Kertu Moppel ja tema lavakooli kursakaaslased nimetavad oma värsket lavastust Tartu Uue Teatri kodulehel "eksperimendiks peo teemadel", laval näeb kõikvõimalikke pidusid simmanist striptiisi ja korteriläbust presidendi vastuvõtuni. Ometi pole tegemist pelgalt katsega mahutada pooleteise tunni sisse võimalikult palju pidutsemist – pidu on ses lavastuses surmahirmu eest pagemise, mitte elurõõmu väljendamise viis. "Mõtlesime elule, milles surm ei oleks mitte halvav hirm ning paaniliselt välditav ebamugavus, vaid elu loomulik osa – seesama, mis elu mõttekaks ja täielikuks teebki. Mõtlesime sellele, et meie ühiskonnas on praktiliselt kaotsi läinud initsiatsiooniriitused."

Surmahirmu vastase grupiteraapia võtmes vaadatuna on “Liha luudel” küll siiras, aga igav vaatamine, sest mida huvitavat oskab elus teatraal öelda teispoolsuse ja igaviku kohta? Surnud teatraali igavikuteemalist lavastust vaataks küll huviga. Kertu Moppeli lavastuse huvitavus seisneb selles, et siin eiratakse teatrikunsti üht aluseeldust - etenduse avalikkuse nõuet.