„Tishomingo“ räägib ühest mõrvast ja sellega seostuvatest sekeldajatest Mississippis. Algus on paljulubav. Mulle meeldib Palahniuk sellepärast, et tal on palju taandridu, pole tropis. Tekst hingab. Leol ka. Ja informatiivne: peategelase ameti – vettehüppaja - kirjeldamisel saab teada midagi uut. Milline üks veepaagi ülespanek välja näeb? Paak paistab 80 jala kõrguselt teetassi/mündi (sõltub, kellelt küsida) suurune, eks proovige pihta saada. Vaja on kedagi, kes vett loksutaks, et ta näeks, ja kuna ta hüppab jalad ees, oleks vaja tenniseid (!). Kui tead, et vändatavas filmiversioonis mängib peaosa üks su lemmikuid Matthew McConaughey, läheb lugemine paremini.

100 külje pärast stiil muteerub. Nurgeline lauseehitus hakkab häirima, komasid on puudu peotäite kaupa ja küsimärke pannakse, kuhu juhtub. (Tõlke viga? Eemalepeletav Juss Piho moodi kujundus igatahes). Lugu kaldub Hammeti stiilis krimkaks. Pole midagi naljakat ega cool’i. Tegelased on mingid sosserdajad, punakaelad, kõik magavad omavahel. Võmmid on korrumpeerunud ja ohvrid kuuli ära teeninud. Rassism, maffia, bla-bla-bla, keda see huvitab.