Espenberg ütles Areenile, et „formaalsed elik objektiivsed kriteeriumid Kirjanike Liitu astumiseks olid olemas. Kirjavara oli rohkemgi kui nõutud: viis romaani, näidend, lisaks kaks ­esseekogumikku ja populaarteaduslik ­monograafia.“ Tal oli kolm soovitajat: Rein ­Veidemann, Sven Kivisildnik ja Leo Kunnas. Positiivset vastust ta aga ei saanud.

Kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev vastas Areeni küsimusele, et „konkreetsel juhul ­vajalikku enamust ei tulnud. Kuna hääletus on salajane, siis ei pea eestseisuse liikmed oma otsust põhjendama. Vaikiv kokkulepe on, et lähtutakse teoste kvaliteedist. Nii mõnigi praegune väärikas Kirjanike Liidu liige on vastu võetud alles mitmendal katsel. Me sõel on tihe, aga solvumiseks pole põhjust.“

Espenberg ei oska ise öelda, miks tema poolt esitatud teostest ja soovitustest ei piisanud. Põhjendusi eestseisus ei esita, hääletus oli salajane. Nüüd jääb üle veel proovida, kas Kirjanike Liidu üldkogu teda toetab. Kui kaks kolmandikku üldkogust on tema liikmeks saamise poolt, siis on mees sees. Espenberg esitaski avalduse. Tulemusest hoolimata ta pliiatsit nurka ei viska: „Minu raamatute läbimüük on olnud hea, enamus tiraažidest on läbi müüdud ja kirjastused võtavad neid meelsasti ette,

"Minu puhul ei pruugi ehk mõnele meeldida ka poliitilised vaated. "
Urmas Espenberg

romaanide kirjanduslik-kunstiline tase on samuti pidevalt tõusnud ja seda on mulle täheldanud ka vaimuilmas autoriteetsed inimesed.

Minu puhul ei pruugi ehk mõnele meeldida ka poliitilised vaated. Pole kellelegi uudis, et enamik kirjanikke on instinktiivsed vasakpoolsed, mina olen aga parempoolne rahvuskonservatiiv ja kuulun Eesti ­Konservatiivse Rahvaerakonna juhatusse. Aga kui vastu ei võeta, siis vimma ei pea. Kirjutada saab ka liidus olemata. Lisa on peagi tulemas.“

Andrei Hvostov kirjutas artiklis „Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?“ (Sirp, 16.1.2009) nii: „Urmas Espenberg, eesti pärakirjanik, kelle loominguline aktiivsus langeb aastatuhande algusesse. Espenbergi nimi võiks teile olla tuttav, ta on avaldunud ajalehes Postimees. Hariduselt on ta sotsioloog, see määrab ka tema publitsistika üldise ­suunitluse. Tema kahte esimest teost „Otsin naist“ ja „Te­quila pööripäev“ on võib-olla nii ­mõnedki lugenud, ehkki tõenäoliselt mitte igaüks ei taha seda tunnistada. On selline kehv pornograafia, mida üks minu kolleeg keeldus arvustamast, sest ta ei pidanud seda kirjanduseks. Ei hakka vaidlema. Aga Espenbergi kolmas teos on küll kirjandus. See on eesti moodsat elu kokku võttev romaan „Diskreetne passioon“ alapealkirjaga „Filosoofiline reality-romaan elust banaanivabariigis“.

Katkend Urmas Espenbergi romaanist „Diskreetne passioon“ (2003–2004)

„Rikka kauni naise vagiina ja urruaugu erutavad aroomid, eriti aga nende lakkumine, ajasid Erlet Sepa täiesti arust ära, lausa pööraseks. Iseäranis meeldis talle rimming, mida treener kohutavalt nautis, surudes oma tugeva keele aina sügavamale mersu­naise sisemusse, ükskõik kas siis vagiinasse või anusesse, nii kaugele kui võimalik, nii sügavale kui ulatus, nagu õnnestuks tal keeleliselt avastada kauni Laura sisekosmos. Pugeda üleni naise organismi. Treenerit ei huvitanud bakterid ega muu. Mõlemad olid siis sillas mis sillas ja said koguni kahepoolse orgasmi.“