Mina tean seda raamatut sellepärarast, et peategelane on noor kirjanik ja mu sõber Jim käskis mul seda lugeda. Sest ma muidu loen harimatult vähe. Tänu temale sain tundma seda tempokat lugu Arturo Bandinist, Itaalia päritolu USA poisist, kelle isiklikku veendumust, et ta on päris kirjanik kinnitab seni ainult üks avaldatud lühijutt.

Lugu algab räpases hotellis Bunker Hillis, L.A. südames, kus see sama noor kirjanik peab langetama otsuse - kas kolida välja, või maksta ära arve. Jumal, kui sageli mul sama olukord on olnud! Ainult mina tavaliselt ei tee kumbagi ja põhjustan sellega endale kordades rohkem jama. Siinkohal vabandan kõigi oma rendileandjate ees nende unustatud rahade pärast. Kuid raamatu juurde tagasi tulles - tänu sellele algusele polnud mul peategelasega samastumisega mingit muret. Edasine lugu, kantud Suure Depressiooni meeleolust ja pidevatest valikute tegemisest, millega noorel autoril rinda pista tuleb, muudab viimase veelgi hingelähedasemaks. Esimese pilgu armumine lähedalasuva kõrtsi ettekandjasse, nende närvesööv love-hate relationship ja pidev omavaheline võitlus toovad sisse valusaid äratundmishetki. Soov avaldada muljet sellena, kes sa pole. Vajadus olla alati parim. Igasugune erektsiooni puudumine sellel esimesel korral koos tõelise armastusega. Nagu päris.

Ma lõppu ära ei räägi. See vist polegi eriti rääkimist väärt. Väärt on pigem tegelased, tunded ja jutustamisstiil. Pluss see raamat andis esimese korraliku vastuse mu vanale igavikulisele probleemile: miks ei tohi armuda ettekandjatesse.

Jimile teadmiseks, et olen väga tänulik raamatu eest. Ja Kadrile teadmiseks, et see kolumn räägib ühest raamatust, mitte ma ei ole armunud mingisse ettekandjasse. Jumal hoidku meid selle eest.