Allanite ja Allenitega on mul juba lapsepõlvest saati hea suhe. Kunagi aitasid mu kujutluspilti täiendada Poe maagilised jutustused, siis tuli film - ühe teise Alleni koleerilised tegelaskujud jne. Ginsberg pole mulle teab mis ammune tuttav, aga sellest ajast kui ajakirjas Vikerkaar ilmus “Ulg”, olen ikka tundund sümpaatiat ja huvi tema loomingu vastu. “Spontaneous mind” on tore padjaraamat, mille haarad õhtutunnil kätte ja loed nagu kuulaks muusikat. See on raamat kogutud intervjuudest, mis tehtud väga erinevatel kümnenditel.(1958-1996). Tegemist on ju kahtlemata Ameerika kaasaegse kirjanduse ühe omanäolisema figuuriga. Allan, vana peer, on siin mõnusas sõiduvees, jutustades uudishimulikele (reporteritle) ühesuguse veetlusega oma nägemustest, lähedasest sõprusest William Blakega, inimese buddhaks olemisest, Whitmanist, erinevate hallotsinogeenide vaimu piire avardavast mõjust kui ka kurjadest saatjaist - paanikast ja miasmilistest madudest. Sedamööda, kuidas aeg lisab aastaid, muutuvad intervjuud analüüsivamaks ja argisemaks, kaotamata siiski oma vahedust ja värskust. Tegelikult on teine osa raamatust, kus AG lahkab kommertsi ja kunsti olemust või räägib luulest kui meditatsiooni vormist isegi toredam, sest esimesse poolde mahub minu jaoks liiga palju müstitsismi ja võõra nimega õpetlasi. Lõpu poole leidub ka väga äkiline ent nauditav intervjuu, kus puritaanist literaat John Lofton püüab truth of god’s word’iga Ginsbergi matile suruda. Tõeliselt terav kuid mitte kordagi labasusse laskuv ja hoolimata sellest, kui teravad küsimused ka poleks, jäävad AG vastused ikka oma beati juurde, laskmata kordagi end kaasa kiskuda mõnest teisest muusikast. See on raamat ühes kindlas rütmis: vahetu, särav ja normaalse kopsumahuga inimesele igati jõukohane. See on jazz - nagu beat generatsioon olema peab.
