EESTI VABARIIGI AJALOO 90 KÕIGE KULTUURI­VAENULIKUMAT TEGU

Nimekiri ei sisalda Eesti kultuuri vastu toime pandud kuritegusid, mis ei kuulu mitte kultuuri-, vaid inimsusevastaste tegude liiki. Näiteks okupatsioonid, kultuuritegelaste vangistamised, mõrvad, sunnitud välismaale põgenemised, EK(b)P kaheksas pleenum ja Rein Veidemanni artiklid. Pealegi kämpuvad kõik eelnimetatud lugematu hulga pisemate kultuurivaenulike aktide konglomeraadiks, mille lahtiharutamine eeldaks mitte 90, vaid 900 teo esiletoomist. Samuti puuduvad rasked isikuvastased kuriteod (näiteks Jüri Parijõe, Silver Anniko ja Sulev Luige tapmine). Järjekord on suvaline, sest täpne pingerida nõuaks vähemalt rahvahääletust.
Nimekirja peatoimetaja oli Veiko ­Märka, kolleegiumiliikmed Kalev ­Kesküla, Harry Liivrand ja Margit Tõnson.

*

XII tänu-üldlaulupeo ärajäämine 1943. Oleks Eesti rahvas saanud Hitlerile ja tema võitmatule armeele ühe korraliku kahepäevase halleluuja laulda, oleks diskursus vääriliselt ammendatud ja Madissoni-taolisi SS-fanaatikuid palju vähem. Stalinile ja Leninile lauldi kiitust üheksal üldlaulupeol ja neid ei igatse enam keegi taga.

Ralf Rondi luulekogu "27" konfiskeerimine ja põletamine 1923-1926. Kuigi põhiliselt sõimas Rond naisi, said räige matsu ka jumalakummardamine, sõjaülistamine ja vanemate austamine. Kuna hävitustööd juhtis Kristlik Rahvaerakond, näitab see juhtum ilmekalt usuringkondade viha kultuuri vastu.

Felix Kotta luuletuse "Ilmateade" hukkamõist Nikolai Karotamme poolt 1947. Karotamm leidis, et tegu on nõukogude võimu laimamisega, ebaõigete vaadete propageerimisega ja lausa rumalustega. Õnneks olid satiirikud Stalini ajal suhteliselt kaitstud klass, midagi hullemat Kottaga ei tehtud. Karotamm ise lendas varsti pukist.

Artur Tupitsa kõrvakiil Leopold Johansonile Riigikogu vestibüülis 1929. Andis küll rahvale uue kõnekäänu "nüüd annan sulle ühe tupitsa!", kuid selle teo ebakultuurne külg kaalub folkloristliku üles. Oluline on märkida, et Põllumeeste Kogude liige ehk talumats lõi sotsist haridusministrit - see muudab teo eriti kultuurivaenulikuks. Saatuse kurioosumina surid vihamehed päris sarnast surma Siberi vangilaagreis, üks 1941, teine 1942.

Estonia pommitamine "Krati" etenduse ajal 1944. Külmas märtsiöös Krati õhukeses kostüümis põleva Estonia juures ringi jooksnud näitlejanna on üks mõjukamaid sümboleid kultuuri kaitsetusest. Kui te, idioodid, muidu ei saa, siis pommitage. Aga ärge segage etendust.

NAKi väljaviskamine Tartu Kirjanduse Majast 2004. Ei takistanud küll NAKi tegevust, kuid andis tunnistust praeguse Tartu kultuurielu kitsarinnalisusest, madalusest ja intriigitsemisest.

Karl Menningu lahkumine Vanemuisest 1914. Üks uhkemaid ja üllamaid näiteid kultuuri vastupanust rasvast ogaraks läinud rahameestele, kus poolte valimine oli väga selge. Toimus küll mõned aastad enne EV sündi, aga selle sündmuse järelmõju ehk Vanemuise madalseis kestis tegelikult terve sõjaeelse iseseseisvusperioodi.

Näitlejate Eduard ja Marie Türgi vangipanek Evald Miksoni poolt 1941. Poliitilise politsei verekoer Mikson käis isiklikult Türki, tema naist ja poega arreteerimas ning kui perekond trellide taga, võttis endale nende juures hoitud Neeme Ruusi mööbli ja klaveri. Mida endine jalgpallur sellega tegi, ei tea, aga vaevalt ta selle Islandile kaasa vedas. Türgile mõisteti kaks aastat, kuigi ülekuulajad kinnitasid, et ta pole nii karmi karistust ära teeninud.

Vanemuise varemete õhkulaskmine 1958. Vanemuine ei olnud hullemini purustatud kui Estonia ja esialgu lubati see ka taastada. Aga tuli Hruštšov, tuli hruštšovkade aeg ja oligi kõik.

Ärihoone (De la Gardie kaubamaja) ehitamine Viru tänavale 1995-2000. Jõledaid hooneid, mitmel neist pilkeks ja mõnituseks vana maja fassaad klaasseina sisse müüritud, on Tallinna kesklinnas juba palju. Aga see paise oli esimene ja eriti valusas kohas. Nägin maja ehitamise aegu Viru tänaval seismas üht jahmunud armeenlast, kes küsis, miks tallinlased selle vastu midagi ette ei võta. Mida ma pidin talle vastama?

Pühavaimu kiriku tornikiivri põlemine 29. mail 2002. aastal. Pühavaimu kell, mis 450 aastat sealsamas rippunud ja kõmisenud, kukkus tümaki põrandale kildudeks. Mida ei võtnud Liivi ega Põhjasõda, selle tegi tõhusalt ära lohakas ehitusjorss.

August Alle paskvill Aino Kallasest "Daam jaanalinnusulgedega" ja seejärel oma ema kaitseks välja astunud poja peksmine 1923. Siin on kaks sündmust koos. Naiste mõnitamine (ka Rond ja Gailiti "Sinises tualetis daam") oli kahekümnendatel meeskirjanike seas üldse väga moes, ilmselt kompenseerimaks lagunevat taluühiskonda, kus mees võis naisele segamatult iga päev kolki anda.
Kui Kallase poeg Allet kohvikus Linda följetoni pärast süüdistas, peksis viimane teda ajalehekepiga ja viskas lõpuks kepi tükid näkku, nii et prillid lendasid.

Marko Pomerantsi luuletuse "Aasta läinud" avaldamine Postimehes 18. detsembril 2004.

Ilkuva karikatuuri avaldamine Tuglasest Eesti Spordilehes 1921. Vastuolud muskli- ja vaimukultuuri fännide vahel viisid selleni, et E. Jaanvaldt kujutas Tarapita rühmituse juhti koera kehaga jalga tõstmas, peas viisnurgaga papaaha.

Repressioonid "40 kirjale" allakirjutanute vastu 1981. Üldiseid repressioone või hukkamõistu ei olnud, võim oli selleks ajaks juba liiga jõuetu ja kartlik. Aga oma töökoha või loomeliidu kaudu kasutati mitmesuguseid (sageli formaal­seid) meetmeid. Peamine repressioon oli sõimamine.

Hugo Raudsepa "Mikumärdi" riigitruumaks muutmine autori enda poolt 1936. Pugemise tipp, kuna see toimus täiesti vabatahtlikult. Kaasaegsed kriitikud olid üksmeelsed: näidend muutus lahjemaks, "steriliseerituks".

Tantsujuhtide hüsteeria Tuljaku uusversiooni vastu 2006.

Andrus Rõugu väljaviskamine ­ERKIst 1981. Rektor Jaan Vares tegi seda, kui Loomingus ilmus Rõugu luuletus, mille esitähed andsid kokku "sinimustvalge". Kolme aasta pärast sai noormees kooli tagasi.

Olümpiasümboolikaga suveniirid 1980 ja varem. Tõeline kitši võidukäik. Kuhu need viis rõngast, Vigri, Miša, täheks ühinevad viis olümpiarõngast ja purjed küll ei jõudnud. Käterätikuile, kleitidele, kottidele, nätsudele, lampidele, mütsidele. Pikri rubriigis "Uusi laiatarbekaupu" pakuti välja isegi olümpiarõngastega suveniirkivi kassipoegade uputamiseks.

Erich Kriegeri esinemine ­Arnold Rüütli presidendikampaania käigus korraldatud laulupeol 2006. Toimus vastukaaluks Toomas Hendrik Ilvese toetuseks korraldatud ühislaulmisele ja oli omaette naljanumber. Et Arnold Rüütel oli priiuserüütel, sellega võib ju nõus olla. Aga vehkida alatasa oma laulud kusagilt sisse, ilma mingi omapoolse arenduseta, ei näita mitte ainult Kriegeri, vaid ka nende tõelist palet, kelle trubaduur ta on.

Jõululuuletused. Iga-aastane vaimne terror, mida tekitavad lollakad, labased ja ühetaolised jõululuuletused, mis ründavad internetist, raadiost, mujalt meediast ja isegi õllepudelite tagakülgedelt, on võikam kui samaaegne ostumaania pealesurumine. Teist saad vältida, kui sa poeuksest sisse ei astu, esimest aga mitte mingi väega.

Kadri Kõusaare filmi "Magnus" keelamine 2007. Üks kõige sirgjoonelisemaid ja teadlikumaid kultuuri vastu suunatud tegusid 90 aasta jooksul, mis pealegi põhineb ühe inimese suval. Lätlased üritasid selle näitamisega tasuda võlga, mis neil Vabadussõjast alates meile oli, aga viimasel hetkel keelati ka see ära.

Kurjustamine Priit Pärna karikatuuri "Sitta kah!" üle 1987. Sirbi ja Vasara tollane peatoimetaja Ilmar Rattus sai selle avaldamise eest päris kõvasti pähe. Aga esimene pääsuke tõi siiski kevade ja tänaseks on meil juba ajaleht, mida peamiselt sitaga täidetaksegi.

Eino Baskini arreteerimine 1964 ja aastane vangistus. Baskin jäi tegelikult Eesti teatrist eemale kaheksaks aastaks.

Marko Pomerantsi luuletuse "Praktiline luuletus" avaldamine Postimehes 15. juulil 2006.
Karla katedraali ehitamine (1985). Esialgu Uueks Poliitharidusmajaks, hiljem uueks Sakala keskuseks nimetatud hoone torni tippu jäi paigutamata hiigel­suur maakera, millel sotsialismileer oleks värvitud punaseks ja pahad riigid mustaks. Lõpetamatus tekitas kohe paha aura, kommunikatsioonid ja siseviimistlus hakkasid lagunema. Pikapeale ei leidnud suur hoone enam üldse rakendust.

Karla katedraali lammutamine (2007).

"Sajandi kunstirööv" (1994). Eesti Kunstimuuseumist muuseumi saalivalve poolt röövitud Eesti ja Lääne-Euroopa kunstitööd (sh Rembrandti ja Köleri teosed), suurim kunstirööv Eesti ajaloos. Tagasi on saadud vähe.

Tallinna Kunstihoone kõrgendamine 1960. aastatel ühe korruse võrra. Rikkus 1934 valminud kauni funkmaja esialgsed proportsioonid.

Keskaegse ja heas korras Koluvere piiskopilinnuse erastamine. Sobinuks muuseumiks nagu Trakai linnus Leedus.

Kirikute muutmine võimlateks. Rakvere Pauluse kirik, Tartu Maarja kirik, Tallinna Rootsi Mihkli kirik muutusid nõukogude ajal spordiobjektideks, mis ei haisenud mitte viiruki, vaid higi järele.

Baltisaksa kunstikogude ­äraviimise võimaldamine 1920. aastatel. Sai teoks ebakompetentsete ametnike tõttu ja need oksjoneeriti Saksamaal. Eesti kaotas hiilgavad kollektsioonid.

EELK taotlus saada Niguliste kirik tagasi (2008).

Richard Rohu maja oksjon (1930). Oskar Kruus: "Sangaste talumehed, kes olid kirjanikku nöörinud maja ehitamisel, olid nüüd kokku leppinud majanduslikuks vandenõuks - osta müügile tulevad asjad minimaalhindadega. Ja Rohu raamatukogu läks uuele omanikule tühise 50 krooni eest."

Kultuuriobjektide salapärased põlemised 1980. aastatel: Niguliste, Draamateater, Werneri kohvik, Sassi-Jaani talu. Tekitasid kokkuvõttes rahva hulgas kujutluse mingisuguse vandenõu olemasolust, mille eesmärk olevatki kõik kultuuriobjektid Eestis maha põletada. Millegipärast pole see kujutlus seoses Pühavaimu kiriku ja Ahja mõisa põlemisega enam taastunud.

Asutava Kogu liikme Hans Nurga esinemine (1920). Nurk oli kirjanikele ja kunstnikele riikliku toetuse andmise vastu, sest ainult täiskõhud ja söönud inimesed võida kunstist elada ja tantsu vaadata. August Alle vastas: "Iialgi, isegi maailmasõja raskeil päevil, Vene bürokratismi ja verise Marsi kahekordse surve all, ei olnud eesti kirjandus ja kunst sedavõrd nurka surutud kui praegu, meie iseseisvuse päevil."

Mait Metsanurga vallandamine ajakirja Agu toimetaja kohalt porno ­pärast (1924). Metsanurk (õige nimega Eduard Hubel) sunniti lahkuma, kuna avaldas ajakirjas Eduard Viiralti piiblimotiivi pilava gravüüri "Susanna suplemas", kus vooruslikuks peetav juuditar istus õige siivutus asendis. Aga juba järgmisel aastal illustreeris Viiralt piibliainelisi lugemikke.

Tallinna 1960. aastate sisekujunduste hävitamine 1990. aastatel. Algas kohviku ja baar-varieteega Tallinn pealinna peaarhitekti Irina Raua loal.

Inno ja Irja Tähismaade blogi (alates 2006). On muu hulgas solvanud ­tervet plejaadi Eesti tuntumaid kultuuritegelasi, näiteks eksteatrikriitik Meelis Kapstast, germanofiil Linnar Priimäge ja Eesti ajakirjanduse vanaema Ingrid Tähismaad.

Muulaste aprillirahutused Tallinnas (2007). Purustati arvukalt kultuuriasutuste uksi ja aknaid, soditi monumente.

Ajalooliste ja suure kultuuriloolise väärtusega Tallinna kalmistute hävitamine Stalini ajal: Kopli ja Kalamaja kalmistud, Siselinna kalmistul juudi ja muhameedlaste surnuaia hävitamine.

Eesti Kunstimuuseumi sunniviisiline kolimine Kadrioru lossist restorani Linden ruumidesse (1929).

Toompea lossi Valge saali ümberehitamine 1935. Hävis kauneim varaklassitsistlik interjöör Eestis. Reprol Valge saali seinadekoor.

Lennart Mere korraldatud eesti maaliklassika näitus ühes Pariisi paviljonilobudikus - oli vale kunst vales kohas ilma vajaliku reklaami ja asjalike vastukajadeta. Mõttetu raharaiskamine.

Tallinna Raekoja ja Niguliste kunstiväärtuslike pseudogooti stiilis uste tassimine prügimäele, vastavalt 1970. ja 1980. aastatel.

Maximilian Maksolly vabadussõjateemaliste maalide hävitamine nõukogude ajal.

Soomerootsi tantsijanna Aino Acte esinemise rikkumine 1920ndail Tartus. Kaks Augustit, Gailit ja Alle, hakkasid väikekodanliku lohe poolt jumaldatud tantsijannat vilistamise ja vahelehüüetega segama ning said selle eest korralikult molli.

Rüütli tänaval oleva Michel Sittowi sünnimaja seinalt kunstniku mälestustahvli eemaldamine. Toimus väidetavalt uute majaomanike nõudel ja muinsuskaitsja Boris Duboviku õnnistusel. Tahvel paigutati kinnisesse sisehoovi, kus seda keegi ei näe.

Vaps Juhan Vasara ähvardus Romulus Tiitusele: "Sinu poome küll Jaan Tõnissoni õunapuu otsa üles, aga nii, et varbad maha ulatuvad" (1933). Nii võib vapside sürjutamist ja "vaikivat olekut" Eesti kultuurile suhteliselt isegi positiivseks nimetada, sest kultuuritegelaste võllatõmbamised, olgu varbad maas või õhus, jäid seetõttu õnneks ära. Küll jõudsid vapsid enne liikumise keelustamist Tiitusel vähemalt kuuel korral prillid sisse peksta ning teda korra ka kivitrepist alla tõugata, nii et käeluu murdus ning karikaturist sai kipsi abil ise "kõva käe" meheks.

Kunstikoguja Matti Miliuse hirmsad teod (1993, 2005). Milius esines Vahur Kersna juhitud "Hommiku-TV" saates ropu luuletusega naiste ja misside aadressil, mistõttu üks saatekülaline, tolleaegne Eesti miss Karin Kitse kaamerate ees nutma puhkes. 12 aastat hiljem tümitas aga oma naist. Nõnda ühendab Milius oma isikus harmooniliselt vaimset ja füüsilist vägivalda.
Mart Laari Savisaare pildi pihta tulistamine. Erinevalt lindistamisest ei ole tulistamine juba põhimõtteliselt kultuurne tegevus.

Kivisildniku teatmeteose "ENSV Kirjanike Liit..." mitteavaldamine. Teos ei olnud puudusteta, kuid selle mitteilmumine takistas siiski adekvaatse info levimist Eesti kirjanikkonna kohta just sel perioodil, kui kirjanikud laulva revolutsiooni ühe liikumapaneva jõuna olid ühiskonna tähelepanu keskpunktis.

Liina Reimani lahkumine Eestist 1933. Albert Üksip 1935: "Kui kellegi kohta on maksev vana tõde, et prohvet ei ole hinnatav oma maal, siis on see küll Liina Reimani kohta. Ta on p i d a n u d minema võõrsile ja on seal leidnud ­seda tunnustust, mida talle kodu on jäänud võlgu." 1938 ta tuli tagasi, 1943 läks jälle.

Marie Underi sünnimaja lammutamine 1984. Selle Rein Ristlaane toetatud vandalismiakti kohta tegid muinsuskaitsjad oma aja kohta päris valju hädakisa. Laulva revolutsiooni ajal hakati raha koguma sinna mälestusmärgi püstitamiseks. Kuhu see sai, ei tea. Praegu on Koidu 48 krunt Tallinnas igatahes tühi. Aga see pole linnakujundusmaniakkidele ka tähtis, peaasi, et saaks lõhkuda.
Marie Underi abielu Artur Adsoniga 1917-1977. Oleks Under elanud sama traagilist ja lõhestatud elu nagu tema suur eeskuju Anna Ahmatova, oleks ta luulemaailmas sama kõrgel kohal. Talendist polnud ju puudu. Aga nüüd oli poolohmu Sänna trubaduur tal alati kannul, triikis sukki ja kloppis vahukoort ning Underil jäid tõelised kannatused ja kirgastumine saavutamata.
Gustav Naani artikkel "M. Laosson on eksiteel" Sirbis ja Vasaras (6. aprill 1956). Enne seda oli Max Laosson samas lehes väitnud, et võrreldes Tsaari­-Venemaa koosseisus olemisega oli Eesti Vabariik ikkagi edumeelne moodustis. Naan selgitas, et kui Eesti oleks kogu selle aja NSV Liitu kuulunud, oleks ta olnud võrreldamatult edumeelsem. Diskussioon arenes edasi ja läks päris huvitavaks.

Loovisiku ja loomeliitude hambutu seadus (2004). Loomeliitude aastatepikkuse lobitöö miinimumeesmärk oli seadustada vabakutselistele professionaalsetele loovisikutele juurdepääs elementaarsetele sotsiaalsetele tagatistele, nagu ravikindlustus. Vastuvõetud seadus seda funktsiooni ei täida.

Ansambli "Propeller" esinemise ärakeelamine (1980). Selle ETV ja Eesti Raadio jalgpallimatši vaheajal toimuma pidanud ürituse ärakeelamisel olid üsna pikaajalised ja rasked järelmõjud. Esiteks noorterahutused ja sellele järgnenud repressioonid. Teiseks 40 kultuuritegelase protestikiri. Kolmandaks uued repressioonid omakorda kultuuritegelaste kallal. Neljandaks keelati ära Propeller. Viiendaks algas Elsa Gretškina venestuspoliitika haridussüseemis.

Priit Pullerits (1965).

Lagle talu kinkimine Tammsaare asemel Mälgule 1937. Mitte et Mälk olnuks halb kirjanik. Aga Mälgu võimutruudus (kuulus Rahvuskogusse) ja Tammsaare sõltumatus olid liiga silmatorkavad vastandid. Ei võetud kuulda mitte üldsuse, vaid valitseva kliki soovi.

Repressioonid ajakirja Tänapäev vastu 1936-1939. Konfliktid (Tallinna) võimu ja (Tartu) vaimu vahel tõid kaasa kõigepealt ühe numbri konfiskeerimise, ilmumise ajutise peatamise (ilmus edasi albumitena) ja lõpliku sulgemise. Aga just tänu Tänapäevale on meil täna selge, kui suured või väikesed olid sõnavabaduse piirid vaikival ajastul. Üht-teist läks siiski läbi. Näiteks Läti totalitaarset režiimi võis täiesti vabalt kritiseerida. Ja ridade vahele kirjutamise oskus kujunes juba sel ajal hästi välja.

Kratt Avo Viiol kultuurkapitali kallal 2000-2002. Viiol viis kaheksa ja pool miljonit krooni kasiinodesse. Siiski on selles ka natuke head. Ainuüksi selle summa eest, mis sealt hasartmängumaksuna tagasi riigikassasse laekus, said vähemalt sada vaest kultuuritegelast abiraha.

Raadi mõisa mitteülesehitamine 1988-2008. Raha Raadi mõisa kui Eesti Rahva Muuseumi kunagise hoone taastamiseks hakati koguma laulva revolutsiooni päevil. 1988. aastaga kogunes rahva annetustest fondi 332 300 rubla. Raadi mõis on eestlaste kokkukuuluvuse ja kultuurilise arengu sümbol. Aga nüüd on mats rikkaks saanud, lööb sajad miljonid laiaks, et sinnasamasse uus maja ehitada.
Õudne dissonnants võrreldes lätlastega, kes taastasid Riias Mustpeade hoone ja Raekoja, milledest polnud järel midagi peale alusmüüride.

Narva vanalinna jäänuste lammutamine. Leidis aset 1950.-60. aastatel. Võib vaielda, kui palju sellest oleks täpselt taastada saanud, aga kindlasti palju. Lõhuti maha ka täiesti säilinud ehitusmälestisi, näiteks kalmistuväravaid.

August Alle "Valitud teoste" kommentaarium (1954). Sisaldab 277 seletust, mis kokku annavad omalaadse seletava sõnaraamatu stalinistlikust ropust sõimust Eesti Vabariigi kultuuri kohta. Paar näidet: "Kultuurkapitali nõukogu - kirjanikele ja kunstnikele tühiste riiklike toetusrahade jaotamiseks loodud nõukogu, mis oma summad hankis peamiselt viinamüügi puhastulust ja joobnud mürgeldajate trahvirahadest; Valmar Adams - aktiivne nõukogude võimu vaenlane, eesti dekadentliku luule üks äärmuslikumaid esindajaid."

Kristjan Palusalu piduliku matuse keelamine Estonia teatris (1987). Jäi punavõimu üheks viimaseks - ja seetõttu eriti lootusetuks - katseks pühkida eestlaste mälust iseseisvust ja selle sangareid (mida kahekordne Berliini olümpiavõitja ju oli).

Rahvalehe sulgemine 1933 Miini Mihkli (Pedro Krusteni) luuletuse pärast. Luuletus oli väga ilus ("Lahkub pikkamööda suvi, / Aeg see lendab nagu tuvi, / Kannab ära rannalt kära, / Ujujad ja päikse sära..."). Aga selle ridade esitähed annavad kokku "LAKU PERSET TSENSOR".
Kahe ja poole kuu pärast võis leht jälle ilmuda. Tsensorid olid lakkumisega ühele poole saanud.

Edgar Savisaare salaja lindistamine 1995. Lindistamine on tegelikult kultuurne tegevus, näiteks avalikult ja stuudiotes. Ka salaja võib lindistada, näiteks linnuhääli metsas oleks teisiti ju võimatu salvestada. Nii et tegelikult on Savisaar selles nimekirjas lihtsalt kui järjekordne näide, kuidas teda meedias halvustatakse.

Marko Pomerantsi luuletuse "Maksust ja maksast" avaldamine Postimehes 19. mail 2007. Õnneks leidis juba üle neljakümnene mees endas jõudu veel elukombeid parandada ning võistles hiljuti päris edukalt purjetamise MMil Austraalias klassis 470. Suur kergendus Eesti lüürikale ja kasu spordile.

Paul Pinna "Mälestuste" II osa avaldamatajätt (pärast 1947). Omalaadne baromeeter, mis reageeris paari sõjajärgse aasta suhteliselt liberaalse kultuuripoliitika (I osa ju ilmus) karmistumisele.

62aastane Hamlet ja 49aastane ­Ophelia Voldemar Panso "Hamleti" tele­filmis (1970). Panso oli küll läbi ja lõhki nalja­mees, aga see ei olnud enam mingi ­nali.

Noorkirjanike ja -kirjanduse sõimamine 1960ndail. Ei varem ega hiljem pole noorkirjandust nii teravalt mõnitatud (eriti Pikris). Kusjuures vanade süüdistused olid täiesti arulagedad ega sisaldanud midagi peale kadeduse ja ­kurjuse. Räigeimad näited on ­Erni ­Hiire epigramm "Teenistusvalmilt" (1966) ning Evald Jalaku "Kolm konteinerit novaatorlust".
Leo Kerge 1966: "Ja põletav poleemika selle üle, mida näiteks 20-aastane intellektuaalse poeesia pioneer oma viimase värsireaga ütleda tahtis, ei tundugi enam selle tulipunktina, mille ümber universum keerleb..."

Pärnu Nikolai kiriku lammutamine (1954). Pärnu vanim ja uhkeim kirik sai sõjas kannatada umbes sama palju kui Tallinnas Niguliste ja Tartus Jaani kirik. Tema saatus oli aga palju kurvem. Sama kampaania järelmõjuna hävitati ka Endla teatrihoone ja Pärnu ordulinnuse varemed.

Magnus Mälgu valimine Kirjanike Liidu juhatuse sekretäriks (1950). Staliniaegse kirjanduselu hävitamise tipp-punkt. Poolkirjaoskamatu töölise valimine sellele ametikohale tekitas Friedebert Tuglases küsimuse, mis selle mehe eesnimi küll võiks olla.
Kaupo Kännu unustamine. Kaupo Känd kirjutas 1970ndatel ja hiljemgi ise valmis suurema osa Eesti kirjandusest, lastes seda avaldada kuulsamate nimede all. Tänaseks on meister täielikult unustusehõlma langenud. Pole isegi teada, kas ta on elus. Suurim häbiplekk Kirjanike Liidu südametunnistusel.

Kohtuprotsess Gori karikatuuri avaldamise pärast (1920ndate lõpp). Karikatuur kujutas Riigikogu liiget Kustas Tonkmanni potil istumas. Viimane nägi selles auhaavamist. Kohtumõistmine kujunes farsiks, mis tipnes eksperdina kohale kustutud Jaan Koorti väitega, et ta ei saa asja üle enne erapooletult otsustada, kui ei näe riigikogulast samas asendis mis karikatuuril.

Eesti Reklaamfilmi filmirullide tassimine prügimäele (1996).

Klaasist risti ehitamine Harjumäele vabadussamba nime all (lähitulevik). Peapiiskopi ja sõjameeste maitse on selline, mis teha.

Tallinna džässifestivalide ärakeelamine 1968. Õnnetu nõukaaegne näide sellest, et ühtki kultuuriüritust Eestis ei tohtinud liiga hästi teha - nii et see maailmas kuidagi vastukaja leiaks. Väga halvasti muidugi ka ei tohtinud teha (praegu ka ei tohi). Tuli orienteeruda "Harju keskmisele".

Filmi "Rehepapp" tegematajätmine (2005-?). Isiklikud vastuolud raha ja kunsti vahel ­viisid selleni, et Rainer Sarneti stsenaariumil põhinev film on siiamaani lihtsalt tegemata.

Miliza Korjuse lahkumine Eestist (1933). Alles 1927 Venemaalt oma isa kodumaale Eestisse naasnud lauljatari ei võetud laulma Estoniasse. Üks põhjusi olnud sopran Ida Aav-Loo kadedus. 1933 sai temast "Berliini ööbik".

Vigala kiriku altari ülevärvimine (2004). Kuigi kasutati põhjamaiseid Sadolini värve, ei jäänud muinsuskaitsjad siiski rahule.

Autorikaitse. Äärmiselt kultuurivaenulik režiim, mis hoiab varjul kõike hiljuti - nõukaajal loodut. Näiteks miks pole meil saada selleaegset Eesti estraadi? Autorid ei luba või muu selline jama. Näiteks Jaak Joala keelab oma laulude avaldamise ja kogu lugu.

A. H. Tammsaare väljaviskamine Kirjanike Liidust liikmemaksu maksmata jätmise pärast. Tõe ja õiguse poolest oleks võinud teised selle ikka kokku klappida.

Jüri Uluotsa maja tagastamine tema pojale. Kirjanike Liidu Tartu osakonnana oli see maja omandanud erilise kirjandusloolise väärtuse.

KGB Tartu osakonna haiglane kirjandushuvi. Selle tulemusena jälitati noori autoreid ja kütiti nende loomingut.

Nõukogude võimu komme nimetada kirjanikke juhtivatele ametikohtadele. Presiidiumi esimees Johannes Vares Barbarus lasi ennast maha, minister Johannes Semper käis kirjanikuna alla. Loomingu toimetajaks nimetatud Jaan Kärner läks hulluks (1946), August Alle jõi ennast surnuks (1952).

Tartu Ülikooli kunstivarade evakueerimine Voroneži (1915). Jäid sinna alaliselt nagu 1940 Moskvasse viidud Eesti presidendi ametiraha.

Eesti Rahvuskirjanike Ühing (1930ndad). "Ei mingit vaenu töölise ja tööandja, sulase ja hallparuni, ei ­villa ega hurtsiku vahel. Terve rahvas olgu vaid üks lustlik tööeestlus." Eks ta ole. Hoiatav näide selle kohta, et iseseisvus ei taga automaatselt rahvuskultuuri arengut. Kultuuri lömitamisvõime valitsejate ees on palju suurem, kui seda kujutab ette tavamõistus.