19.06.2009, 00:00
Eesti rabariik - maailma parim riik
Inimesed, kes Eestist jalga välja ei tõsta, on tihti kõige
suuremad kodumaa kritiseerijad – küll on meil kehvad ilmad, igav
loodus, kõik huvitav on kusagil mujal. Maailmas ringi liikununa
kostaksin selle peale, et muidugi on mujal maailmas palju põnevat. Kuid
see, kes oskab vaadata ja võrrelda, märkab Eestis jällegi
palju sellist, mida muu maailm ei paku. Paljud asjad, millega Eestis on elatud
kõrvuti lapsest saadik, on inimkonna keskmisele esindajale imed,
loodusimed.
Valdav osa inimkonnast elab Indias ja Hiinas või
teistes piirkondades, kus kliima on märgatavalt soojem kui Eestis. Meie,
eestlased, oleme inimkonna keskmisega võrreldes ääre peal,
külmemas servas. Õnneks, sest tänu sellele on meil ohtralt
haruldusi, mida mujal ei kohta.
Näiteks jää.
Madagaskaril uuris üks kohalik minult Eesti kohta. Rääkisin, et
meil on külm. Küsimuse peale, kui külm siis, ütlesin,
et nii külmaks läheb vahel, et jää tuleb vee peale.
Seepeale olin sunnitud seletama, mis on jää – järve
pealmine kiht läheb nii kõvaks, et keset talve võib üle
järve kõndida. Selle peale arvas ta, et võin talle igasugu
asju pajatada oma kaugest kodumaast, kuid selle järvelkõndimise
looga läksin küll üle piiri.
Keskeurooplastelegi
pakub Eesti palju imestamist. Näiteks hispaanlasele või
itaallaselegi on täiesti arusaamatu, kuidas saab Eestis valguse hulk
aasta jooksul nii meeletult ühest äärmusest teise
kõikuda. Lõunapoolsele inimesele võib jõulu
hämaraeg paista maailma lõpuna. Seevastu jaanipäeva paiku on
meil öösel nii valge, et saab õues raamatut lugeda (saab
tõesti selge ilmaga, olen proovinud!). Või jaanikuu-aegsed
päikeseloojangud ja -tõusud! Need kestavad tunde ja toovad
ühes lummavaid valgusemänge. Kord Madagaskaril peatusime mere
ääres bangalos. Esimest päeva saarel olnud prantsuse mees
sättis end päikeseloojangut vaatama. Valmis olid tal fotoaparaat,
päevitustekk jm vajalik. Selleks ajaks aga, kui ta oli oma teki
sätitud saanud ja haaras fotoaparaadi järele, oli päike kadunud.
Üllatus oli suur – kuidas saab päike nii kiiresti minema
vupsata?
Maakera parasvööde, kus me elame, on inimestega
suhteliselt hõredalt asustatud. Vaid väike protsent inimkonnast
elab piirkonnas, mis pakub seda valguse-pimeduse vaatemängu. Proovige
ajada gloobusel näpuga järge mööda parasvöödet:
põhjapoolkeral väga hõredalt asustatud Põhja-Ameerika
ning Euraasia mandri alad, ja lõunapoolkeral on peaaegu igal pool
inimtühi ookean. Kui nii võtta, siis elame privilegeeritud
luksuses. Meie päike on kõige ilusam.
Kui eestlane on
õppinud imestama jõuluaegse hämaruse ja
jaanipäeva-aegse valguskülluse üle, on ta astunud esimese sammu
arusaamisele, kui eriline on Eesti loodus.
Kliima ja valgus on
meist sõltumatud võimsad nähtused. Kuid täiesti
erilised on ka Eesti maastikud. Hiljuti käisin Lõuna-Ameerika
lõunapoolseimas tipus Tulemaal. Seal on metsik loodus ja hõre
asustus. Kõik on imeline: väga haruldased loomad ja taimed. Meie
giid kohalikus rahvuspargis jättis oma sõnade järgi
kõige haruldasema paiga meie jalgsirännaku lõppu. Ta kruvis
meie ootusi aina kõrgemale. Kui viimaks lõpp-punkti
jõudsime, oli üllatus tõesti suur – meie ees laius
eestlasele tavaline turbasambla soo ehk raba. Täpselt selline,
nagu on peaaegu igas Eesti maakonnas: lage ja lirtsuv pinnas, v
eesilmad, pruunikad-punakad-rohekad turbasamblad. Kuid meie teejuht
seletas, et niisugust paika leiduvat vaid Tulemaal ja seda tullakse siia
imetlema tuhandete kilomeetrite tagant kogu Lõuna-Ameerikast!
Meie väike Eesti on oma rabarikkuselt silmapaistev mitte ainult
Lõuna-Ameerikaga, vaid ka muu Euroopaga võrreldes. Vaid Soomes ja
Rootsis on neid rohkem. Kogu tihedasti asustatud Euroopa alal meist
lõuna pool sisuliselt enam rabasid ei ole. Eesti on rabade poolest
rikkas riik, Eesti on rabariik.
Eesti on ebatavaline, mitte
keskmine ega tavaline. Mõelgem kas või Eesti rändrahnude
peale. Kui paljud eestlased teavad, et Euroopa vägevaim rändrahn asub
Eesti pinnal? See Ehalkivi nime kandev hiiglasuur kivi on Kunda kandis Letipea
küla lähedal rannal.
Mõelgem Eesti metsade peale.
Kas iga eestlane ikka teab, et üle poole Eesti maismaast on kaetud
metsaga. Metsa osakaalu poolest oleme me esimese viie riigi seas Euroopas. Meie
jaoks on endastmõistetav, et maanteid ääristab kahelt poolt
kilomeetrite kaupa mets. Kuid keskmisele eurooplasele on see
haruldus.
Nüüd aga veel ühest väga erilisest
Eesti maastikust – puisniidust. Kahtlustan, et väga suur hulk
eestlasi ei teagi, mis see puisniit on. See on vana karja- või heinamaa,
kus on veidi põõsaid ja puuderühmi ja neile vahelduseks
jälle lagedaid soppe. Euroopas on puisniidud praegusel ajal suureks
harulduseks. Neid võib leida lisaks Eestile veel vaid mingil
määral Rootsis ja Venemaal. Tegemist on ainulaadse
kultuuriväärtusega – puisniit on maastik, mis on säilinud
samailmelisena muinasajast siiani. Puisniitude hulk on meil viimase sajandiga
kiiresti vähenenud. Õnneks on neid siin ja seal siiski veel olemas.
Kultuuriväärtuse kõrval on puisniit ka
loodusväärtuste kandja. Siin on suurem taimeliikide arv ühel
ruutmeetril kui mis tahes teises meie elukoosluses. Ka kogu Euroopa ulatuses on
selline taimerikkus harukordne.
Eesti rekordiks on Laelatu
puisniit. Siin registreeriti 2001. aastal ühel ruutmeetril 76 taimeliiki.
Maist juulini kestab Laelatul üks lõppematu lillepidu. Ka mujal
Eestis asuvad puisniidud on väga kaunid. Ma ei väsi kõndimast
Nedremaal, Euroopa kõige suuremal puisniidul. Siin olles tekkib
vägisi seos pargiga.
Kuid siinsele ilule annab erilise
väärtuse see, et see on loodud esiisade argise töö
käigus, see on ühtlasi mälestusmärk ka nende
tööle.
Eestis tasub ringi liikuda avara ja uudishimuliku
pilguga. Eesti looduse üle üllatuma ja imestama hakata on kerge,
kõik algab ju iseenda mõtlemisest ja suhtumisest.