13.02.2009, 00:00
Eesti nägu, Evi Tihemets, Priit Pangsepp
- Näokujundil baseeruv näituseprojekt eestlase olemusest ulatab
teatud mõttes kontseptuaalselt käe kunstihoones äsja
lõppenud vene
vanausuliste fotonäitusele, kuid on küsimuseasetuselt viimasest
märksa
eneseiroonilisem, subjektiivsem, ambivalentsem ja sotsiologiseerivam.
Kunstihoone galerii on näitusekomplektile silmanähtavalt liiga kitsas ruum, kuid seda intensiivsemalt eksponaatide kooslus mõjub, manipuleerides vaatajaga fotode, videoprojektsioonide, raamatute, joonistuste, installatsioonide ja kirjanike tekstide kujul.
Kujutlus traditsiooniliselt, üheselt määratletud identiteediga rahvusest on kerge tekkima, kuid süvenemisel osutub see vaid illusiooniks, sest eestlase nägu (nii jutumärkides kui ilma) on palju komplitseeritum kui jagunemine “pikapealisteks ja ümaranäolisteks” (nagu Kalev Kesküla entsüklopeedia definitsioonist lähtuvalt humoorikalt meelde tuletab).
Eve Kase kureeritud teemapüstitus, mis algas kunstniku Lasnamäe elumaja elanike fotografeerimisest kui saatuse tahtel ühte majja kolinud heterogeense ja multinatsionaalse kogukonna dokumentatsiooniprojektist, on kunstiakadeemia tudengite töödes arenenud oma ja võõra, üksiku ja üldise (Mart Vainre), abielutruuduse (Kairit Aron) ja eesnimede muutuste (Nestor Ljutjuk) detailsemaks vaatluseks. Kujundlikult veenvat rahvusromantilist käsitlust ühtset Eestist kui katkematust vereringest väljendab Piret Ellamaa klaasist töö “vereside.med.ee” (fotol), materjali haprus lisab teosele mõistagi lisatähenduse. Heal üldistustasandil memoriaalkunsti näitab klaasimagister Merle Bukovec (Estonial hukkunute portreed klaasil).
Omaette vaatamisväärsuse moodustavad aga Rocca al Mare põhikooli õpilaste käsitöötunnis tehtud töömahukad tikanditehnikas ja freesitud portreed Eesti vaimusuurustest – justkui näidised trendiajakirja viimasest moest. Ja näitusel pole õnneks konjunkturistlikke töid.
Näitus “Eesti nägu” Tallinna Kunstihoone galeriis, avatud 22. veebruarini.
- Üks Evi Tihemetsa tundelisemaid ja tehniliselt lihtsamaid
näitusi, tundub mulle. Tihemets on graafik par excellence, peente
meeleoluvarjundite eritlemine ja konstruktiivsed vormivõtted on tema
loomingu pärisosaks olnud aastakümneid. Ent selle näituse
uudsuse võlu
peitub käsitsitehtud paberile trükitud “Kivide” peaaegu
ruumilisena
paistvas seerias, kus Islandi poorsete kivimite olemuse toob
sümboolselt esile pinna faktuur. Kivid mõjuvad tõmmistel
lausa
aistitavalt, ja kui selle saavutamine on olnud kunstniku eesmärk,
võib
väljapanekuga rahule jääda.
Kollaaži ja söövitust ühendavad punasekoloriidilised lehed on pretensioonitumad lüürilised tööd 1970. aastate vaimus.
Evi Tihemetsa näitus “Islandi kivid” Vabaduse galeriis, lahti 18. veebruarini.
- Hedonist laskub järsku melanhooliasse, umbes nii võiks Priit
Pangsepa Vaala näitust kirjeldada. Seni oma töödes soojust,
hubasust,
elujaatavat mittemidagitegemist kujutanud ja tihti seepärast kuidagi
vanaaegsena mõjunud tähtsaim Viljandi maalija pärast Juhan
Muksi on
muutunud. Kummalised figuurid, soojades toonides interjöörid,
tagurpidiperspektiiv ja raskesti kirjeldatavad situatsioonid on alles,
kuid sellest käib üle mingi kummaline närvilisus. Idüll
näib kadumas
olevat. Rahulikkuse asemel on klounaad, aga see on nüüd pigem kurva
klouni arhetüübi kasutamine. Näitust rõdul lõpetav
töö, mis kasutab
plakatlikke kirju “Priit Pangsepp”, “Uus elu” ja
“Ma ei soovi mõtelda”
( fotol) peaaegu ehmatab. Me näeme mingit väga isiklikku
emotsionaalset
plahvatust, mida me ei suuda analüüsida; ja kas peaksimegi?
Õnnelik ja hedonistlik keskkond lüüakse selle ühe pildiga tükkideks, killud lendavad ja me ei tea, miks.
Oluline osa peavooludest kõrval seisva, kuid maali tagasitulekuga kunstipilti üha märkimisväärsema tegija karjäärist on see näitus küll.
Priit Pangsepa näitus “Unenägu” galeriis Vaal, kuni 17. veebruarini.