Keisrinna ja serenissimus olid kaks erakordset inimest erakordsel ajastul – see, et nad kohtusid ja pumba juurde said, oli saatuse naeratus. Me saame osa nende mitmekümneaastasest suhtest, abielust ja koostööst. Nende kirjades peegeldub kõrgstiil igas tähenduses –  mõistlikhumaansed arutlused, peen huumorimeel ja vastastikune austus. Vanemas eas andsid nad teineteisele nõu armukeste osas ning mõlemate favoriidid olid sunnitud leppima enda sekundaarsusega.

Just erakordsus võiks olla “Potjomkini” märksõna – kõik selle mehe ja tema kaaskonna juures oli säravpõnev. Potjomkini isiklikku õukonda ei kuulunud mitte tuimad rea-aristokraadid, vaid vaimukad diplomaadid, metsikud seiklejad, petised või kasakad. Potjomkin oli asjadest ÜLE – ta oli helde ja suuremeelne. Tema trump polnud isegi mitte lai eruditsioon ja haare, vaid see, et ta polnud õel ega kättemaksuhimuline. Tema pahe oli ka tegelikult võlu – tujukus. Ta lösutas hommikumantlis sohval ja näsis redist, samal ajal kui ohvitserid ja muu kamp ta ees ringi siblis ja audientsi ootas... Pingelised sõja-, riigijuhtimise ja linnade ehitamise perioodid vaheldusid priiskamistega (maa-alustes) lossides, need omakorda aga harda religioossusega. Nii mõnelgi raskel momendil ähvardas Potjomkin riigiasjadest tagasi tõmbuda ja piiskopiks hakata.

Montefiore raamat paneb mõtlema, mida kõike kadedus ajalookroonikates sassi keeranud võib olla. “Potjomkini küla” polnud olemas. See oli Potjomkini vaenlaste väljamõeldis, mis ei vastanud tõele, nagu Montefiore ohtrate allikate toel näitab.