Ei ühtegi võitlevat nulltoleranti!
Tartu kõrgema kunstikooli tudengi Tiit Joala diplomitöö, täispika tõsielufilmi “Miks sai minust kurjategija?” pealkirjas esitatud küsimusele on mitu vastust. Lihtsaim neist: filmimehest sai kurjategija, kuna ta rikkus seadust ja jäi vahele. Keerulisem vastus eeldab Euroopa riikide, eriti Eesti uimastiseadustiku tõhususe põhjalikku analüüsi, mida Joala film pakkuda püüabki.
Uimastite keelustamise varjukülgedest ei kiputa meil avalikult rääkima. TÜ juuraprofessori Jaan Sootaki mullusele liberaliseerimist soovitavale seisukohavõtule järgnenud lahjasid reaktsioone meenutades tundub, et inimesi, keda riiklik uimastipoliitika huvitab, on Eestis käputäis. Viidipäeval, 15. juunil end Tartu Genialistide klubi saali esilinastusele pressinud mitmesajapealine summ räägib aga teist keelt: huvi uimastipoliitika võtmeküsimuste vastu on ülisuur, eriti noorte hulgas.
Mul on filmile kaks etteheidet: see on kohati tehniliselt kohmakas ja veidi liiga kallutatud. Esimeses küsimuses on mul tegelikult isegi hea meel, et mõnd kehva heliga, ent olulist lõiku välja ei praagitud; iseküsimus on, ega see teose levikule ametlikes meediumides takistuseks kujune. Usun ka autorit, kui ta väidab, et justiitsministeerium keeldus üldse teemat kaamera ees kommenteerimast ja sotsiaalministeerium venitas vastusega diplomitöö tähtaja kukkumiseni, aga kahtlen, kas Eestist oli tõesti võimatu leida ühtegi võitlevat nulltoleranti, kes soovinuks ses küsimuses nokka paotada. Arvestades, et selliste asjameeste senised argumendid uimastisõja jätkamiseks on olnud pehmelt öeldes väheveenvad, oleks intervjuu mõne vastalisega Joala eesmärki veelgi paremini teeninud.
Nii jääbki ainsaks ametnikuks, kes üritab väita, et dekriminaliseerimise ohte pole võimalik hinnata, Danilo Ballotta Euroopa uimastiseire keskusest. Ülejäänud aja täidavad ekraani uimastipoliitika inimlikustamise organisatsioonide esindajad endisest süstlaorjast ja prostituudist Volkswageni bussi pildiga T-särgis aktivistini, õnnetust Prantsuse kirjastajast eks-narkopolitseinikuni, Amsterdami rahvatervishoiutöötajast Portugali uimastipoliitika koordinaatorini, raamiks ümber Joala enese odüsseia läbi kohtuveskite ning uimastite ja keelustamisega maadleva Euroopa.
Viit taime kasvatanud ja kilo kanepilehti kodus hoidnud Joalale määrati üsna range karistus, mis reaalset vabadusekaotust siiski ei sisaldanud. Autor küsib tal käed raudu pannud politseinikelt retooriliselt, kas maailm on nüüd parem paik. Kui arestikambris sündinud otsusest välja kasvanud filmil õnnestub ühiskonnas hoogustada arutelu uimastipoliitika ebakohtade üle – ja kui mõnele koalitsiooniparteile peaks viimaks kohale jõudma, kui suur hulk eestimaalastest tegelikult uimastite ranget riiklikku kontrolli ja regulatsiooni, kahjude kahandamist, praktikas funktsioneerivat uimastiennetust ja uimastite ning uimastisõja tegelike kahjude adekvaatset analüüsimist pooldab –, võib julgelt vastata: jah!
Filmile järgnenud aruteluring igatahes kinnitas mu varasemat arvamust, et Eesti noored teavad riikliku propagandamüra kõikjalolekust hoolimata uimastitest ja uimastipoliitikast praegu märksa rohkem kui veel viis aastat tagasi. Tundub, et põhjalikud teadmised pole oluline arsenal mitte ainult riikidevahelistes suhetes, vaid ka uimastisõjas. Ning praegu töötab see arsenal uimastikaristuste leevendamise pooldajate kasuks.
Filmi “Miks sai minust kurjategija?” saab juuli lõpuni vaadata Tartus Nooruse galeriis, augustis Tallinnas kinos Sõprus ja peatselt ka YouTube’is.
Vastab Tiit Joala
Mida sa selle filmiga taotled?
Arutelu tekitamist. Uimastitega seonduvad probleemid on eiramiseks liiga tõsised. Mõistlikuks aruteluks peab aga teadma kõiki fakte. Senine diskussioon paistab silma eelkõige teadmiste puudulikkusega. Inimesed ei mõista uimastitarbimise ja kriminaliseerimise problemaatikat, ei näe läbi demagoogiat. Probleemistiku tutvustamine ongi mu esmane eesmärk. Seniste reaktsioonide põhjal julgen väita, et film suudab seda täita küll. Paljud on öelnud, et nii ei ole nad sellele asjale varem mõelnudki.
Miks ei anta filmis sõna ühelegi veenvale uimastite keelustamise pooldajale – juhtivaid politseinikke, meedikuid ja instituutide töötajaid, kelle kohustuste hulka status quo õigustamine kuulub, peaks Eestis mitu olema?
Põhjuseks on asjaolu, et vastavad riigiametnikud saatsid mind pehmelt öeldes pikalt – justiitsministeerium keeldus kommentaaridest kaamera ees, sotsiaalministeerium venitas vastusega filmi valmimistähtajani.
Paigutasin nad võttegraafiku lõppu, et kogutud materjalile toetudes õigeid küsimusi esitada, ega osanud sellist blokkimist oodata.
Praegu, kus ühiskonnas on uimastitega tõsiseid probleeme, pole uute lahenduste leidmise asemel teki üle pea tõmbamine mitte ainult argpükslik, vaid ka ebaeetiline. Kui oleksin aimanud, kui palju jama sellega tuleb, oleksin keelustamise apologeete aktiivsemalt otsinud. Ühel hetkel ei jäänud selleks enam aega.
Praegu saaksin kaasata kehtiva seisukoha kaitsjate kommentaarid koostamisjärgus DVD-le. Kui mõni asjakohane inimene tahab üles astuda, minu filmi põrmustada või selle argumendid kummutada, võtku, palun, minuga ühendust. Oleksin väga rõõmus.
Uimastiseaduste inimlikustamise mudeleid on mitmeid. Millist soovitad Eestile?
Just see punkt on teema juures olulisim ja tekitab samas kõige rohkem vääritimõistmist. Tegelik uimastipoliitiline diskussioon peaks keskenduma läbikukkunud keelustamismudeli alternatiividele. Keegi ei eita vajadust regulatsiooni järele. Paradoksaalselt oleme aga praegu olukorras, kus puuduvad võimalused uimastite reguleerimiseks – kontroll on ulatatud mustale turule.
Me vajame uimastite seadustamist, s.t uimastivaldkonna toomist seadusliku regulatsiooni raamistikku. Täpse vormi leidmine nõuab teiste riikide kogemuste uurimist ja palju mahukamat analüüsi, kui mina siin pakkuda oskaksin. Mida iganes me ka ei otsustaks, tuleb seda teha ettevaatlikult, iga sammu enne järgmist analüüsides. Need protsessid peaksid olema piisavalt aeglased, et ühiskond jõuaks reageerida ning arenguga kohaneda.
