Ei liha ega kala? Moralistlik allegooria!

Marko Mägi hinnang Tallinna Linnateatri etendusele "'Boob teab"'.

Urmas Lennuk “Boob teab”.
Lavastaja Jaanus Rohumaa.
Kunstnik Mae Kivilo.
Osades Argo Aadli, Evelin Pang, Jaan Tätte, Marko Matvere, Liina-Riin Olmaru.

Esietendus Tallinna Linnateatris 28. veebruaril.

“Kuidas siis tükk oli?” küsis kolleeg, kui olin naasnud Tallinna Linnateatrist vaatamast Urmas Lennuki kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud näidendit “Boob teab”. Vastasin, et oli ja ei olnud kah. Et lausa tükki küljest ära ei võtnud, aga midagi olulist juurde ei andnud kah. “Nojah – korralik eesti teater siis,” kostis kolleeg seepeale talle omase irooniaga.

Etendust vaadates oli mulle põhiprobleemiks, et ei saanud päris täpselt aru, millega õieti tegu. Komöödia, meelelahutuslik koguperetükk või absurditeater. Eelkõige on see etteheide Lennuki kirjutatud materjalile, mis üllataval kombel tuli möödunud näidendivõistlusel esikohale.

Loomulikult võib zhanre segada, aga siis peab sündima uus kvaliteet, mida “Boob teab” paraku ei pakkunud. Lihtsalt jäi mulje, et ei liha ega kala. Ja sihuke mulje tekitab häiriva tühjusetunde. Lõpuks sain küll teada, et tegu on moralistliku allegooriaga, kuid ega seegi teadmine mind väga ei rõõmustanud.  

Umbes esimese poole jooksul suutis “Boob teab” siiski mu meeli elevil hoida. Situatsioon laval oli mõnusalt veider. Argo Aadli mängib inimkoera nimega Boob, tema perenaiseks on noor preili Rita, keda kehastab Evelin Pang. Nemad on tüki peategelased.

Koer Boob on äärmiselt hoolitsev, teeb süüa ja peseb nõusid. Räägib juttu ja lohutab. Noorperenaine Rita maadleb oma armuprobleemidega, on sagedasti endast väljas. Nii Pang kui Aadli on head näitlejad, Aadli mõjub ebaharilikus koera rollis eriti loomutruult. Mõlema mäng on nauditav.

Ka teistesse osadesse on valitud staarid – Jaan Tätte mängib Rita isa, Marko Matvere on Rita peika ja Liina-Riin Olmaru tegelaskujust selgub üllatusena, et ta on Boobi naine. Aga need rollid on tõepoolest kõrvalosad ja näitlejatel pole seal eriti midagi mängida.           & nbsp;     

Kohati saab nalja. Aga minu meelest liiga vähe. Huumor oleks võinud olla särtsuvam, sest luua Boobi-sugune inimkoera karakter on ju iseenesest hea idee oma grotesksuses.  Võib-olla oligi nii kirjaniku kui lavastaja eesmärgiks luua nii-öelda pehme meeleolu, kuid minu jaoks jäi enamasti ikka millestki puudu. Kuidagi lahja ja liiga konstrueeritud, kuivavõitu.

Ja moralistlik sõnum, et vanemad peaksid oma lastest rohkem hoolima, on küll igapidi õige ja tervitatav, kuid jääb pooleteist tunnise teatriõhtu kohta siiski liiga ühekülgseks.