ELAMUS: Marianne Ravi "'Press"'

See raamat oma esoteerilises metatasandilisuses tekitas kelmika môtte: kui mina oleksin autori

alter ego

Remsu "Kurbmäng Paabelis", siis viiksin peategelasele kôigi eesti keele käsiraamatute ja wiedemannide kôrval Jaan Oksa asemel hoopiski rühmituse 14NÜ kogutud teosed, sokutades "Pressi" justkui muuseas nähtavamale kohale.

14NÜ on sedastanud hoolika printsiibi: raamat kui instrument, objekt. Kui nii, siis "Press" on nende karma vôlg. Raamatu autori kohta on teada vaid fakt, et tegu on Itaalias töötava modelliga, muus osas on eesti mikrokirjanduse valge leedi ümbritsetud küsimärkidega. Lisaks tarbimisväärtusega müüdile on ökonoomse ribaraamatu pärisosa ka visioon instrumentaalsest keelest (allusioonidega russellilikule objektkeelele). Seda teksti lugedes tundub muigamisväärse tôsiasjana, et kusagil on tôepoolest olemas ka miski muu kaantevaheline maailm: eesti môttelugu, eneseabi, disney ja puha. Tähenduste hulk on lôpmatu kahes suunas, sisse- ja väljapoole.

Ravi käitub st tekstistub nagu seda vôiks Bretoni ja Castaneda parim ôpilane, kôigil on froidist pohhui. Natuke ka nabokovlikku düstoopia-ruumi, päikesest ja pilvedest rippuvaid emotsioone.

Fatalistid teevad piibli ja Bhagavadgitaga sama, mida dr Dolittle atlasega: löövad suvakohalt lahti, langetavad näpu ja ... reisivad. Kord alateadlikult lôin lahti "Pressi" ja lugesin lihtsat ja geniaalset apokalüptilist sõnumit: "Kôik süsteemid töötavad normaalselt.".