminiinsus on osutunud tabuteemaks, sellele ei ole pööratud tähelepanu, ehkki see on sama tugevalt andmetega tõestatud, aga ikkagi. See on poliitiliselt ebakorrektne mõtlemine ja suund, miskipärast ei soovita sellist riikide ja kultuuride võrdlust. Ameeriklased võrdlevad end alati kõige paremaga; hollandlased võrdlevad end keskmisega – ja on õnnelikumad.
Mina olen Hollandist, Holland on feminiinne ühiskond – ma toonitan feminiinsust, mitte feminismi &a mp;n dash; feminism on väga maskuliinne nähtus... Näiteks Hollandi meestele meeldib, et naised on initsiatiivikad.
Kollektivistlikkuses ja feminiinsuses on võtmeküsimus, kuidas käituvad mehed.
Võrdluseks, UNICEFi hiljutine uuring laste heaolust vaatles kuut kriteeriumi pere, majanduse, riskide, suhete ja laste enda hinnangu kohta. Leiti, et laste heaolu indeks on korrelatsioonis feminiinsusega ühiskonnas. Lapsed on õnnelikumad Hollandis, Taanis, Norras, Rootsis, lõppu jäid USA js UK.
Millised on kultuuriindikaatorid, millega määratleda Eestit?
Kas Eesti on maskuliinne või feminiinne? Pole kahtlustki, et feminiinne kultuur.
No vaadake Tartu kesklinnas ringi, raeplatsil suudlejad, mis maskuliinsest kultuurist me rääkida saame.
Muide, kuidas on eesti keeles “armastan”, kas käib “ma” ette? Ilmselt käib, sest siin on individualistlik kultuurikeskkond.
Olin sovetiajal kaks korda Eestis. Eesti oli riik, kus sovetisüsteem toimis. Eestil oli oskust kannatada välja see süsteem, sest Eesti kultuur on perekonnakultuur. Perekonnakultuur on sisemiselt tugev, see peab vastu ka totalitaarsusele.
Need sovetiriigid, kes seda ei suutnud, ei näinud oma olukorda kõrvalt.
Baltimaad on tänapäeval sarnased teiste Euroopa riikidega, näiteks Saksamaaga, ja mõnes aspektis on sarnasused Põhjamaadega (näit feminiinsus). Teil on hansamõjutused – saksa mõjutused, teil on olnud töösuhted sakslastega aastasadu.
Näiteks võrreldes Venemaaga – Vene elanikkond elab praeguseni justkui 19. sajandis – ja on siiani seletatav Dostojevski ja Puškiniga. Vene ühiskond on selgelt polariseerunud rikasteks ja vaesteks.
Olete tegelnud uuringutega 30 aastat, kas selles perioodis on ka kultuuride muutumisi märgata?
Viimased 25 aastat on olnud väärtussüsteemid väga stabilised. Kultuuriliselt te küll muutunud ei ole. Kui vaadata pikas perspektiivis...
...mis saab kultuuridest globaliseerumise ajal?
Unifitseerumist väärtussüsteemides ei toimu, toimub hoopis kultuuride eristumine ja selginemine teadlikuks saamise kaudu, väärtustatakse rohkem oma kultuurilist põhja.
Tolerantsus pole sama mis ühtlustumine ja globaliseerumine – need on kaks täiesti ise asja.
Kultuuride roll globaalsuses ei vähene. Kultuurid muutuvad järjest selgemalt eristuvaks, tekib üha uusi nüansse ja võrdlusi. Võrdlemine on teadvustamine.
Milline roll on rahvuslikult ja globaalselt meedial?
Meedia rolliks on ideoloogia. Meedial pole otsest seost väärtuste kujundamisega. Väärtused on sügavam asi kui meedia.
Sovetiajal polnud valikuid – oli Pravda ja Izvestija. Nüüd on valikud – nüüd saab inimene valida, mida ta tarbib ja mida ta tahab tarbida.
Milline on Euroopa Liidu tähendus maailmas?
Euroopa Liit on tohutult unikaalne, maailma kõigi aegade kõige humaansem kultuuride suhtlemise projekt. Euroopa on tulevikuidee, kus eri kultuurid ja erinevad väärtussüsteemid kohtuvad, aga nad ei konkureeri. See on väga huvitav.
Euroopa Liidul on visioon tuleviku kohta. Euroopa Liit on tulevikku juhtiv jõud 21. sajandil. See on jõud, mis ehitab üles uue moraali ja maailma.
Muidugi, Euroopa Liidu areng on kaks sammu edasi – üks tagasi. Seega, liigub ikka edasi.
Milline tulevik maailma ootab?
Väärtussüsteemid on tugev tsivilisatsiooni element, side põlvkondade vahel.
Inimesed õpivad ja õpetavad järglasi, see on aegla ne protsess. Aga muutuvad praktikad – viisid, kuidas reisime, kuidas suhtleme teiste, võõraste inimestega, kuidas teenime elatist.
Kas mõnel kultuuril on vähem võimalusi majandustõusuks?
Edasi pole küsimus mitte majandustõusus, vaid majandusstabiilsuses. Kuhu ikka tõusta on? Vajame rohkem stabiilsust.
Edasi on stabiilsed kultuurid ja vähem stabilised kultuurid.
Suur tänu, küsin lõpetuseks siiski huviga – kuidas ikkagi tulite selle peale, et 40 riiki korraga võrrelda.
(Geert Hofstede asemel vastab proua Hofstede) Ega ta ise tulnud, boss ütles, et tuleb võrrelda, oli vaja.
Meie vestluse kokkuleppimine käis järgmise dialoogi saatel. Mina: “Millal võiksime vestelda?”
Hofstede: “Päevaplaan sõltub vihmast, oleneb sellest, kas pärastlõunal ikka veel sajab. Kui enam ei saja, vaataksin millalgi linna.”
Mina: “Selline kerge kevadine vihmasadu on parim, mida Tartus nautida võib...”
Hofstede: “Vihmaga linna vaadata? Kahtlen selles, aga nojah – kultuurierinevused ja erinevad hinnangud, väga huvitav.”
Hofstede väike Ida-Euroopa reis on tema suure töö, kultuuritüüpide kirjelduse tutvustamine ning mitme tõlkeraamatu avaldamise tähistamine.
Hofstede alustas 1970. aastatel uuringutega, millesse haaras 40 kultuuri võrdlusi; 1990. aastate uuringud sisaldasid 76 maa kultuuride võrdlusi.
*
Nagu näete, on Eestis käsil suured muutused.
Mis muutused?
Muutused ühiskonnas.
Aga teil ei ole suuri muutusi. Teie kultuuritüüp ei ole muutunud.
Teie olete stabiilne kultuurikeskkond, kellel on oma väga selge perekeskne kultuuritraditsioon, mida annate edasi põlvest põlve. See kultuurimudel pole teil muutunud.
Võib pigem öelda, et totalitaarideoloogias ei saanud te oma kultuuri nii selgelt avaldada, sest see oli ideoloogiliselt maha surutud, nüüd aga toimib see taas normaalselt.
Mida teie kultuuri mõiste hõlmab?
Nimetan kultuuriks kultiveeritud, kindlatüübiliselt treenitud ja kujundatud meele- ja mõttelaadi, mentaalset kollektiivset programmeeritust, milles avaldub kollektiivile iseloomulik viis tegutseda, mõelda, tunda ja väljenduda.
Mis väljendab ja eristab kultuure kõige selgemalt?
Väärtused. Mentaalne kollektiivne programmeeritus avaldub kollektiivsetes rahvuslikes väärtustes, rituaalides, kangelastes ja sümbolites. Kultuuriline kultiveerimine algab sisendatud väärtustega, millest moodustub kollektiivse kultuuri põhi. Väärtused suhestuvad omakorda praktikaga.
Miks just väärtused?
Väärtused on adekvaatne indikaator seepärast, et väärtused kannavad endas kõige sügavamat tugevat emotsiooni, pluss- ja miinusmärkidega emotsionaalset süsteemi.
Selline väärtussüsteem on kultuuri stabiilne põhi. Põhiväärtuste väljakujunemine toimub väga noorelt. Hilisem elu, praktika kontekstualiseerib ja suhestab neid teiste väärtussüsteemidega. Praktika lisab teadlikkust, eneseteadlikkust ja tolerantsust teistsuguste väärtussüsteemide ja praktikate suhtes.
Kuidas jõudsite väärtuste avaldusvormide uurimise juurde?
1970ndatel mõistsin, et kõiges on rahvuslik komponent, psühholoogias jm universaalses on rahvuslikkus väga oluline.
Olin tööl globaalse haardega IBMis. Saime ühes uuringus üle 40 000 vastuse 40 maalt – kuidas eri maades ja eri gruppides töötatakse. Kui tulin IBMist ära, siis sain õiguse neid andmeid kasutada oma teadustöös.
Olin teinud valiku mitte uurida nn rahvuslikke eliite (sh valitsusi, mänedžere), mitte uurida tarbijaid – mis brände nad kasutavad –, olen tahtnud näha kultuuride globaalsust. Am eerikas on raske uskuda, et keegi uurib töötegijaid – uuritakse ikka ainult mänedžere, aga miks uurida töötegijaid, miks? (Hofstede muigab.)
Veel 20. sajandi keskpaigas puudusid sellised uuringud teaduses täielikult, senini oli inimkonna ajaloos ja teaduses apelleeritud stereotüüpidele ja eelarvamustele.
Esimene uurimus oli “Motivatsioon, liider ja organisatsioon: kas ameerika teooriad kehtivad välismaal?” (“Motivation, Leadership and Organization: Do American Theories Apply Abroad?”). Uurisin eri kultuuridest inimeste motivatsioone (Abraham Maslow’ järgi) ja avastasin, et Ameerika on ainus maa, kus Maslow’ püramiid tõesti kehtib. Pole ime, Maslow oligi ameeriklane.
Mu 25aastase teadlasetöö teekonnal on olnud olulised mõjutajad ameerika teooriad (1970ndatel–1980ndatel), hiina väärtused 1980ndatel, hollandi feminiinsus 1990ndatel ja oriendi inimesekäsitlus ja personaalsus 2000ndatel aastatel. Neist mõjudest lähtuvalt olen kirjutanud oma artiklid ja raamatud.
Olete uurinud väärtuste ratsionaalset põhistruktuuri.
Kultuuri globaalsuses on näha, et kõik on suhteline.
Mis on ratsionaalne, on väärtuste põhilised dimensioonid.
Hakkasin otsima indikaatoreid – elemente, millega võiksime globaalselt võrrelda rahvuslikke kultuure. Need on ühtlasi kultuuriindikaatorid, mis eri kultuurides võivad oluliselt erineda. Oli tõesti suur väljakutse leida sellised indikaatorid, mille abil võrrelda ja kirjeldada kultuure, eristada kultuuritüüpe.
Esialgu kirjeldasin nelja kultuurimõõdet, hilisemates oriendiuuringutes lisasin viienda. Neli keskset kultuurimõõdet on telg individuaalsus-kollektiivsus, telg maskuliinsus-feminiinsus, võimulähedus-võimukaugus ja ebakindluse vältimine.
Viienda mõõtme leidsime oriendi kultuure uurides, lisasime aja horisondi: pikale-lühikesele ajaperspektiivile orienteeritud kultuurid.
Inimese võime eristada pole lõputu, see on piiratud; inimene suudab eristada seitse pluss-miinus kaks tunnust. Seepärast peab süstematiseerimisel leidma kõige täpsemad tunnused, minimaalse arvu tunnuseid.
Mis on kultuuride üldisemad eripärad?
Kultuuri uurimises on võtmeks see, et ei saa piirduda ühe-kahe tunnusega, vaid peab uurima tunnuste kombinatsioone. Teisalt – on tähelepanuväärne, et uurimistulemused on olnud väga stabiilsed.
Kõige rohkem on saanud tähelepanu telg individuaalsus-kollektiivsus, seda on hakatud Ameerikas viimasel ajal uurima.
Indiviidikeskne on ühiskond, milles inimestevahelised suhted on inimeste-kesksed, igaüks peab hoolitsema enda ja oma lähima perekonna eest. Kollektiivsusekeskne on ühiskond, milles indiviidid kuuluvad sünnijärgselt gruppi, millesse kuulumine kestab kogu elu.
Kultuuride-ühiskondade toimimises on keskne näitaja maskuliinsus-feminiinsus.
Maskuliinsed on need kultuurid, kus ülehinnatakse saavutusi ja taustaks olevaid kultuurilisi väärtusi peetakse vähetähtsaks ning need jäetakse varju.
Maskuliinsus-feminiinsus on osutunud tabuteemaks, sellele ei ole pööratud tähelepanu, ehkki see on sama tugevalt andmetega tõestatud, aga ikkagi. See on poliitiliselt ebakorrektne mõtlemine ja suund, miskipärast ei soovita sellist riikide ja kultuuride võrdlust. Ameeriklased võrdlevad end alati kõige paremaga; hollandlased võrdlevad end keskmisega – ja on õnnelikumad.
Mina olen Hollandist, Holland on feminiinne ühiskond – ma toonitan feminiinsust, mitte feminismi &a mp;n dash; feminism on väga maskuliinne nähtus... Näiteks Hollandi meestele meeldib, et naised on initsiatiivikad.
Kollektivistlikkuses ja feminiinsuses on võtmeküsimus, kuidas käituvad mehed.
Võrdluseks, UNICEFi hiljutine uuring laste heaolust vaatles kuut kriteeriumi pere, majanduse, riskide, suhete ja laste enda hinnangu kohta. Leiti, et laste heaolu indeks on korrelatsioonis feminiinsusega ühiskonnas. Lapsed on õnnelikumad Hollandis, Taanis, Norras, Rootsis, lõppu jäid USA js UK.
Millised on kultuuriindikaatorid, millega määratleda Eestit?
Kas Eesti on maskuliinne või feminiinne? Pole kahtlustki, et feminiinne kultuur.
No vaadake Tartu kesklinnas ringi, raeplatsil suudlejad, mis maskuliinsest kultuurist me rääkida saame.
Muide, kuidas on eesti keeles “armastan”, kas käib “ma” ette? Ilmselt käib, sest siin on individualistlik kultuurikeskkond.
Olin sovetiajal kaks korda Eestis. Eesti oli riik, kus sovetisüsteem toimis. Eestil oli oskust kannatada välja see süsteem, sest Eesti kultuur on perekonnakultuur. Perekonnakultuur on sisemiselt tugev, see peab vastu ka totalitaarsusele.
Need sovetiriigid, kes seda ei suutnud, ei näinud oma olukorda kõrvalt.
Baltimaad on tänapäeval sarnased teiste Euroopa riikidega, näiteks Saksamaaga, ja mõnes aspektis on sarnasused Põhjamaadega (näit feminiinsus). Teil on hansamõjutused – saksa mõjutused, teil on olnud töösuhted sakslastega aastasadu.
Näiteks võrreldes Venemaaga – Vene elanikkond elab praeguseni justkui 19. sajandis – ja on siiani seletatav Dostojevski ja Puškiniga. Vene ühiskond on selgelt polariseerunud rikasteks ja vaesteks.
Olete tegelnud uuringutega 30 aastat, kas selles perioodis on ka kultuuride muutumisi märgata?
Viimased 25 aastat on olnud väärtussüsteemid väga stabilised. Kultuuriliselt te küll muutunud ei ole. Kui vaadata pikas perspektiivis...
...mis saab kultuuridest globaliseerumise ajal?
Unifitseerumist väärtussüsteemides ei toimu, toimub hoopis kultuuride eristumine ja selginemine teadlikuks saamise kaudu, väärtustatakse rohkem oma kultuurilist põhja.
Tolerantsus pole sama mis ühtlustumine ja globaliseerumine – need on kaks täiesti ise asja.
Kultuuride roll globaalsuses ei vähene. Kultuurid muutuvad järjest selgemalt eristuvaks, tekib üha uusi nüansse ja võrdlusi. Võrdlemine on teadvustamine.
Milline roll on rahvuslikult ja globaalselt meedial?
Meedia rolliks on ideoloogia. Meedial pole otsest seost väärtuste kujundamisega. Väärtused on sügavam asi kui meedia.
Sovetiajal polnud valikuid – oli Pravda ja Izvestija. Nüüd on valikud – nüüd saab inimene valida, mida ta tarbib ja mida ta tahab tarbida.
Milline on Euroopa Liidu tähendus maailmas?
Euroopa Liit on tohutult unikaalne, maailma kõigi aegade kõige humaansem kultuuride suhtlemise projekt. Euroopa on tulevikuidee, kus eri kultuurid ja erinevad väärtussüsteemid kohtuvad, aga nad ei konkureeri. See on väga huvitav.
Euroopa Liidul on visioon tuleviku kohta. Euroopa Liit on tulevikku juhtiv jõud 21. sajandil. See on jõud, mis ehitab üles uue moraali ja maailma.
Muidugi, Euroopa Liidu areng on kaks sammu edasi – üks tagasi. Seega, liigub ikka edasi.
Milline tulevik maailma ootab?
Väärtussüsteemid on tugev tsivilisatsiooni element, side põlvkondade vahel.
Inimesed õpivad ja õpetavad järglasi, see on aegla ne protsess. Aga muutuvad praktikad – viisid, kuidas reisime, kuidas suhtleme teiste, võõraste inimestega, kuidas teenime elatist.
Kas mõnel kultuuril on vähem võimalusi majandustõusuks?
Edasi pole küsimus mitte majandustõusus, vaid majandusstabiilsuses. Kuhu ikka tõusta on? Vajame rohkem stabiilsust.
Edasi on stabiilsed kultuurid ja vähem stabilised kultuurid.
Suur tänu, küsin lõpetuseks siiski huviga – kuidas ikkagi tulite selle peale, et 40 riiki korraga võrrelda.
(Geert Hofstede asemel vastab proua Hofstede) Ega ta ise tulnud, boss ütles, et tuleb võrrelda, oli vaja.
Geert Hofstede (sündinud 1928)
Hollandi psühholoog ja kultuuride uurija, üks enim tsiteeritud sotsiaalteadlasi maailmas.
Kuulsaks on saanud Hofstede esitatud kultuuride kirjeldamise dimensioonid: võimudistants, ebakindluse vältimine, maskuliinsus versus feminiinsus, individualism versus kollektivism, pikaajaline versus lühiajaline orientatsioon.
Raamatuid:
“Cultures Consequences”, täiendatud väljaanne 2001.
“Cultures and Organizations, Software of the Mind”, täiendatud väljaanne 2005.
Eesti keeles on ilmunud raamat “Kultuuri uurides: ülesanded, näited, sünteetilised kultuurid”. OÜ Väike Vanker, 2004.
Esines 3. aprillil Tartu ülikoolis rahvusvahelisel juhtimiskonverentsil “Juhtimisteooria ja
-praktika sünergia organisatsioonides”.
Hollandi psühholoog ja kultuuride uurija, üks enim tsiteeritud sotsiaalteadlasi maailmas.
Kuulsaks on saanud Hofstede esitatud kultuuride kirjeldamise dimensioonid: võimudistants, ebakindluse vältimine, maskuliinsus versus feminiinsus, individualism versus kollektivism, pikaajaline versus lühiajaline orientatsioon.
Raamatuid:
“Cultures Consequences”, täiendatud väljaanne 2001.
“Cultures and Organizations, Software of the Mind”, täiendatud väljaanne 2005.
Eesti keeles on ilmunud raamat “Kultuuri uurides: ülesanded, näited, sünteetilised kultuurid”. OÜ Väike Vanker, 2004.
Esines 3. aprillil Tartu ülikoolis rahvusvahelisel juhtimiskonverentsil “Juhtimisteooria ja
-praktika sünergia organisatsioonides”.