22.02.2008, 00:00
EESTI VABARIIGI AJALOO 90 KÕIGE KULTUURIVAENULIKUMAT TEGU
Miks just 90 kultuurivaenulikumat, aga mitte -sõbralikumat tegu? Aga sellepärast, et Eesti riigi palju tähtsam,;100. sünnipäev pole enam kaugel. Küll siis Kalev jõuab koju.
Nimekiri ei sisalda Eesti kultuuri vastu toime pandud kuritegusid, mis ei kuulu
mitte kultuuri-, vaid inimsusevastaste tegude liiki. Näiteks
okupatsioonid, kultuuritegelaste vangistamised, mõrvad, sunnitud
välismaale põgenemised, EK(b)P kaheksas pleenum ja Rein Veidemanni
artiklid. Pealegi kämpuvad kõik eelnimetatud lugematu hulga
pisemate kultuurivaenulike aktide konglomeraadiks, mille lahtiharutamine
eeldaks mitte 90, vaid 900 teo esiletoomist. Samuti puuduvad rasked
isikuvastased kuriteod (näiteks Jüri Parijõe, Silver Anniko ja
Sulev Luige tapmine). Järjekord on suvaline, sest täpne pingerida
nõuaks vähemalt rahvahääletust.
Nimekirja
peatoimetaja oli Veiko Märka, kolleegiumiliikmed Kalev
Kesküla, Harry Liivrand ja Margit Tõnson.
*
1. XII tänu-üldlaulupeo ärajäämine
1943
. Oleks Eesti rahvas saanud Hitlerile ja tema võitmatule
armeele ühe korraliku kahepäevase halleluuja laulda, oleks diskursus
vääriliselt ammendatud ja Madissoni-taolisi SS-fanaatikuid palju
vähem. Stalinile ja Leninile lauldi kiitust üheksal üldlaulupeol
ja neid ei igatse enam keegi taga.
2. Ralf Rondi luulekogu
“27” konfiskeerimine ja põletamine 1923–1926
.
Kuigi põhiliselt sõimas Rond naisi, said räige matsu ka
jumalakummardamine, sõjaülistamine ja vanemate austamine. Kuna
hävitustööd juhtis Kristlik Rahvaerakond, näitab see juhtum
ilmekalt usuringkondade viha kultuuri vastu.
3. Felix Kotta
luuletuse “Ilmateade” hukkamõist Nikolai Karotamme poolt
1947
. Karotamm leidis, et tegu on nõukogude
võimu laimamisega, ebaõigete vaadete propageerimisega ja lausa
rumalustega. Õnneks olid satiirikud Stalini ajal suhteliselt kaitstud
klass, midagi hullemat Kottaga ei tehtud. Karotamm ise lendas varsti pukist.
4
.
Artur Tupitsa
kõrvakiil Leopold Johansonile Riigikogu vestibüülis
1929
. Andis küll rahvale uue kõnekäänu
“nüüd annan sulle ühe tupitsa!”, kuid selle teo
ebakultuurne külg kaalub folkloristliku üles. Oluline on
märkida, et Põllumeeste Kogude liige ehk talumats lõi
sotsist haridusministrit – see muudab teo eriti kultuurivaenulikuks.
Saatuse kurioosumina surid vihamehed päris sarnast surma Siberi
vangilaagreis, üks 1941, teine 1942.
5
.
Estonia pommitamine
“Krati” etenduse ajal 1944
. Külmas
märtsiöös Krati õhukeses kostüümis
põleva Estonia juures ringi jooksnud näitlejanna on üks
mõjukamaid sümboleid kultuuri kaitsetusest. Kui te, idioodid, muidu
ei saa, siis pommitage. Aga ärge segage etendust.
6
.
NAKi väljaviskamine Tartu
Kirjanduse Majast 2004
. Ei takistanud küll NAKi tegevust, kuid
andis tunnistust praeguse Tartu kultuurielu kitsarinnalisusest, madalusest ja
intriigitsemisest.
7
.
Karl
Menningu lahkumine Vanemuisest 1914
. Üks uhkemaid ja
üllamaid näiteid kultuuri vastupanust rasvast ogaraks läinud
rahameestele, kus poolte valimine oli väga selge. Toimus küll
mõned aastad enne EV sündi, aga selle sündmuse
järelmõju ehk Vanemuise madalseis kestis tegelikult terve
sõjaeelse iseseseisvusperioodi.
8
.
Näitlejate Eduard ja Marie Türgi vangipanek Evald
Miksoni poolt 1941
. Poliitilise politsei verekoer Mikson käis
isiklikult Türki, tema naist ja poega arreteerimas
ning kui perekond trellide taga, võttis endale nende juures hoitud
Neeme Ruusi mööbli ja klaveri. Mida endine jalgpallur sellega tegi,
ei tea, aga vaevalt ta selle Islandile kaasa vedas. Türgile
mõisteti kaks aastat, kuigi ülekuulajad kinnitasid, et ta pole nii
karmi karistust ära teeninud.
9
.
Vanemuise varemete õhkulaskmine 1958
.
Vanemuine ei olnud hullemini purustatud kui Estonia ja esialgu lubati see ka
taastada. Aga tuli Hruštšov, tuli hruštšovkade aeg
ja oligi kõik.
10
.
Ärihoone (De la Gardie kaubamaja) ehitamine Viru
tänavale 1995–2000
. Jõledaid hooneid, mitmel neist
pilkeks ja mõnituseks vana maja fassaad klaasseina sisse
müüritud, on Tallinna kesklinnas juba palju. Aga see paise oli
esimene ja eriti valusas kohas. Nägin maja ehitamise
aegu Viru tänaval seismas üht jahmunud armeenlast, kes küsis,
miks tallinlased selle vastu midagi ette ei võta. Mida ma pidin talle
vastama?
11
.
Pühavaimu kiriku tornikiivri põlemine 29. mail
2002
. aastal. Pühavaimu kell, mis 450 aastat sealsamas rippunud
ja kõmisenud, kukkus tümaki põrandale kildudeks. Mida ei
võtnud Liivi ega Põhjasõda, selle tegi tõhusalt
ära lohakas ehitusjorss.
12.-13
.
August Alle paskvill
Aino Kallasest “Daam jaanalinnusulgedega” ja seejärel oma ema
kaitseks välja astunud poja peksmine 1923
. Siin on kaks
sündmust koos. Naiste mõnitamine (ka Rond ja Gailiti “Sinises
tualetis daam”) oli kahekümnendatel meeskirjanike seas üldse
väga moes, ilmselt kompenseerimaks lagunevat taluühiskonda, kus mees
võis naisele segamatult iga päev kolki anda.
Kui Kallase poeg
Allet kohvikus Linda följetoni pärast süüdistas, peksis
viimane teda ajalehekepiga ja viskas lõpuks kepi tükid näkku,
nii et prillid lendasid.
14
.
Marko Pomerantsi luuletuse “Aasta läinud”
avaldamine Postimehes 18. detsembril 2004
.
15
.
Ilkuva karikatuuri avaldamine Tuglasest
Eesti Spordilehes 1921
. Vastuolud muskli- ja vaimukultuuri
fännide vahel viisid selleni, et E. Jaanvaldt kujutas Tarapita
rühmituse juhti koera kehaga jalga tõstmas, peas viisnurgaga
papaaha.
16
.
Repressioonid “40 kirjale” allakirjutanute vastu
1981
. Üldiseid repressioone või hukkamõistu ei
olnud, võim oli selleks ajaks juba liiga jõuetu ja kartlik. Aga
oma töökoha või loomeliidu kaudu kasutati mitmesuguseid
(sageli formaalseid) meetmeid. Peamine repressioon oli sõimamine.
17
.
Hugo Raudsepa
“Mikumärdi” riigitruumaks muutmine autori enda poolt
1936
. Pugemise tipp, kuna see toimus täiesti vabatahtlikult.
Kaasaegsed kriitikud olid üksmeelsed: näidend muutus lahjemaks,
“steriliseerituks”.
18
.
Tantsujuhtide hüsteeria Tuljaku uusversiooni vastu
2006
.
19
.
Andrus
Rõugu väljaviskamine ERKIst 1981
. Rektor Jaan Vares
tegi seda, kui Loomingus ilmus Rõugu luuletus, mille esitähed
andsid kokku “sinimustvalge”. Kolme aasta pärast sai noormees
kooli tagasi.
20
.
Olümpiasümboolikaga suveniirid 1980 ja
varem
. Tõeline kitši võidukäik. Kuhu need
viis rõngast, Vigri, Miša, täheks ühinevad viis
olümpiarõngast ja purjed küll ei jõudnud.
Käterätikuile, kleitidele, kottidele, nätsudele, lampidele,
mütsidele. Pikri rubriigis “Uusi laiatarbekaupu” pakuti
välja isegi olümpiarõngastega suveniirkivi kassipoegade
uputamiseks.
21
.
Erich
Kriegeri esinemine Arnold Rüütli presidendikampaania käigus
korraldatud laulupeol
2006
. Toimus vastukaaluks
Toomas Hendrik Ilvese toetuseks korraldatud ühislaulmisele ja oli omaette
naljanumber. Et Arnold Rüütel oli priiuserüütel, sellega
võib ju nõus olla. Aga vehkida alatasa oma laulud kusagilt sisse,
ilma mingi omapoolse arenduseta, ei näita mitte ainult Kriegeri, vaid ka
nende tõelist palet, kelle tr
ubaduur ta on.
22
.
Jõululuuletused
. Iga-aastane vaimne terror,
mida tekitavad lollakad, labased ja ühetaolised jõululuuletused,
mis ründavad internetist, raadiost, mujalt meediast ja isegi
õllepudelite tagakülgedelt, on võikam kui samaaegne
ostumaania pealesurumine. Teist saad vältida, kui sa poeuksest sisse ei
astu, esimest aga mitte mingi väega.
23
.
Kadri Kõusaare filmi
“Magnus” keelamine 2007
. Üks kõige
sirgjoonelisemaid ja teadlikumaid kultuuri vastu suunatud tegusid 90 aasta
jooksul, mis pealegi põhineb ühe inimese suval. Lätlased
üritasid selle näitamisega tasuda võlga, mis neil
Vabadussõjast alates meile oli, aga viimasel hetkel keelati ka see
ära.
24
.
Kurjustamine
Priit Pärna karikatuuri “Sitta kah!” üle 1987
.
Sirbi ja Vasara tollane peatoimetaja Ilmar Rattus sai selle avaldamise eest
päris kõvasti pähe. Aga esimene pääsuke tõi
siisk
i kevade ja tänaseks on meil juba ajaleht, mida peamiselt sitaga
täidetaksegi.
25
.
Eino Baskini arreteerimine 1964 ja aastane vangistus.
Baskin jäi tegelikult Eesti teatrist eemale kaheksaks aastaks.
26
.
Marko Pomerantsi
luuletuse “Praktiline luuletus” avaldamine Postimehes 15. juulil
2006
.
27. Karla katedraali
ehitamine (1985)
. Esialgu Uueks Poliitharidusmajaks, hiljem uueks Sakala
keskuseks nimetatud hoone torni tippu jäi paigutamata hiigelsuur
maakera, millel sotsialismileer oleks värvitud punaseks ja pahad riigid
mustaks. Lõpetamatus tekitas kohe paha aura, kommunikatsioonid ja
siseviimistlus hakkasid lagunema. Pikapeale ei leidnud suur hoone enam
üldse rakendust.
28
.
Karla katedraali lammutamine (2007)
.
29
.
“Sajandi
kunstirööv” (1994)
. Eesti Kunstimuuseumist muuseumi
saalivalve poolt röövitud Eesti ja Lääne-Euroopa
kunstitööd (sh Rembrandti ja Köleri teosed), suurim
kunstirööv Eesti ajaloos. Tagasi on saadud vähe.
30
.
Tallinna Kunstihoone
kõrgendamine 1960
. aastatel ühe korruse võrra.
Rikkus 1934 valminud kauni funkmaja esialgsed proportsioonid.
31
.
Keskaegse ja heas korras Koluvere
piiskopilinnuse erastamine
. Sobinuks muuseumiks nagu Trakai linnus
Leedus.
32
.
Kirikute
muutmine võimlateks
. Rakvere Pauluse kirik, Tartu Maarja kirik,
Tallinna Rootsi Mihkli kirik muutusid nõukogude ajal spordiobjektideks,
mis ei haisenud mitte viiruki, vaid higi järele.
33
.
Baltisaksa kunstikogude
äraviimise võimaldamine 1920. aastatel
. Sai teoks
ebakompetentsete ametnike tõttu ja need oksjoneeriti Saksamaal. Eesti
kaotas hiilgavad kollektsioonid.
34
.
EELK taotlus saada Niguliste kirik tagasi (2008)
.
35
.
Richard Rohu maja oksjon
(1930)
. Oskar Kruus: “Sangaste talumehed, kes olid kirjanikku
nöörinud maja ehitamisel, olid nüüd kokku leppinud
majanduslikuks vandenõuks – osta müügile tulevad asjad
minimaalhindadega. Ja Rohu raamatukogu läks uuele omanikule tühise 50
krooni eest.”
36
.
Kultuuriobjektide salapärased põlemised 1980.
aastatel
: Niguliste, Draamateater, Werneri kohvik, Sassi-Jaani talu.
Tekitasid kokkuvõttes rahva hulgas kujutluse mingisuguse vandenõu
olemasolust, mille eesmärk olevatki kõik kultuuriobjektid Eestis
maha põletada. Millegipärast pole see kujutlus seoses
Pühavaimu kiriku ja Ahja mõisa põlemisega enam taastunud.
37
.
Asutava Kogu liikme
Hans Nurga esinemine (1920)
. Nurk oli kirjanikele ja kunstnikele
riikliku toetuse andmise vastu, sest ainult täiskõhud ja
söönud inimesed võida kunstist elada ja tantsu vaadata. August
Alle vastas: “Iialgi, isegi maailmasõja raskeil päevil, Vene
bürokratismi ja verise Marsi kahekordse surve all, ei olnud eesti
kirjandus ja kunst sedavõrd nurka surutud kui praegu, meie iseseisvuse
päevil.”
38
.
Mait Metsanurga vallandamine ajakirja Agu toimetaja kohalt
porno pärast (1924)
. Metsanurk (õige nimega Eduard
Hubel) sunniti lahkuma, kuna avaldas ajaki
rjas Eduard Viiralti piiblimotiivi pilava gravüüri “Susanna
suplemas”, kus vooruslikuks peetav juuditar istus õige siivutus
asendis. Aga juba järgmisel aastal illustreeris Viiralt piibliainelisi
lugemikke.
39
.
Tallinna
1960. aastate sisekujunduste hävitamine 1990
. aastatel. Algas
kohviku ja baar-varieteega Tallinn pealinna peaarhitekti Irina Raua loal.
40
.
Inno ja Irja
Tähismaade blogi (alates 2006)
. On muu hulgas solvanud
tervet plejaadi Eesti tuntumaid kultuuritegelasi, näiteks
eksteatrikriitik Meelis Kapstast, germanofiil Linnar Priimäge ja Eesti
ajakirjanduse vanaema Ingrid Tähismaad.
41
.
Muulaste aprillirahutused Tallinnas
(2007)
. Purustati arvukalt kultuuriasutuste uksi ja aknaid, soditi
monumente.
42
.
Ajalooliste
ja suure kultuuriloolise väärtusega Tallinna kalmistute
hävitamine Stalini ajal
: Kopli ja Kalamaja kalmistud, Siselinna
kalmistul juudi ja muhameedlaste surnuaia hävitamine.
43
.
Eesti Kunstimuuseumi
sunniviisiline kolimine Kadrioru lossist restorani Linden ruumidesse
(1929)
.
44
.
Toompea lossi Valge saali ümberehitamine 1935
.
Hävis kauneim varaklassitsistlik interjöör Eestis. Reprol Valge
saali seinadekoor.
45
.
Lennart Mere korraldatud eesti maaliklassika näitus
ühes Pariisi paviljonilobudikus
– oli vale kunst vales
kohas ilma vajaliku reklaami ja asjalike vastukajadeta. Mõttetu
raharaiskamine.
46
.
Tallinna Raekoja ja Niguliste kunstiväärtuslike
pseudogooti stiilis uste tassimine prügimäele, vastavalt 1970. ja
1980. aastatel
.
47
.
Maximilian Maksolly vabadussõjateemaliste maalide
hävitamine nõukogude ajal
.
48
.
Soomerootsi tantsijanna Aino Acte
esinemise rikkumine 1920ndail Tartus
. Kaks Augustit, Gailit ja Alle,
hakkasid väikekodanliku lohe poolt jumaldatud tantsijannat vilistamise ja
vahelehüüetega segama ning said selle eest korralikult molli.
49
.
Rüütli
tänaval oleva Michel Sittowi sünnimaja seinalt kunstniku
mälestustahvli eemaldamine
. Toimus väidetavalt uute
majaomanike nõudel ja muinsuskaitsja Boris Duboviku õnnistusel.
Tahvel paigutati kinnisesse sisehoovi, kus seda keegi ei näe.
50
.
Vaps Juhan Vasara
ähvardus Romulus Tiitusele: “Sinu poome küll Jaan
Tõnissoni õunapuu otsa üles, aga nii, et varbad maha
ulatuvad” (1933)
. Nii võib vapside sürjutamist ja
“vaikivat olekut” Eesti kultuurile suhteliselt isegi positiivseks
nimetada, sest kultuuritegelaste võllatõmbamised, olgu varbad
maas või õhus, jäid seetõttu õnneks ära.
Küll jõudsid vapsid enne liikumise keelustamist Tiitusel
vähemalt kuuel korral prillid sisse peksta ning teda korra ka kivitrepist
alla tõugata, nii et käeluu murdus ning karikaturist sai kipsi abil
ise “kõva käe” meheks.
51
.
Kunstikoguja Matti Miliuse hirmsad teod
(1993, 2005)
. Milius esines Vahur Kersna juhitud
“Hommiku-TV” saates ropu luuletusega naiste ja misside aadressil,
mistõttu üks saatekülaline, tolleaegne Eesti miss Karin Kitse
kaamerate ees nutma puhkes. 12 aastat hiljem tümitas aga oma naist.
Nõnda ühendab Milius oma isikus harmooniliselt vaimset ja
füüsilist vägivalda.
52. Mart Laari Savisaare pildi pihta tulistamine
. Erinevalt
lindistamisest ei ole tulistamine juba põhimõtteliselt kultuurne
tegevus.
53
.
Kivisildniku
teatmeteose “ENSV Kirjanike Liit...” mitteavaldamine
. Teos
ei olnud puudusteta, kuid selle mitteilmumine takistas siiski adekvaatse info
levimist Eesti kirjanikkonna kohta just sel perioodil, kui kirjanikud laulva
revolutsiooni ühe liikumapaneva jõuna olid ühiskonna
tähelepanu keskpunktis.
54
.
Liina Reimani lahkumine Eestist 1933. Albert Üksip
1935
: “Kui kellegi kohta on maksev vana tõde, et prohvet
ei ole hinnatav oma maal, siis on see küll Liina Reimani kohta. Ta on pida
nud minema v&ot
ilde;õrsile ja on seal leidnud seda tunnustust, mida talle kodu on
jäänud võlgu.” 1938 ta tuli tagasi, 1943 läks
jälle.
55
.
Marie
Underi sünnimaja lammutamine 1984
. Selle Rein Ristlaane toetatud
vandalismiakti kohta tegid muinsuskaitsjad oma aja kohta päris valju
hädakisa. Laulva revolutsiooni ajal hakati raha koguma sinna
mälestusmärgi püstitamiseks. Kuhu see sai, ei tea. Praegu on
Koidu 48 krunt Tallinnas igatahes tühi. Aga see pole
linnakujundusmaniakkidele ka tähtis, peaasi, et saaks lõhkuda.
56
.
Marie Underi abielu
Artur Adsoniga 1917–1977
. Oleks Under elanud sama traagilist ja
lõhestatud elu nagu tema suur eeskuju Anna Ahmatova, oleks ta
luulemaailmas sama kõrgel kohal. Talendist polnud ju puudu. Aga
nüüd oli poolohmu Sänna trubaduur tal alati kannul, triikis
sukki ja
kloppis vahukoort ning Underil jäid tõelised kannatused ja
kirgastumine saavutamata.
57
.
Gustav Naani artikkel “M. Laosson on eksiteel”
Sirbis ja Vasaras (6. aprill 1956)
. Enne seda oli Max Laosson samas
lehes väitnud, et võrreldes Tsaari-Venemaa koosseisus
olemisega oli Eesti Vabariik ikkagi edumeelne moodustis. Naan selgitas, et kui
Eesti oleks kogu selle aja NSV Liitu kuulunud, oleks ta olnud
võrreldamatult edumeelsem. Diskussioon arenes edasi ja läks
päris huvitavaks.
58
.
Loovisiku ja loomeliitude hambutu seadus (2004)
.
Loomeliitude aastatepikkuse lobitöö miinimumeesmärk oli
seadustada vabakutselistele professionaalsetele loovisikutele
juurdepääs elementaarsetele sotsiaalsetele tagatistele, nagu
ravikindlustus. Vastuvõetud seadus seda funktsiooni ei täida.
59
.
Ansambli
“Propeller” esinemise ärakeelamine (1980)
. Selle ETV
ja Eesti Raadio jalgpallimatši vaheajal toimuma pidanud ürituse
ärakeelamisel olid üsna pikaajalised ja rasked
järelmõjud. Esiteks noorterahutused ja sellele järgnenud
repressioonid. Teiseks 40 kultuuritegelase protestikiri. Kolmandaks uued
repressioonid omakorda kultuuritegelaste kallal. Neljandaks keelati ära
Propeller. Viiendaks algas Elsa Gretškina venestuspoliitika
haridussüseemis.
60
.
Priit Pullerits (1965)
.
61
.
Lagle talu kinkimine Tammsaare
asemel Mälgule 1937
. Mitte et Mälk olnuks halb kirjanik. Aga
Mälgu võimutruudus (kuulus Rahvuskogusse) ja Tammsaare
sõltumatus olid liiga silmatorkavad vastandid. Ei võetud kuulda
mitte üldsuse, vaid valitseva kliki soovi.
62
.
Repressioonid ajakirja
Tänapäev vastu 1936–1939
. Konfliktid (Tallinna)
võimu ja (Tartu) vaimu vahel tõid kaasa kõigepealt
ühe numbri konfiskeerimise, ilmumise ajutise peatamise (ilmus edasi
albumitena) ja lõpliku sulgemise. Aga just tänu
Tänapäevale on meil täna selge, kui suured või
väikesed olid sõnavabaduse piirid vaikival ajastul. Üht-teist
läks siiski läbi. Näiteks Läti totalitaarset režiimi
võis täiesti vabalt kritiseerida. Ja ridade vahele kirjutamise
oskus kujunes juba sel ajal hästi välja.
63
.
Kratt Avo Viiol kultuurkapitali kallal
2000–2002
. Viiol viis kaheksa ja pool miljonit krooni
kasiinodesse. Siiski on selles ka natuke head. Ainuüksi selle summa eest,
mis sealt hasartmängumaksuna tagasi riigikassasse laekus, said
vähemalt sada vaest kultuuritegelast abiraha.
64
.
Raadi mõisa
mitteülesehitamine 1988–2008
. Raha Raadi mõisa kui
Eesti Rahva Muuseumi kunagise hoone taastamiseks hakati koguma laulva
revolutsiooni päevil. 1988. aastaga kogunes rahva annetustest fondi 332
300 rubla. Raadi mõis on eestlaste kokkukuuluvuse ja kultuurilise arengu
sümbol. Aga nüüd on mats rikkaks saanud, lööb sajad
miljonid laiaks, et sinnasamasse uus maja ehitada.
Õudne
dissonnants võrreldes lätlastega, kes taastasid Riias Mustpeade
hoone ja Raekoja, milledest polnud järel midagi peale
alusmüüride.
65
.
Narva vanalinna jäänuste lammutamine. Leidis aset
1950.–60. aastatel
. Võib vaielda, kui palju sellest oleks
täpselt taastada saanud, aga kindlasti palju. Lõhuti maha ka
täiesti säilinud ehitusm&a
uml;lestisi, näiteks kalmistuväravaid.
66
.
August Alle “Valitud
teoste” kommentaarium (1954)
. Sisaldab 277 seletust, mis kokku
annavad omalaadse seletava sõnaraamatu stalinistlikust ropust
sõimust Eesti Vabariigi kultuuri kohta. Paar näidet:
“Kultuurkapitali nõukogu – kirjanikele ja kunstnikele
tühiste riiklike toetusrahade jaotamiseks loodud nõukogu, mis oma
summad hankis peamiselt viinamüügi puhastulust ja joobnud
mürgeldajate trahvirahadest; Valmar Adams – aktiivne
nõukogude võimu vaenlane, eesti dekadentliku luule üks
äärmuslikumaid esindajaid.”
67
.
Kristjan Palusalu piduliku matuse
keelamine Estonia teatris (1987)
. Jäi punavõimu üheks
viimaseks – ja seetõttu eriti lootusetuks – katseks
pühkida eestlaste mälust iseseisvust ja se
lle sangareid (mida kahekordne Berliini olümpiavõitja ju oli).
68
.
Rahvalehe sulgemine 1933
Miini Mihkli (Pedro Krusteni) luuletuse pärast
.Luuletus oli
väga ilus (“Lahkub pikkamööda suvi, / Aeg see lendab nagu
tuvi, / Kannab ära rannalt kära, / Ujujad ja päikse
sära...”). Aga selle ridade esitähed annavad kokku “LAKU
PERSET TSENSOR”.
Kahe ja poole kuu pärast võis leht
jälle ilmuda. Tsensorid olid lakkumisega ühele poole saanud.
69
.
Edgar Savisaare salaja
lindistamine 1995
. Lindistamine on tegelikult kultuurne tegevus,
näiteks avalikult ja stuudiotes. Ka salaja võib lindistada,
näiteks linnuhääli metsas oleks teisiti ju võimatu
salvestada. Nii et tegelikult on Savisaar selles nimekirjas lihtsalt kui
järjekordne näide, kuidas teda meedias halvustatakse.
70
.
Marko Pomerantsi
luuletuse “Maksust ja maksast” avaldamine Postimehes 19. mail
2007
. Õnneks leidis juba üle neljakümnene mees endas
jõudu veel elukombeid parandada ning võistles hiljuti päris
edukalt purjetamise MMil Austraalias klassis 470. Suur kergendus Eesti
lüürikale ja kasu spordile.
71
.
Paul Pinna “Mälestuste” II osa
avaldamatajätt (pärast 1947)
. Omalaadne baromeeter, mis
reageeris paari sõjajärgse aasta suhteliselt liberaalse
kultuuripoliitika (I osa ju ilmus) karmistumisele.
72
.
62aastane Hamlet ja 49aastane
Ophelia Voldemar Panso “Hamleti” telefilmis
(1970)
. Panso oli küll läbi ja lõhki naljamees,
aga see ei olnud enam mingi nali.
73
.
Noorkirjanike ja -kirjanduse sõimamine
1960ndail
. Ei varem ega hiljem pole noorkirjandust nii teravalt
mõnitatud (eriti Pikris). Kusjuures vanade süüdistused olid
täiesti arulagedad ega sisaldanud midagi peale kadeduse ja kurjuse.
Räigeimad näited on Erni Hiire epigramm
“Teenistusvalmilt” (1966) ning Evald Jalaku “Kolm konteinerit
novaatorlust”.
Leo Kerge 1966: “Ja põletav poleemika
selle üle, mida näiteks 20-aastane intellektuaalse poeesia pioneer
oma viimase värsireaga ütleda tahtis, ei tundugi enam selle
tulipunktina, mille ümber universum keerleb...”
74
.
Pärnu Nikolai kiriku lammutamine
(1954)
. Pärnu vanim ja uhkeim kirik sai sõjas kannatada
umbes sama palju kui Tallinnas Niguliste ja Tartus Jaani kirik. Tema saatus oli
aga palju kurvem. Sama kampaania järelmõjuna hävitati ka Endla
teatrihoone ja Pärnu ordulinnuse varemed.
75
.
Magnus Mälgu valimine Kirjanike
Liidu juhatuse sekretäriks (1950)
. Staliniaegse kirjanduselu
hävitamise tipp-punkt. Poolkirjaoskamatu töölise valimine
sellele ametikohale tekitas Friedebert Tuglases küsimuse, mis selle mehe
eesnimi küll võiks olla.
76
.
Kaupo Kännu unustamine
. Kaupo Känd
kirjutas 1970ndatel ja hiljemgi ise valmis suurema osa Eesti kirjandusest,
lastes seda avaldada kuulsamate nimede all. Tänaseks on meister
täielikult unustusehõlma langenud. Pole isegi teada, kas ta on
elus. Suurim häbiplekk Kirjanike Liidu südametunnistusel.
77
.
Kohtuprotsess Gori
karikatuuri avaldamise päras
t (1920ndate lõpp)
. Karikatuur kujutas Riigikogu liiget Kustas
Tonkmanni potil istumas. Viimane nägi selles auhaavamist.
Kohtumõistmine kujunes farsiks, mis tipnes eksperdina kohale kustutud
Jaan Koorti väitega, et ta ei saa asja üle enne erapooletult
otsustada, kui ei näe riigikogulast samas asendis mis karikatuuril.
78
.
Eesti Reklaamfilmi
filmirullide tassimine prügimäele (1996)
.
79
.
Klaasist risti ehitamine
Harjumäele vabadussamba nime all (lähitulevik)
. Peapiiskopi
ja sõjameeste maitse on selline, mis teha.
80
.
Tallinna džässifestivalide
ärakeelamine 1968
. Õnnetu nõukaaegne näide
sellest, et ühtki kultuuriüritust Eestis ei tohtinud liiga hästi
teha – nii et see maailmas kuidagi vastukaja leiaks. Väga halvasti
muidugi ka ei tohtinud teha
(praegu ka ei tohi). Tuli orienteeruda “Harju keskmisele”.
81
.
Filmi
“Rehepapp” tegematajätmine (2005–?)
. Isiklikud
vastuolud raha ja kunsti vahel viisid selleni, et Rainer Sarneti
stsenaariumil põhinev film on siiamaani lihtsalt tegemata.
82
.
Miliza Korjuse lahkumine
Eestist (1933)
. Alles 1927 Venemaalt oma isa kodumaale Eestisse
naasnud lauljatari ei võetud laulma Estoniasse. Üks põhjusi
olnud sopran Ida Aav-Loo kadedus. 1933 sai temast “Berliini
ööbik”.
83
.
Vigala kiriku altari ülevärvimine (2004)
.
Kuigi kasutati põhjamaiseid Sadolini värve, ei jäänud
muinsuskaitsjad siiski rahule.
84
.
Autorikaitse
. Äärmiselt kultuurivaenulik
režiim, mis hoiab varjul kõike hiljuti – nõukaajal loodut.
Näiteks miks pole meil saada selleaegset Eesti estraadi? Autorid ei luba
või muu selline jama. Näiteks Jaak Joala keelab oma laulude
avaldamise ja kogu lugu.
85
.
A. H. Tammsaare väljaviskamine Kirjanike Liidust
liikmemaksu maksmata jätmise pärast
. Tõe ja
õiguse poolest oleks võinud teised selle ikka kokku klappida.
86
.
Jüri Uluotsa maja
tagastamine tema pojale
. Kirjanike Liidu Tartu osakonnana oli see maja
omandanud erilise kirjandusloolise väärtuse.
87.
KGB Tartu osakonna haiglane kirjandushuvi
. Selle tulemusena
jälitati noori autoreid ja kütiti nende loomingut.
88. Nõukogude võimu komme nimetada kirjanikke juhtivatele
ametikohtadele
. Presiidiumi esimees Johannes Vares Barbarus lasi
ennast maha, minister Johannes Semper käis kirjanikuna alla. Loomingu
toimetajaks nimetatud Jaan Kärner läks hulluks (1946), August Alle
jõi ennast surnuks (1952).
89. Tartu Ülikooli
kunstivarade evakueerimine Voroneži (1915)
. Jäid sinna alaliselt
nagu 1940 Moskvasse viidud Eesti presidendi ametiraha.
90.
Eesti Rahvuskirjanike Ühing (1930ndad)
. “Ei mingit vaenu
töölise ja tööandja, sulase ja hallparuni, ei villa
ega hurtsiku vahel. Terve rahvas olgu vaid üks lustlik
tööeestlus.” Eks ta ole. Hoiatav näide selle kohta, et
iseseisvus ei taga automaatselt rahvuskultuuri arengut. Kultuuri
lömitamisvõime valitsejate ees on palju suurem, kui seda kujutab
ette tavamõistus.