Eesti lastekrimka Karjala vutifännilt
Autor iseloomustab raamatu sihtgruppi nii: "Alates lastest, kes oskavad juba ise lugeda ja soovivad rohkem põnevust ja lõbusust, kui on kohustuslikus koolikirjanduses. Aga noorteromaan, kus oleks juba Aidi Valliku laadi popp ja noortepärane keelekasutus, see pole."
Jutt hakkas idanema nelja-viie aasta eest, kui Mika oma vanemale tütrele unejutu ettelugemise ajal ei viitsinud raamaturiiulist midagi otsida ja hakkas ise lugu välja mõtlema. "Kui olin seda mitu õhtut ette lugenud, avastasin, et mul on ju raamatu jaoks materjal peas valmis. Olin varem avaldanud ühe luuleraamatu, aga sellega ma kedagi jalust maha ei rabanud, sest luuletajaid on Tartus kõik kohad täis."
"Oranži jalgratta" eeskujudeks olid Mika lapsepõlveraamatud, peamiselt inglase Enid Blytoni tõlked. "Eesti keeles neid pole, sellist žanri nagu lastekrimka pole ma siin avastanud. Paljud on küsinud, kas ma Kalle Blomkvisti peale ka mõtlesin. Aga ma ei lugenud lapsena üldse Lindgreni."
Oranžil jalgrattal on prototüüp ka - Supilinnas ühelt Soome õppejõult varastatud kaherattaline. Raamatu keeletoimetaja ja kirjastaja Jaak Urmet soovitas koguni kaanele kirjutada "põhineb tõestisündinud lool". "Teatud määral see nii ka on," möönab Mika. Soome keeles ta seda raamatut välja anda ei taha, sest seal on analoogseid lugusid ilmunud küllalt - kuigi algupärandeid on nende seas vähe.
Mika sündis Helsingis, kuid kasvas üles Soome-Karjala idapoolseimas nurgas Ilomantsis. Kui mõnes Soome TV meelelahutussaates, millesse saab sisse helistada, helistab keegi ja ütleb, et on Ilomantsist, tuleb saatejuhi näole tavaliselt kelmikas naeratus. Mika arvab, et osalt sellepärast, et "ilo" on soome keeles "rõõm" ("mantsi" seevastu ei tähenda midagi). "Karjalased kas nutavad või naeravad. Poetess Heli Laaksonen on öelnud, et karjalastel kogu aeg tuli põleb."
Samas on Karjala samamoodi rahvast tühjaks valgunud nagu Eesti ääremaad. Lehmapidamist ega heinategemist, nagu Mika veel üheksakümnendate algusest mäletab, seal enam ei näe.
Tartusse tuli Keränen 1993. Kõigepealt Maaülikooli metsandust õppima. Huvi eesti keele vastu kasvas aga nii suureks, et ta otsustas ülikoolis vähemalt aasta seda õppida. "Valikut ma ei kahetsenud. Avastasin, et meie kursusel kirjutavad kõik luuletusi." Mika meenutab Aare Pilve, Kadri Tüüri, Lauri Sommerit. Sel ajal korraldas ta Toomemäel eesti filoloogia tudengitele küünlavalgel luulelugemisi ning võttis endale pseudonüümi Mihkel Kera. 1997 sattus tänu Kauksi Üllele Tartu NAKi taasasutajaliikmete seltskonda.
Veel õppis Mika ülikoolis maalikunsti ning joonistas eestikeelse tekstiga koomikseid - osalt olid need luulevormis. Varem "tegi Urmas Nemvaltsi" (nagu ise ütleb) kodukoha ajalehtedele, s.t joonistas regulaarselt karikatuure. Enam ta kujutava kunstiga ei tegele. "Kirjutamine tuleb mul ikka kõige paremini välja."
NAKi legendides on Mika lahutamatult seotud meie kolmanda, lõunapoolseima ja temperamentseima sugulasrahvaga. Nimelt katsus ta kunagi öösel Tartus Raekoja platsis rammu liivi muusiku ja kultuuritegelase Julgi Staltega. Mõõduvõtmise tulemuseks jäid Mika reiele sügavad hambajäljed.
Lisaks lastekrimkadele on Mika huvialaks jalgpall ning jalgpallivanasõnade väljamõtlemine ja kogumine. (Esinduslik valik nendest ilmus Eesti Ekspressis möödunud aasta 12. juunil.) Ametnikuna töötades ning pidevalt poliitilist korrektsust säilitades on jalgpall ainus kanal, kus saab poliitiliselt ebakorrektne olla, leiab Keränen.
Kuna Mika põhitöökoht on haridusministeeriumi välissuhete osakonnas, küsin temalt mõnda lõbusat juhtumit Tõnis Lukase kohta. Mika ei avalda ühtegi, kuid kiidab Lukast just jalgpalliarmastuse pärast. Ministeerium on mänginud näiteks Eesti noorteühendustega. "Hea on töötada ministri alluvuses, kellega sul on ühised huvid."
Mika eesti keele omapära tõttu on sageli arvatud, et ta parodeerib Hendrik Sal-Sallerit, mida ta tegelikult ei tee. "Ükskord jaanipäeval Kablis läksin teise lõkke äärde ja küsisin midagi - vist tikke. Seltskond hakkas naerma ja neil oli tükk aega hirmus lõbus. Ilmselt nad arvasid, et olen eestlane, kes tahab jaanipäeval soome turisti matkimisega nalja teha."
Mika on soome keelde tõlkinud kaks oma lemmikraamatut: Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikad" ning Andrus Kivirähki "Romeo ja Julia". Mis sellest, et viimane on rütmilises proosas. "See oli hästi raske, aga samas tõlkija maiuspala." Kunagi palgalisena tõlkebüroos töötades tõlkis ka Luule Viilma raamatuid - raha eest, nagu ta ise ütleb - ning lisab, et sellest ei maksa üldse kirjutada.
Veel tutvustab Mika soomlastele Eestit. "Kirjutan ajakirjas Viro.nyt, mis nimest hoolimata pole võrgu-, vaid paberväljaanne, kummalistest kohtadest, kuhu soomlased ja sageli ka eestlased ei satu - Palamusest, Värskast, Järvakandi õllesaalist, kust Gorbatšovi poolkuiva seaduse ajal isegi Põlvast villisega õlut toomas käidi. Ma tahan öelda soomlastele: ärge jääge Tallinna ega isegi Tartusse."
Kuigi Mika abikaasa Eva on eestlanna ning tütred Evamaria (14) ja Emma (6) peavad end samuti eestlasteks, ei karda Mika oma identiteedi kadumist. "Tahan rõhutada, et olen Soome patrioot. Ja tahan, et ka minu lapselapsed oskaksid soome keelt."
Kuna viimasel ajal on mitmed Soome patrioodid kirjutanud teravalt eestivastaseid raamatuid, küsin, miks nad tema arvates seda teevad.
Keränen leiab, et eelkõige seetõttu, et eesti ajakirjanduses rikkalikku tähelepanu pälvida.
Uurin, kas juhul, kui mõni eestlane kirjutaks näiteks raamatu, milles väidab, et Soome oli Talvesõja alustaja ja süüdlane, pälviks ta Soome meedias sama palju tähelepanu.
Mika hakkab naerma ja ütleb, et see ei pälviks mingit tähelepanu, sest iga soomlane teab ise väga hästi, kuidas lood tegelikult olid.
