Ekspansioon
“Four songs for Siivi”. 4 frankofooni Kalinini tehases. Näitus on avatud
Tallinnas, Telliskivi 60 kuni 27. juunini.
“Nad on juba siin. Nad on
mahajäetud tehaseterritooriumi juba okupeerinud, nad on oma tööd juba alustanud
ning neid ole enam võimalik peatada.”
Neid on neli, nad on prantslased. Kolm
kunstnikku – Delphine Reist, Laurent Faulon ja Sebastien Perroud – ning üks
muusik, Mathieu Werschowski. Nad pole eurofondidele meelepärast leksikat
valdavad residentsitaotlejad, vaid põhimõttelised skvotterid – omavolilised
sissetungijad, kel pole kavatsustki tasuda mingeid rente ei omaenda ega fondide
taskust, vaid kes ideaalvariandis oma omavolitsemise pigem ise ükskõik
milliseks tuluks konverteerivad, hõivatud tsoone elu ja kunstiloomingu kaudu
tootlikeks (elus?)organismideks transformeerides.
Suurepärane tegevusjoonis,
mis tegelikkuses küll raskesti realiseeritav. Olla ju näiteks ka kohalik
kunstnik Kiwa sel talvel Kirovi tehast okupeerida püüdnud, kuid siiski sealt
peatselt välja tõstetud. Antud juhtumi, Kalinini tehase Lääne okupantide poolt
hõivamise taga olevat aga mängus siiski ka meie omakandi mehe, Andres Lõo
kollaboratsionistlik kuraatorikäsi, mille mees mõni kuu tagasi soojaks saanud
Peeter Maria Lauritsa näitusele “Veeuputus” helitaustu komponeerides.
Mis
puutub kunstnikesse enestesse, siis pole loomingulised inimesed teatavasti
enamjaolt võimelised oma jõudlust adekvaatselt hindama; selle teoreemi
tõestuseks näitusi põhiliselt tehaksegi. Mulje ettevõtmistest kujuneb enamasti
kas hoopis rohkem või siis vähem tähenduslikuks kui autoreil plaanitud, ja
miskit läheb ka kindlasti hoopis teisiti kui esialgselt kavas.
Antud juhul oli midagi “mitte nii nagu mõeldud” juba sissepääsukoridoris.
Metalltünn, mis pidanuks kohutava müra saatel mööda põrandat veerema ja
sedaviisi külastajatel muude tööde vaatamist häirima, häiris tõesti, kuid
seetõttu, et temasse monteeritud mehhanism ei töötanud, ja ese vedeles lihtsalt
jalus. Otse põhikursil asus aga tuba, kus ka Delphine Reist’i ettevõtmisi
ilmselged ettearvamatused otsemaid saatma asusid. Nädala jooksul enne avamist
lebas toas midagi paljutõotavalt õõnsat, vormilt silinderjat ja mõõtmetelt
hiiglaslikku, meenutades kaldale uhutud vaala. Metalsel skeletil valendamas
lihataoline ollus, milleks tegelikult klaasvatt, naha asemel poolvedel tõrv.
Öko-katastrofaalne elusolendi hukk, või hoopis tehismaterjali frankensteinlik
elustamiskatse? Korraks püsiski see elukas uhkelt õhus, rihmadega lakke
tõmmatuna industriaalselt äraspidist algkodu või emaüska meenutades, kuid hetk
pärast rahvasumma ruumi sisenemist avanev pilt oli kurb: rihmad ei pidanud
vastu ning frankensteinlik tehnovaal jäi nukralt lössi vajununa norutama
tehasepõranda betoonist laineil.
Paremal: installatsioon Laurent Faulonilt.
Võimas mulje minimalistlikust ruumi- ja materjalikäsitlusest, mida küll
pisendamas mälupildid neil, kel meeles liigagi sarnane motiiv kultusfilmist
“American Beauty”: laki abil elektrostaatiliselt aktiveeritud põrand,
neli ventilaatorit ning nende tuules ringihulpiv kogus kilekotte – ja
kõik.
Vasakul: köök, autor Sebastien Perroud. Ruum ruumis, täidetud
vooluvõrku lülitatud elektripliitidega, muutmaks selle kohale paigutatud
kaussidest tilkuvat suhkruvett läilaks karamellihaisuks. Olemise
(prantslaslikult?) talumatu kergus?(??). Teatud lisanüanss akende ette
riputatud, kohalikele vanamemmedele meelepäraste, tüüpiliselt nõukogudeaegsete
masstoodanguliste pitskardinate kujul võinuks mõtted suunata ehk näiteks
“naiseliku alge kohalolekule mehelikult industriaalses ruumis”, kuid
millegipärast kaldus pigem tekitama allusioone frankofiilselt frivoolsest
travestiast.
Ent veel üks semiootiline märk prantsuspärasusega seostatavast
kultuuriruumist pani ennast sealjuures kehtima. Kõige võimsam märk selt
näituselt, ja tähenduseltki, ehk – parfüüm kui niisugune. Kõrbenud karamell
pluss polüuretaan pluss tõrv pluss pisut mootoriõli – siin teile
eksklusiivretsept lõhnaveele, mida edukalt võite kodus valmistada,
konkureerivaks tooteks ehk vaid Thierry Mugler’ “Angel”. Ja kogu ürituse
slõugan seega: “Kunst, mis ei haise, pole kunst!”
Kas on tegemist siinkirjutaja stereotüüpsete ettekujutustega
prantslaslikkusest, või prantslaste endi eneseirooniaga – mine tea. Igal juhul,
kui tuntud terminiks on “prantsuse tuhatoos” (suitsutuhk ja konid poetatakse
otse põrandale), siis esitles näituseseltskond katusel “prantsuse buffet’d”,
kus võileivad moodustasid kontseptuaalse taiese, serveerituna katusepinnale
laialipaigutatuna otse jalgade all maas. Ja nii mõnelegi eriti näljasele jäigi
ehk märkamata, et fileetükkidele võileibadel sekundeerisid inimlihafileed
pildifragmentide näol toidumaterjali alla asetatud servjettidel, kuivõrd
viimased olid välja lõigatud mingist, häbelikkusest just mitte eriti
kammitsetud pornožurnaalist (prantsuse omast vist).
Elemendiks, mis kogu
ürituse siiski ka tõsiseltvõetavaks tervikuks liitis, laiali pudenema kippuvaid
komponente siduva tsementainena toimides, kujunes viiuldaja Mathieu Werchowski
muusikaline etteaste, taas seal “köögis”, eelkirjeldatud lõhnabuketi
tervist-saastavas keskkonnas. Arge küsige siinkirjutajalt, milles selle
muusikateose “point” või tähendus oli – ta lihtsalt OLI.
Juba lahkudes
torkas trepil silma siiski veel üks teos, millele näitusekorraldajate
ettehooldavat kätt küll ilmselt külge polnud pandud. Tsiteerin selle siinkohal
tervikuna ning originaalkeeles; tegemist on ühele vahekorruse uksele jäetud,
minu meelest sügavat poeetilist väärtust omava kirjaga:
“Ja otšen zanjat
rabotoi, ne stutšite.
Tolko po vetšeram!”
“Ja snova otšen zanjat rabotoi.
Zvonit na mobilnõi
nevozmožno.
Kuplju novõi!”
“Dima.
Zaidi zavtra,
v 18.00.”
“Budu tam v sredu,
s 19.30–21.00.
(otvet).
Kaunis, mu meelest. Päris, elus, Here and Now. Keegi selle ukse taga elab, töötab, transformeerib ruumi – organismiks või milleks iganes. Kolleeg, kes külastas paar nädalat tagasi Whitney biennaali, rääkis sealsest trendist, kus kunstiks elu ise – siin see on. Võiksin vaid veel täiendada, et pigem mitte elu pole kunst, vaid kunst on elada. Kõige keerulisem, ja kõige lihtsam.