Elada igavesti. Kes ei tahaks? "Kalevipoja" samba saaga jätk

Läinud nädalal Sõpruse kinos esilinastunud “Kalevite kange rahvas” (2010) katsub tõusta ühe mehe kinnisideest kõrgemale, avada võimu ja vaimu, valitsejate ja rahva kokkupuutepunktiks saanud skulptuuride ja ausammaste lugusid igavikulises valguses. Režissöör Valentin Kuik on Tauno Kangro “Kalevipoja” saagat jälginud juba 13 aastat.

Sama autori 2000. aastal valminud dokfilm “Kuju” salvestas Kangrole 1997. aastal pähe karanud suure idee esimesi, avalikkust kahte lehte löönud samme. Soov püstitada Lauluväljaku lähedale merre ilma otsast koju jõudev Kalevipoeg, kellel Lennuk kätel, takerdus toona selle taha, et ei suudetud “bürokraatiast ja kunstipoliitikute lauskaitsest läbi murda”. Nii tunnistab Kangro Ivo Parbusele tolle raamatus “Tauno Kangro Kalevipoja teekond” (2004, lk 159). Kuiki nimetab Parbus raamatus “suurepäraseks filmimeheks”.

Filmile annab palju, et Kuiki on poliitikud-linnaametnikud,ärimehed ja Kangro ise totaalselt usaldanud. Nende kulmukergitavaid avaldusi on lust ja rõõm kuulata. Parbus on suisa filosoof! Olga Sõtnik kultuuriteoreetik! Kuik on materjali montaažiruumis kokku pannud nii, et võrdselt on võimalik vaatajal nii võimu üle trumbata üritanute üle muiata kui allajäänutele kaasa tunda. Tänapäeval harvaesinev tasakaalustatud publitsistika.

Film jätkab jälgimist 2007. aastal, kui Kangro “Kalevipoeg jõuab koju” võidab linnavalitsuse Kalevipoja monumentaalskulptuuri ideekonkursi. Linna peaarhitekt Endrik Mänd ei leia midagi kummalist selles, et konkursi tingimustele vastas vaid üks töö – toosama “Kalevipoeg”.

Veel 2004 tunnistab Kangro Parbuse raamatus, et ta ei pea vajalikuks Tallinna panoraami igaveseks muutva eesmärgi saavutamiseks ilmtingimata mõne erakonnaga ühte heita. Kaks aastat hiljem sööb ta oma sõnu ja liitub Keskerakonnaga, kelle ainuvalitsus Tallinnas paistab nüüd juba igavene. 2007. aastaks on Kangro linna kuldsponsorite nimekirjas. Kangro ei kuluta Kunstihoone ust, vaid marsib otse Linnavalitsusse. 2010 saab ta 1,3 miljoni krooniga linnalt ära osta vanalinna ateljee. Säilitada, nagu ta ise ütleb, oma kodu ja elustiili.

Aastatega on 14meetrisest kavandist sirgunud juba 21meetrine hiiglane, kuid meer Savisaar, kes “rahva kangelase väärikat väljundit” (Sõtnik) koos õukonnaga silmitsema tuleb, ei pea paljuks uurida, kas see siiski mitte jõuetuks ei jää.

Olen Marko Raadi dokumentaalfilme vaadates mõelnud, et autoris ja tema valitud subjektis peab ikka olema suuri sarnasusi, portreteerija peab tundma suurt poolehoidu ja vaimustust, positiivset kadedustki. Raadil väljendub see hullu geeniuse imetlemises. Valentin Kuigi viimaste, elust suuremate, igaveseks end rahva teadvusse kinnistada soovivate meeste nagu Tauno Kangro või Ants Paju dokumentaalportreede põhjal pole ilmselt patt väita, et ega see igavesti elamise soov kirjanikust režissöörilegi võõras pole.

Ometi on selge, et õukonnakunstniku õnn on üürike. Vahetub võim ja sinu higised tööviljad kuhjatakse mõnda võsastunud tagahoovi või heidetakse sulatusahju. Näiteid ei tule kaugelt otsida – Moskva linnapea kohusetäitjaks määratud Vladimir Ressin tegi õige kiiresti ettepaneku teisaldada tsaar Peeter Esimese monument, mille autoriks Lužkovi ihuskulptor Zurab Tsereteli.

Kuidas lobi teha ja oma ideed poliit-eliidile maha müüa, seda näeb Kuigi filmis ka. Hinnangut Kuik ei anna – pigem paistab ta nentivat, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, kord vastupidi. Praegu lihtsalt juhtus nii, et üks seltskond võimuladvikus olijaid jõudis Kangrost ja tema toetajatest ette ja pani vaatamata suurele vastuseisule püsti ühe hirmkalli ristisamba. Nüüd ei riski Savisaar rahvast taas lõhestama hakata ja lükkab “Kalevipoja” kuju saatuse üle otsustamist ebamäärasesse tulevikku. Seniks oleks Kuik võinud vabalt koos Matvere ja Tättega ümbermaailmareisile minna. Kangrol endal ei jää aga muud üle kui tõdeda, et nende aastate jooksul, mis ta tuuleveskitega on võidelnud, on ta õppinud rännakut sama kõrgelt hindama kui päralejõudmist.