ELAMUS: Astrid Lindgren “Bullerby lapsed”

Olin 8-aastane, kui naabrinaine mulle “Bullerby lapsed” laenutas. Lugesin raamatu läbi, meeldis. Lugesin mõned korrad veel. Tore oli osa saada teiste laste tegemistest: kuidas kõrvuti asuvates majades elavad poisid teineteisel puu abil ja akna kaudu külas käisid, kuidas üheskoos onne ehitati ning tee ääres kirsse müüdi, kuidas jõel käidi näkki vaatamas jne.

Ühel hetkel kolisin ära ning raamat jäi minu kätte. Viimase 21 aasta jooksul olen tihtipeale seda apelsinikarva raamatut riiulis näinud ning hiljuti lugesingi veidi, aga et mitte rikkuda täiskasvanu-lugemisega lapsepõlve-elamust, jätsin peagi pooleli.

Mida aeg edasi, seda kunstlikum ja vägistavam tundub mulle plaan ennast kokku võtta, endiste naabrite praegune elupaik tuvastada ning raamat tagasi viia. Aga eks see pingutus tuleb ühel hetkel (ilmselt) ära teha.

Vahetevahel saab minust kui ausast laenutagastajast võitu mus elutsev kirjanik, kes loodab, et käivitub mõni fantaasiarikas stsenaarium nagu näiteks: mu koju murtakse sisse ning asotsiaalist varas müüb selle oranži raamatu paari krooni eest raamatuantikvariaati. Kaupluses kukub see riiuli ja seina vahele ning tuleb välja alles siis, kui omanik on sunnitud äri lõpetama ning kolib kõige täiega kiirustades Põltsamaale, kus kohtub ja peagi paneb leivad ühte kappi (NB! ja raamatud ühte riiulisse!) ühe mu endise naabri nüüd juba üle keskea lapsega.

Ja ongi mõne aja eest laenatud raamat tagastatud!