Antud juhul oli midagi “mitte nii nagu mõeldud” juba sissepääsukoridoris. Metalltünn, mis pidanuks kohutava müra saatel mööda põrandat veerema ja sedaviisi külastajatel muude tööde vaatamist häirima, häiris tõesti, kuid seetõttu, et temasse monteeritud mehhanism ei töötanud, ja ese vedeles lihtsalt jalus. Otse põhikursil asus aga tuba, kus ka Delphine Reist’i ettevõtmisi ilmselged ettearvamatused otsemaid saatma asusid. Nädala jooksul enne avamist lebas toas midagi paljutõotavalt õõnsat, vormilt silinderjat ja mõõtmetelt hiiglaslikku, meenutades kaldale uhutud vaala. Metalsel skeletil valendamas lihataoline ollus, milleks tegelikult klaasvatt, naha asemel poolvedel tõrv. Öko-katastrofaalne elusolendi hukk, või hoopis tehismaterjali frankensteinlik elustamiskatse? Korraks püsiski see elukas uhkelt õhus, rihmadega lakke tõmmatuna industriaalselt äraspidist algkodu või emaüska meenutades, kuid hetk pärast rahvasumma ruumi sisenemist avanev pilt oli kurb: rihmad ei pidanud vastu ning frankensteinlik tehnovaal jäi nukralt lössi vajununa norutama tehasepõranda betoonist laineil.
Paremal: installatsioon Laurent Faulonilt. Võimas mulje minimalistlikust ruumi- ja materjalikäsitlusest, mida küll pisendamas mälupildid neil, kel meeles liigagi sarnane motiiv kultusfilmist “American Beauty”: laki abil elektrostaatiliselt aktiveeritud  põrand, neli ventilaatorit ning nende tuules ringihulpiv kogus kilekotte – ja kõik.
Vasakul: köök, autor Sebastien Perroud. Ruum ruumis, täidetud vooluvõrku lülitatud elektripliitidega, muutmaks selle kohale paigutatud kaussidest tilkuvat suhkruvett läilaks karamellihaisuks. Olemise (prantslaslikult?) talumatu kergus?(??). Teatud lisanüanss akende ette riputatud, kohalikele vanamemmedele meelepäraste, tüüpiliselt nõukogudeaegsete masstoodanguliste pitskardinate kujul võinuks mõtted suunata ehk näiteks “naiseliku alge kohalolekule mehelikult industriaalses ruumis”, kuid millegipärast kaldus pigem tekitama allusioone frankofiilselt frivoolsest travestiast.
Ent veel üks semiootiline märk prantsuspärasusega seostatavast kultuuriruumist pani ennast sealjuures kehtima. Kõige võimsam märk selt näituselt, ja tähenduseltki, ehk – parfüüm kui niisugune. Kõrbenud karamell pluss polüuretaan pluss tõrv pluss pisut mootoriõli – siin teile eksklusiivretsept lõhnaveele, mida edukalt võite kodus valmistada, konkureerivaks tooteks ehk vaid Thierry Mugler’ “Angel”. Ja kogu ürituse slõugan seega: “Kunst, mis ei haise, pole kunst!”

Kas on tegemist siinkirjutaja stereotüüpsete ettekujutustega prantslaslikkusest, või prantslaste endi eneseirooniaga – mine tea. Igal juhul, kui tuntud terminiks on “prantsuse tuhatoos” (suitsutuhk ja konid poetatakse otse põrandale), siis esitles näituseseltskond katusel “prantsuse buffet’d”, kus võileivad moodustasid kontseptuaalse taiese, serveerituna katusepinnale laialipaigutatuna otse jalgade all maas. Ja nii mõnelegi eriti näljasele jäigi ehk märkamata, et fileetükkidele võileibadel sekundeerisid  inimlihafileed pildifragmentide näol toidumaterjali alla asetatud servjettidel, kuivõrd viimased olid välja lõigatud mingist, häbelikkusest just mitte eriti kammitsetud pornožurnaalist (prantsuse omast vist).
Elemendiks, mis kogu ürituse siiski ka tõsiseltvõetavaks tervikuks liitis, laiali pudenema kippuvaid komponente siduva tsementainena toimides, kujunes viiuldaja Mathieu Werchowski muusikaline etteaste, taas seal “köögis”, eelkirjeldatud lõhnabuketi tervist-saastavas keskkonnas. Arge küsige siinkirjutajalt, milles selle muusikateose “point” või tähendus oli – ta lihtsalt OLI.
Juba lahkudes torkas trepil silma siiski veel üks teos, millele näitusekorraldajate ettehooldavat kätt küll ilmselt külge polnud pandud. Tsiteerin selle siinkohal tervikuna ning originaalkeeles; tegemist on ühele vahekorruse uksele jäetud, minu meelest sügavat poeetilist väärtust omava kirjaga:
“Ja otšen zanjat rabotoi, ne stutšite.
Tolko po vetšeram!”
“Ja snova otšen zanjat rabotoi. Zvonit na mobilnõi
nevozmožno.
Kuplju novõi!”
“Dima.
Zaidi zavtra, v 18.00.”
“Budu tam v sredu,
s 19.30–21.00.
(otvet).

Kaunis, mu meelest. Päris, elus, Here and Now. Keegi selle ukse taga elab, töötab, transformeerib ruumi – organismiks või milleks iganes. Kolleeg, kes külastas paar nädalat tagasi Whitney biennaali, rääkis sealsest trendist, kus kunstiks elu ise – siin see on. Võiksin vaid veel täiendada, et pigem mitte elu pole kunst, vaid kunst on elada. Kõige keerulisem, ja kõige lihtsam.