Ei minimalismile
Hea maitse teine nimi on Skandinaavia disain. Põhjamaade
modernismi peetakse hillitsetuks, mõõdukaks ning ka inimkeskseks.
Lisaks looduslähedasele hoiakule seostatakse sellega ka soojade
materjalide (nagu puit, maakivi, tellis) kasutamist ning vaoshoitud
värvigammat. Ei mingit kitši, pitsi ega plüüsi, vaid ikka
valge sein ning linane kangas. Protestantliku eetika esteetika seega.
Kahtlemata võib sedasorti imagot pidada üheks 20. sajandi
tugevaimaks brändiks, mille kujunemise taga on üksikud suurkujud ning
menukad 1950ndate rändnäitused ja messid. On selge, et minimalistlik
ja mõistlik kogu Põhjamaade tooteskaala ju tegelikult välja
ei näe. Meenutagem kas või taanlase Verner Pantoni ja soomlase
Eero Aarnio mängulist popdisaini. Lisaks võib tuvastada rea
lokaalseid erinevusi (Taani teistest kosmopoliitsem, palju võib
näha saksa mõjusid). Kuid ühe hea müügistrateegiana
käibib Skandinaavia modernism kriitikast hoolimata kindlasti ka täna.
Aga ükskord on lihtsalt kõrini.
1. Kaua jõuab austusega disainibutiigis vaadata Alvar
Aalto ning Kaj Francki vaase ja Marimekko kummikuid ja kotte? Kas tõesti
teistsuguseid mustreid pole olemas kui suured lilled?
2. Miks
kuulata viisakalt tuttavate memuaare osturetkedest H&M-is ja Ikeas? Kui
tegelikult ei anna kumbki kett võimalust noortele ega
välismaalastele. Seevastu on Hennes ja Mauritza kiirmoes saanud
käe valgeks Stella McCartney ja Madonna... Samuti on teada, et enamik
tooteid valmib ikka odava tööjõuga, halbade
töötingimustega ja keskkonna saastamist kergemini lubavates maades,
nagu Singapur, Rumeenia või Eesti. Seega Ikea odava kauba tegelik hind
on ikka väga pisike ja omanikele jääb korralik kasum.
3. Kas tõesti peab võtma šnitti Kopenhaageni ja
Stockholmi mööblimessidelt ja muidugi mõista
“Habitarelt”? Miks peab kogu aeg tsiteerima? Kas oma peaga
mõtlemine on keelatud?
4. Ühiskondlik disain:
valgustusaega meenutav ülihoolitsev laad, kõikide detailide
hoolikas läbimõtlemine ja vigadeta, teist moodi käitumist
vältiv kujundus. Aga kellele, milleks? Selline liigne turvalisus ja
kasutaja arukust alahindav disain võib häirida ka nii eakaid kui
lapsi või puudega inimesi, tean omast kogemusest.
5.
Funktsionalistlik otstarbekus ja mõistlikkus tüütab lihtsalt
ära. Ka skandinaavlasi. Ei taha enam olla ontlik, manifesteerivad noored
rootsi disainerid. Ja teevad meelega koledaid, aga see-eest fantaasiarikkaid ja
omanäolisi asju. Esialgu on see vaid toores katsetus, provokatsioon.
Kas järgneb ka kvalitatiivne hüpe? Või lõpeb seegi
seiklustega Wallpaperi klantskaante vahel?
6. Ja kuhu läheme
meie? Praegu saame vaid edukate norrakate, rootslaste, taanlaste ja soomlaste
peale kadedad olla: millegagi eputada ei ole, postsovett olla pole enam eriti
trendikas (välja arvatud abirahasid ja soodustusi välja nuiates), aga
Põhjalaga end ka suurt ei seosta. Millised on eesti disaini
väljavaated matrjoška ja kaamoses helkiva soome pussi vahel?
7. Kas tõesti teadmistepõhine Eesti ja
loovmajandus?