Hipiuurija: tõelisi vana kooli hipisid on Eestis alles võib-olla vaid mõnikümmend
Kes olid nõukogude hipid? Kuidas nad elasid? Kuidas toimis nende Sistema ja kuidas suhtus neisse nõukogude võim? Millesse nad uskusid ja kuidas nad nõukogude režiimi tingimustes tegutsesid? Režissööri ja stsenaristi Terje Toomistu käe all valmis ligi kuus aastat kestnud töö tulemusena dokumentaalfilm „Nõukogude hipid“, mis neid teemasid lahkab.
Te olete pikalt nõukogude hipide teemaga tegelenud. Kuidas see teema teieni jõudis, kas siin on ka mingi isiklik lugu?
Midagi liigutas minus juba siis, kui lapsena kuulsin hipiliikumisest Ameerikas. Olen alati kuulanud palju rokkmuusikat. Mäletan, kuidas teismelisena armusin Jim Morrisoni. Samast ajast pärineb mälestus sellest, kuidas 1990ndate lõpus oli minu sünnilinnas Paides „sõda“ niinimetatud karvaste ja kiilakate vahel. Mina ja mu sõbrad – muusikud, melomaanid, boheemid – olime siis need karvased. Tikkisin isa vanade Levi’se teksade servadesse liblikad, kandsin kaelas ja käte ümber palju kulinaid.
Ülikooliajal algas jälle selline maailmaränduri periood. Käisime sõbrannaga Indias, Kuubal, mitmel pool Aafrikas. Pikemalt seiklesime Lõuna-Ameerikas, millele praegu vaatan tagasi kui tõelisele transdimensionaalsele hipiajale. Midagi sellest reisist, mis kujunes omamoodi vaimseks rännakuks, on talletatud ka raamatusse „Seitse maailma“. Kummalisena tundub ka tõik, et hiljem Fulbrighti stipendiaadina sattusin õppima just Berkeleysse. Niipalju siis isiklikku.