Eesti teatri kasvuvalud
15 aastat tagasi - Kohitsetud teater ja kriisis näitlejad. Vahetult enne taasiseseisvumist, üleminekuajal tuli poliitika ja võttis teatrilt rohkem, kui teatrilt võtta oli. Publik haaras Tombi kultuuripalee kõledast saalist oma tekid ja termosed ja valgus Hirveparki ja lauluväljakule. Teatrisaalid jäid tühjaks. Nenditi, et teater pole popp. Kui uskuda Reet Neimari lendude saateid, pürgisid neil aastail Lavakunstikateedrisse tuima pilguga ja ideaalideta noored inimesed.
Teatrid reageerisid üleminekuajale uuslavastuste arvu kasvatamisega ja näitlejate koondamisega. Näitlejad olid stressis ja ülekoormusest kurnatud. Vihjati läppunud õhule, valitses minnalaskmise meeleolu, inerts ja töötahte puudumine. Tühjal pilgul istuti etenduse ja haltuuraotsa vahel konjakiklaasi taga ja põrnitseti lagunevat krohvi vana teatrimaja seinal. Samal ajal kui teatrimaja keldri uputusvees kroolisid rotid, parandas lavatööline 20 aastat ajast maha jäänud lavatehnikat. Iseloomulik oli ettepanek maksta näitlejatele peale, et nad viitsiksid käia koolitustel ja workshop'idel end arendamas.
Taasiseseisvumise aja alguseks oldi juba aastapäevad poliitikast väsinud, majanduskriisi tingimustes kergendas publik oma kukruid veel vaid meelelahutuse ja steriilse klassika peale. Meelelahutamisele vastasid intellektuaalsemad ja vaimlisemad lavastajad Viiding, Unt ja Hermaküla absurdinäidendite lavastamisega. Need vähesed, kelle prioriteediks polnud "Iluduskuninganna" Liis Tappoga nimiosas, kogunesid Draamateatri katuse alla väikesesse eksperimentaalsaali ega peljanud võtta ette hämarat jalutuskäiku Kalamajja.
Repertuaari- ja projektiteatri puuduste ja eeliste üle vaidlemise käigus korraldati kainestav üritus dramaatilise pealkirjaga "Ärge lammutage vana teatrit veel!". Ettekandmisele tulid Juhan Viidingu samanimeline luuletsükkel ja kupleed Priit Aimla sõnadele. Õnneks või kahjuks, eks mõõdukalt veriseid pooldajaid olnud mõlemas parteis, säilis riigiteatrite süsteem, lisandusid vaid väiketeatrid ja -trupid. Kitš, raha, blackbox ja workshop olid sõnad, mille sagedus teatrijuttudes ületas kõik teised kauni emakeele sõnad. Igapäevase teatrileiva teenimise kõrvale oodati midagi vapustavat, midagi uut.
Nii see algas.
Mis edasi sai, on ajalugu. Teatrirevolutsiooni ei tulnud. Vähemalt mitte kohe. Paar-kolm lavastust hooaja lõikes on sündmuse mõõtu. Kõrvuti repertuaariteatriga viljeldakse ka projektiteatri põhimõtet, teatri tervikpilti rikastavad koos "kujundirikas realism psühholoogilises võtmes näitlejatööga" (Eesti teatrilugu, 2006) ning postmodernistlikult teatraalne, võõritav ja mängu uuriv suund.
15 aastat tagasi kiratsenud algupärase näitekirjanduse olukord osutus vaid hoovõtuks Madis Kõivu avastamisele. Kõivu kõrvale ilmus peagi Jaan Tätte, mees saarelt, kelle lihtsate ja suupäraste näidendite kongeniaalsetele lavastustele jooksid vastavate laulude saatel tormi nii boheemlased kui rikkad ärimehed ning nagu hiljem selgus ka ameeriklased, inglased ja sakslased. Rahvuse vaimse tervise huvides asus tegutsema Andrus Kivirähk, kes rehabiliteeris usu eestlase huumorimeele ja eneseiroonia olemasollu. Mart Kivastiku dramaturgisoones leidis endale hingesugulase Hendrik Toompere jr.
Kümme silmapaistvamat algupärandit/dramatiseeringut:
Andrus Kivirähk
"Eesti matus"
Eesti Draamateater
Priit Pedajas
Mart Kivastik
"Külmetava kunstniku portree"
MTÜ R.A.A.A.M
Aleksander Eelmaa
Veljo Tormis
"Eesti ballaadid"
Von Krahli teater
Peeter Jalakas, Tõnu Kaljuste
Jaan Tätte
"Ristumine peateega"
Tallinna Linnateater
Jaan Tätte
Jaanus Rohumaa / Mari Tuuling
"Ainus ja igavene elu"
Linnateater
Jaanus Rohumaa
Mati Unt / A. H. Tammsaare
"Taevane ja maine armastus"
Vanemuine
Mati Unt
Madis Kõiv
"Tagasitulek isa juurde"
Eesti Draamateater
Priit Pedajas
Mart Kivastik
"Põrgu Wärk"
MTÜ R.A.A.A.M
Hendrik Toompere jr
Madis Kõiv
"Filosoofi päev"
Eesti Draamateater
Priit Pedajas
Elmo Nüganen / A. H. Tammsaare
"Indrek. Karin. Tõde ja õigus. 4"
Tallinna Linnateater
Elmo Nüganen
(Subjektiiv-summaarset kunstisporti viljelesid teatrihindajad Kristi Eberhart, Rait Avestik,
Gerda Kordemets, Madis Kolk, Sven Karja)
15 aastat hiljem - Avangardismi võidukäik, rääkivad pead on tõugatud giljotiinile. 15 aastat hiljem ei piisa eesti teatri komplekside ja superego mõistmiseks enam mineviku traumade paljastamisest, isakujuks on Stanislavski ja Panso asemel ei vähem ega rohkem kui maailmateater ja ajavaim ise. Muutunud on näitleja, ülesanded näitlejale ja teatrilaad. Tänapäeva edukas noor näitleja on põhimõtteliselt atleet, nüüdistantsija, laulja ja bändimees, pühendunud sõdur oma teatrile ja lavastajale. Irooniline ja analüüsiv eelkäijate tehtud teatri suhtes. Kui kunstis kehtib väide, et iga uus on ammuunustatud vana ja iga perioodi mässaja peab auasjaks vastanduda eelmise perioodi mässajatele, siis võib vähem sportlik ja rohkem sõnasõbralik vaataja tagurlikult loota, et praegustele tendentsidele vastukaaluks tuleb tagasi hapra kaela ja sissevajunud rinnaga mõtlev ja tundlik näitleja, kes ei ei lülitu ilmtingimata ümber tantsule või päevakajaliste loosungite hõikamisele, vaid rahuldub, jalg üle põlve, intelligentse vestlusega. Ning mine hullu tea, võib-olla koidab ükskord päev, mil psühholoogilises ümberkehastumises ja inimeste vahelistes suhetes ei nähta enam ilmtingimata mandumise märki ka alla 35aastaste kunstiradikaalide hulgas. Kokkuvõttes võib õõnsalt nentida, et vaba Eesti teatris on teatrit igale maitsele. Palju õnne! Kõrvuti Ojasoo, Jalaka ja Toomperega on täies elu- ja loomejõus Rohumaa, Nüganen, Pedajas ja Tooming. Ja palju õnne selle puhul, et mandunud teater ei maga, vaid varitseb endiselt kõikjal ning soovijatele leidub provintsiteatrites veel 1980. aastate teatriõhtutele au tegevaid museaalseid teatrivorme. Teatrimajad on renoveeritud, lavastajatel on kasutada viimane sõna lavatehnikas, kõrvuti vanade meistritega on noored jõuliselt oma teed otsimas. Ent kui progressi tunnuste varjus küsida, kas midagi on katkenud, kas midagi on ometi puudu, siis ehk... Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Mikk Mikiver ning Lennart Meri...
