• Üks Evi Tihemetsa tundelisemaid ja tehniliselt lihtsamaid näitusi, tundub mulle. Tihemets on graafik par excellence, peente meeleoluvarjundite eritlemine ja konstruktiivsed vormivõtted on tema loomingu pärisosaks olnud aastakümneid. Ent selle näituse uudsuse võlu peitub käsitsitehtud paberile trükitud “Kivide” peaaegu ruumilisena paistvas seerias, kus Islandi poorsete kivimite olemuse toob sümboolselt esile pinna faktuur. Kivid mõjuvad tõmmistel lausa aistitavalt, ja kui selle saavutamine on olnud kunstniku eesmärk, võib väljapanekuga rahule jääda.

    Kollaaži ja söövitust ühendavad punasekoloriidilised lehed on pretensioonitumad lüürilised tööd 1970. aastate vaimus.

    Evi Tihemetsa näitus “Islandi kivid” Vabaduse galeriis, lahti 18. veebruarini.
  • Hedonist laskub järsku melanhooliasse, umbes nii võiks Priit Pangsepa Vaala näitust kirjeldada. Seni oma töödes soojust, hubasust, elujaatavat mittemidagitegemist kujutanud ja tihti seepärast kuidagi vanaaegsena mõjunud tähtsaim Viljandi maalija pärast Juhan ­Muksi on muutunud. Kummalised figuurid, soojades toonides interjöörid, tagurpidiperspektiiv ja raskesti kirjeldatavad situatsioonid on alles, kuid sellest käib üle mingi kummaline närvilisus. Idüll näib kadumas olevat. Rahulikkuse asemel on klounaad, aga see on nüüd pigem kurva klouni arhetüübi kasutamine. Näitust rõdul lõpetav töö, mis kasutab plakatlikke kirju “Priit Pangsepp”, “Uus elu” ja “Ma ei soovi mõtelda” ( fotol) peaaegu ehmatab. Me näeme mingit väga isiklikku emotsionaalset plahvatust, mida me ei suuda analüüsida; ja kas peaksimegi?

    Õnnelik ja hedonistlik keskkond lüüakse selle ühe pildiga tükkideks, killud lendavad ja me ei tea, miks.

    Oluline osa peavooludest kõrval seisva, kuid maali tagasitulekuga kunstipilti üha märkimisväärsema tegija karjäärist on see näitus küll.

    Priit Pangsepa näitus “Unenägu” galeriis Vaal, kuni 17. veebruarini.