Elegantne nostalgia
“Räägi, mälu.
Üleloetud elulugu”.
Tõlkinud Rein Saluri.
Tänapäev, 2009. 248 lk.
Vladimir Nabokovi (1899–1977) naine Vera sõnas oma
mehe kohta: “Me elasime koos 48 aastat ja selle aja jooksul ei kuulnud ma
tema suust ühtegi klišeed ega banaalsust.” Samamoodi
võiks kirjeldada ka Nabokovi autobiograafiat. Iga lause on
stiililine meistriteos, vihjete ja vaimukuste labürint
(“Spiraal on hingestatud ring”). Lugeja võib
väsida, ent igav ei hakka tal kordagi. Pole kahtlust, et Nabokov oli
introvert – tema sisemuses pulbitses palju enam, kui väljast
aimata andis. (Kunagi tegin selle vea, et vaatasin youtube’st
Nabokoviga intervjuusid. Särava geeniuse asemel näitas video
ranget ja kohmakat onu, kes luges paberilt maha, – seanconnerlikku
sarmi ei kumanud kusagilt.) Ent kes lugenud läbi ühegi
lehekülje ükskõik millist Nabokovi teksti, saab ainult olla
lummatud. Ja kas polegi nõnda, et ühed võluvad oma
seltskonnaga, ja teised oma tekstidega. Ei tasu vast mainidagi, et enamik
ei kütkesta ei suuliselt ega kirjalikult – Nabokov on aga
lausa tekstimaag.
“Räägi, mälu” ei ole
täielik autobiograafia, vaid käsitleb enamjaolt Nabokovi
lapsepõlve 20. sajandi alguse jõukas aadliperekonnas
Peterburis ja sellelähedases maamõisas; ümbritsetuna
metsadest ja raamatutest, malest ja liblikatest, kolmest guvernandist ja
viiekümnest teenijast, ning mis kõige olulisem: peentest ja
armastavatest vanematest... (“Ema paelus evangeeliumi moraal
ja poeesia, aga ta ei tundnud mingit tarvidust ühegi dogma
toetamiseks. (...) Tema lihtsa reegli järgi tuleb armastada
täiest hingest ja jätta kõik muu saatuse
hooleks.”)
Nabokov kirjutab, et ei mäleta, et ema oleks iial
käinud teenijatetubades või köögis. Küllap ei
eksinud sinna ka Nabokovi liberaalne isa, tähtis
ühiskonnategelane, kes aga kalligraafilise käekirjaga kirjutas
alati ülemteenrile menüü – mida oleks järgmine
päev soovitav serveerida....
“Sellel meie sajandi esimesel
kummalisel kümnendil segunesid fantastiliselt vana ja uus,
liberaalsus ja patriarhaalsus, fataalne vaesus ja fatalistlik
jõukus.
Suve jooksul võis mitu korda juhtuda,
et valges, paljude akendega, pähklipuust seinapaneelidega alumise
korruse söögisaalis tuli keset hommikusööki
ülemteener Aleksei, õnnetu ilme ees, kummardas ja teatas
isale tasasel häälel (eriti tasasel, kui meil oli
külalisi), et külamehed tahavad barin’it näha. Isa
lükkas kiirest salvräti põlvedelt ja palus emalt
vabandust. Paistsid kuslapuud trepi vastas.” Elu küütles
malbelt ja tasakaalukalt – isa jutles veidike talupoegadega, nood
jätsid lahkelt hüvasti ja isa naases oma intellektuaalsete
huvide manu. Polnud õhkõrnagi vihjet, et varsti laguneb see
idüll koost, heasüdamlikud külamehed kistakse julma
klassisõtta ja Nabokovid, olles kaotanud kõik oma
suguvõsa maad ja varad, peavad paari sumadaniga pagema
välismaale.
Juba viieaastaselt hakkas Vladimir lugema ja
kirjutama nii vene, inglise kui prantsuse keeles. Lisaks guvernantide
pakutule, lõpetas tulevane kirjanik kuulsa Teniševi
gümnaasiumi. Järgnesid kirjanduse õppimine Cambridges (ja
tulutud püüded sõpradele selgitada, mida NSVL endast
tegelik
ult kujutas); seejärel viisteist aastat tõlgi,
tennisetreeneri ja tõusva kirjaniku elu Berliinis
(“Räägi mälu” lõpus teatab Nabokov, et tema
lemmik pagulaskirjandusest oli keegi Sirin – kui
“kõige üksildasem ja kõige ülbem”.
Päris tabav enesedefinitsioon, sest Sirin oli Nabokovi enda
pseudonüüm). 1922. aastal toimus veel üks
tragöödia: Nabokovi isa hukkus ühe monarhisti kuulist,
kui ta kaitses oma kehaga mõrvari tegelikku sihtmärki
– Pavel Miljukovi, konstitutsiooniliste demokraatide juhti.
(“Vale” kuuli läbi hukkumine kummitab ka mitmes Nabokovi
teoses.)
1925. aastal abiellub Nabokov juuditar Veraga, kellest saab
tema eluaegne muusa, tõlk ja toimetaja (“Lolita”
käsikirja päästis Vera mitu korda tulesurmast, kui
kahtluste küüsis vaevelnud autor seda hävitada tahtis),
Verale on pühendatud kõik Nabokovi teosed. 1934. aastal
sünnib poeg Dmitri, peagi emigreerutakse natside ja antisemitismi eest
Pariisi, sealt edasi aga juba Ameerikasse. Kõik see kajastub
“Räägi, mälus” katkendlikult ja
kõrvalepõigetena, põhiaur koondub valulikule
nostalgiale: hõrk-õnnelikule lapsepõlvele.
Detailitaju – piltide, helide ja lõhnade jäädvustamist
õpetas väiksele Vladimirile ema: ““Jäta
nüüd meelde,” ütles ta vandeseltslaslikult, juhtides
mu tähelepanu ühele või teisele armsale asjale
Võras – vadakuvärvi taevasse tõusvale
lõokesele sombusel kevadpäeval, öistele
põuavälkudele, mis sähvisid kaugeid metsi pildistada,
vahtralehtede värvidele pruunil liival, linnujälgede
kiilkirjale värskel lumel. Nagu tundes, et mõne aasta
pärast on tema tõeline maailm kadunud, võttis ta
erakordselt tundlikult vastu kõikvõimalikke märke meie
maakodus.”
Kui ema luges Vladimirile ja tema vennale ette
muinaslugusid rüütlitest, “kelle kohutavaid, kuid
imeliselt aseptilisi haavu pesid koobastes puhtaks kaunid daamid”,
jälgis poiss tema kätt, kus “koduselt säras tuvisinise
rubiiniga teemantsõrmus (parema kristalliuurijana oleksin kivi
kirgastes tahkudes näinud tuba, inimesi, valgust, puid vihmasajus
– kogu pagulaselu aega, mis selle sõrmusega kinni
makstakse.)”
Siiski peab autor vajalikuks rõhutada:
“Ma põlastan pagulast, kes “vihkab punaseid”,
kuna nood on kõik tema rahad ja maad “varastanud”.
Nostalgia, mida kõik need aastad hinges kannan, on ülim
kurbus kadunud lapsepõlvest, mitte kaotatud rahatähtedest.
(...) Ameerika taeva all õhata taga ainsat paigakest Venemaa
peal.” Selle ainsa paiga, tõelise kodu füüsiline
haihtumine ja vaimne igikestmine, tekitas küllap ka selle, et
pärast Ameerika aastaid Šveitsi kolides, keeldus Nabokov seal
maja soetamast, elades hotellis.
Lustlik lapsepõlv suubus
nõiduslikult kaunisse noorusaega: esimesse tõsisesse
armumisse ja muuseumihämaruses varastatud suudlustesse. Kõik
see katkes aga ehmatavalt äkki, jättes vaid
hingekriipiva aimduse, et nii õndsat aega enam ei tule. Nabokov
möönab, et kodumaa ja kallima kaotust hakkas kompenseerima
ainult sukeldumine kirjandusse. Lisaks veel kaks eluaegset kirge:
liblikateuurimine (entomoloogia)
ja maleülesannete koostamine, mis kehastasid Nabokovile isegi
loomingulist ideaali – abstraktset ilu ja poeetilist pedantsust....
Nabokovi stiililine iseärasus on eriti kange ülbuskraad
selle suhtes, mis talle ei meeldi. Mõnikord muundub see
nauditavaks kõrg-arrogantsiks, teinekord aga jõhkraks
absurdiks, nagu näiteks lõigus, kus ta kirjeldab oma raskusi
uinumisega: “Inimesed, kes rongis panevad ajalehe kõrvale,
ristavad oma rumalad käed ja hakkavad kohe valjult ja familiaarselt
norskama, hämmastavad mind samapalju kui too mehike, kes rahumeeli
roojab jutuka vannivõtja kõrval, või osaleb suurtes
meeleavaldustes, või astub mõnda seltsi, et sellesse
sulanduda.” Nabokov kaebab, et näeb hirmusegaseid
unenägusid ja ei “oska kohaneda selle igaöise
mõistuse, inimsuse, vaimusuuruse reetmisega.” Kas siin
räägib tundlik poeet, kes ei suuda end välja lülitada,
või patoloogiline kontrolli-friik?
Nabokovi vastumeelsus
seltside, massiürituste ja ükskõik millise muusika
(sic!) suhtes on ammuteada, ent isegi viisakas õhtusöök
nobelist Buniniga teeb ta tigedaks: “Kahjuks on mulle haiglaselt
vastumeelsed restoranid ja kohvikud, eriti Pariisis – ma
jälestan tunglemist, kurnatud kelnereid, boheemlasi, vermutisegusid,
kohvi, saalipalagani ja muud sellist. Mulle meeldib süüa ja
juua lesides (eelistatavalt sohval) ja vaikuses. Neljasilmajutud,
Dostojevski laadis pihtimised, ei sobi mulle samuti.”
Mida arvaks sellisest hüsteeriast härra Freud –
Nabokovi elupõline pilkeobjekt, kes “logistab kolmanda
klassi mõttevagunis läbi seksuaalmüüdi
politseiriigi”?
Selge on see, et Nabokovi ekstsentriline
persoon võib tekitada vastakaid tundeid, ent on raske leida
täpsemat ja elegantsemat meenutust ühest teatud kadunud maailmast,
kui seda on “Räägi, mälu”.