Elu kavajoojate saarestikus
Meie kahenädalane Vanuatu-seiklus leidis aset veebruari lõpus, märtsi alguses – ajal, mil Vaikse ookeani lõunaosa saartel on vihmaperiood. Mussooniaeg tähendas seda, et öösiti saime kogeda elu suurimat paduvihma ja nii kõva müristamist, et trummikile kaitsmiseks pidi näpud tugevasti kõrva suruma. Päeval aga paistis reeglina päike ja elavhõbe tõusis termomeetris üle 30 kraadi. Turismi madalhooaeg lubas nautida inimtühje randu ning ööbida majutuskohtades, kuhu nädalaid ei olnud sattunud ühtegi külalist.
Elav pagas
Eksootika ja palavus rabasid jalust niipea, kui Vanuatu pealinna Port Vilasse kohale jõudsime. Reis oli pikk ja väsitav, ainuüksi puhast lennuaega kulus Vanuatule jõudmiseks 30 tundi, lisaks vahemaandumised ja ootamised. Väsimus oli aga pühitud niipea, kui Post Vila lennujaamas oli saabunuid tervitanud rahvamuusikaansambel. Tundub, et see oli kõige popim kohalik bänd, kuna Vanuatu ööklubis (kord kahe nädala jooksul pandi külas generaator sisse ja toimus disko) lasti nende lugu iga veerand tunni tagant.
Kuigi eestlastele on Vanuatusse minek viisavaba, piirivalveametnik oma žurnaalist Eesti-nimelist riiki ei leidnud. Pärast selgitustööd pääsesime siiski maale.
Vanuatul läksime esimese asjana siselendude terminali, et organiseerida endale lennupiletid teistele saartele (Vanuatu koosneb 83 saarest, millest umbes kolmandik on asustatud). Pileteid ostes – ühe pileti ostmine võttis aega umbes tunni – kuulsime äkki suurt kisa. Nimelt andis kohalik matšeetega mees check-in’is pagasina kaalumisele kinniseotud jalgadega seapõrsaid, kes surmahirmus kriiskasid ja räbaldund jahukottidest välja üritasid pääseda. Hiljem sõitsid nad väikse propellerlennuki pakiruumis koos muu pagasiga järgmisele saarele oma uude elupaika.
Nambade saar Malekula
Oma kahenädalase reisi jooksul veetsime enamiku ajast Malekula saarel, kuna meie kindel soov oli näha kohalikke põliselanikke nambasid. Need Vanuatu hõimud on oma nime saanud omapäraste peenisevööde ehk nambade järgi. Vastavalt torbiku suurusele, millega peenis on vöö vahele seotud, eristatakse kahte põliselanike gruppi – suuri ja väikseid nambasid. Tänapäeval on saarel säilinud vaid üks küla, mille elanikud igapäevaselt nambasid kannavad, ülejäänud panevad traditsioonilised rüüd selga pidupäevadel ja külaliste saabudes.
Meie käsime külas Gortienseri kogukonna nambadel. See oli nende jaoks väga märkimisväärne sündmus – kahe turisti saabumise puhul oli terve küla ehitud. Meestel oli peenisevöö ja uhked kehamaalingud, jalgade ümber kastanjetid ja peas suurejoonelised sulgedest mütsid. Naiste kehasid katsid lisaks ehetele vaid banaanilehtedest punutud seelikud. Nambad esitasid vägeva trummipõrina ja laulu saatel kümmekond tantsu ning demonstreerisid, kuidas puupulgaga tuld süüdata, joonistasid Vanuatu kuulsaid liivamaalinguid ja pakkusid banaanilehtede sisse keeratud ja hõõguvate kivide vahel küpsetatud pidurooga laplap’i.
Tundsime, et mõnesaja Eesti krooni suurune tasu, mida olime nambade pealikule külastuse eest maksnud, on kohatult väike ja soovisime osta mõne suveniiri. Paraku polnud nambadel midagi pakkuda. Leppisime kokku, et nad valmistavad mõned esemed ja et tuleme kolme päeva pärast uuesti.
Kui tagasi läksime, võttis terve küla meid taas vastu piduliku tseremooniaga täies peorõivais. Püha tantsuplatsi kõrvale oli meie jaoks pandud laud kujukeste, mattide ja punutistega. Pealik Patrick andis meile pidulikult üle kaks kirja – ühes oli palve organiseerida nambadele esinemised Euroopa riigis (Europe country) ja meie perekonnas (family). Teises kirjas küsis Patrick, kas meil oleks võimalik saata neile DVD-mängija, et nad saaksid ühte CD-plaati vaadata. Elektrit neil küll polnud.
Õhtusöök kuumaveeallikast
Sarnaselt nambadega on ka ülejäänud vanuatu elanikud ülisõbralikud ja vastutulelikud, eurooplaste jaoks võib-olla veidi naiivsed. Isegi pealinna Port Vila tänavatel liikudes teretatakse kõiki vastutulijad ja soovitakse kena õhtut. Maakohtades elavad vanuatulased umbes 50-liikmeliste kogukondadena. Igas külas on pealik, kes ajab rahaasju ja kelle sõna on seaduseks.
Elekter on Vanuatul vaid üksikutes suuremates keskustes. Külades elavad inimesed aga petrooleumilambi valgel, süüa valmistatakse lõkkel või gaasipliidil, mõnes kohas koguni kuumaveeallikates. Elektrivaba elamisega harjus väga ruttu ära – juba paari päevaga käis elurütm koos päikesega – enne kuut hommikul üles ja hiljemalt üheksa õhtul magama. Puhkuse täisväärtuslikule nautimisele aitas kaasa see, et Eesti mobiilsideoperaatoritel Vanuatul roaming’ut ei ole. Seega olime kaks nädalat kogu ülejäänud maailmast ära lõigatud.
Malekula saarel elasime Rose Bay Bungalow nimelises majutuskohas bambusonnis. Sama majutuskoha külalisteraamatust leidsime muide Lennuki purjeka meeskonna Pruuli, Kama ja Arro sissekande aastast 2001. Tänu neile teadis peremees Peter Eestit hästi ning hoidis Lennuki meeste kingitud sinimustvalget siiani bangalo seinal aukohal. Kuna Rose Bays teisi külalisi ei olnud, langes meile osaks terve perekonna hoolitsus – pereisa Peter organiseeris ekskursioone, kokast perepoeg Charles valmistas imelisi roogi ning ülejäänud pere hoolitses vee olemasolu ja aia korrashoiu eest.
Usk kannibalismi asemel
Veel sadakond aastat tagasi meeldis vanuatulastel inimesi süüa. Väikese Rano saare pealik Serila kirjeldas meile ilmekalt, kuidas ja keda täpselt küpsetamiseks ette valmistati ja ära söödi. Süsteem oli umbes selline, et kui maismaaelanik (ise nimetasid nad neid manbush’ideks) nende kogukonna liikmele midagi tegi, näiteks ta maha lõi, läksid saareelanikud maismaale, võtsid esimese ettejuhtuva inimese kättemaksuks kinni, tõid saarele ja sõid suurejoonelise tseremoonia käigus ära. Millal viimati keegi nahka pisteti? Selle kohta on teave erinev – pealiku sõnul möödund sajandi esimesel poolel, meie bangalote omaniku info kohaselt 1975. aastal, Vanuatul peatunud Lennuki meeskond kuulis aga midagi 1990ndatest. Võta siis kinni, kellel õigus on.
Fakt on aga see, et 19. sajandi keskpaigas jõudsid Vaikse ookeani saartele ristiusustajad. Esimestel saartele saabunud misjonäridel väga hästi ei läinud, sest nad küpsetati ära ja pandi nahka. Samas, järjekindlus viib sihile ning tänapäeval on Vanuatul ristiusk omaks võetud. Osa vanuatulasi on ka John Frumi usku. 1936. aastal ilmutas nimetatud müstiline hr Frum end kavajoojatele, lubades rikkust ja epideemiate lõppu, ning tõusis seejärel jumala staatusse. Siiski pole saareriigilt maalähedane traditsiooniline eluviis kuskile kadunud ning vanuatulased püüavad oma esivanemate traditsioone säilitada pühade paikade, rituaalide ja tantsude kujul.
Lõunaks lendrebane
Kõik eluks vajalik tuleb Vanuatul oma aiast ja puu otsast. Rikkalikud puuviljaaiad annavad aasta ringi greipe, banaane, mangosid, papaiasid ja leivapuu vilju. Ja need maitsevad meie kaubanduses pakutavast ikka hoopis paremini.
Peetakse sigu, kanu, kitsi ja lehmi (ainult lihaks), kusjuures kõik loomad elavad lahtiselt metsas.
Enne Vanuatule minekut nägime Sydney kuninglikus botaanikaaias haruldasi lendrebaseid. Vanuatu külateel aga sattusime peale kahele kutile, kes ragulkaga taskulambi valgel sarnast isendit toiduks jahtisid.
Loomadest saarerahvas suurt ei hooli – koerad ja kassid näevad välja nagu kriipsujukud. Ja kui tahetakse õhtuks praeks kana, siis püütakse vaest linnukest suure kiviga uimaseks visata.
Naised toimetavad majapidamises ja tegelevad lastega. Osa mehi töötavad kakao- ja kookospähkliistandustes, mõned ootavad kahvaga tundide kaupa kaldakaljul kala silmapiirile ilmumist. Enamik aga hängivad ringi ja lasevad melaneeslaste kombel lihtsalt ajal kulgeda. Pisikese Rano saare elanikud valmistusid usinalt enneolematuks sündmuseks saare ajaloos – juulis külastab neid kruiisilaev ja kaheks tunniks tulevad saarele turistid. Juba neli kuud enne suurejoonelist sündmust tegeles terve saare rahvas ettevalmistustööga – raiuti võsa, tehti savist käimlaid ja tahuti suveniire.
Kava – kibe mudajook
Üks huvitav traditsioon on Vaikse ookeani saareriikide elanikel veel – kava joomine. Kava on mudalaadne kibe jook, mida valmistatakse kavataime juurest ja juuakse poolikust kookoskoorest. Iga küla servas on kohalik kavabaar ehk nakamal, kuhu mehed õhtuti kogunevad kavat jooma ja meeste asju arutama. Naistel sinna asja pole. Pärast joomist sülitatakse, et suhu jäänud soolasest maitsest lahti saada. Pimedas põõsaste vahelt kostva sosina ja rõveda rögina põhjal võib aimata, palju mehi on nakamal’i ümbrusse kogunenud.
Pärast kava joomist muutub suu tuimaks, nagu oleks hambaarsti juures käinud. Rohkel tarbimisel tekitab võlujook mõnusa rahutunde ja soovi arutada maailma asjade üle. Kuigi kava mekkis väga halvasti, pidi Marko seda reisi jooksul maitsma korduvalt, kuna kava joomisest keeldumine on äärmiselt ebaviisakas ja solvav.
Igapäevane sõit kastis
Pealinnas Port Vilas on ühistranspordiks mikrobussid, mis viivad reisija 10 krooni eest linna piires ükskõik kuhu. Teistel saartel on peaaegu ainsaks transpordivahendiks kastiga neliveolised Toyotad. Kui selline masin külateel liikvel on, täitub selle kast kiiresti reisijatega. Vanuatu 83 saare vaheline liiklus toimub lisaks laevadele väikeste propellerlennukitega.
Meil tekkis võimalus teha väike ringkäik Malekula saarel koos ühe austraallasest geoloogiga. Samoal sündinud ja viimased aastad Ghanas töötanud mees oli tulnud Vanuatule, et tutvuda siinsete kullakaevanduse võimalustega. Umbes 20kilomeetrise tee läbimiseks laeti auto kasti kaks varuratast, tagavaraaku, neli kanistrit vett lekkiva radiaatori täitmiseks ning kaks kohalikku meest, et vajaduse korral auto mudaaugust välja lükata. Vaatamata sellele kustus auto enne, kui sellega koju tagasi jõudsime. Aga kümne tunni pikkuseks veninud autosõit oli põnev – austraallane näitas meile puudutuse peale kokku tõmbuvaid taimi ja rääkis Vanuatu huvitavast geoloogiast. Kuna sattusime terve päeva kestnud ringreisile paariminutilise etteteatamisega, polnud meil kaasas midagi peale joogivee. Nälja peletamiseks lutsutasime kakaovilja seemneid ja sõime põõsast toodud poolidaneva kookospähkli magusat vahutaolist sisu.
Tulemeri tähistaevas
Vanuatu populaarsemaid turismiatraktsioone on Tanna saarel asuv maailma üks kõige paremini ligipääsetavaid aktiivseid vulkaane Yasur. Koos kohaliku giidiga saab vulkaani kraatri servale ronida ja jälgida suurejoonelist tulemängu. Sealt avaneb uskumatu vaatepilt otse kraatrisse, kust iga paari minuti tagant kostab põrgumürin ja purskavad mitmesaja meetri kõrgusele hõõguvad laavakamakad. Eriti äge on vulkaaniserval istuda pärast päikeseloojangut, kuna siis on taevasse lendavad tulekerad kõige paremini näha. Tavaliselt potsatavad laavakamakad kraatri sisse ja servadele.
Kui hakkasime pimeduse saabudes mäe otsast alla tulema ja olime jõudnud paarikümne meetri kaugusele kraatri servast, lendas üle serva üsna täpselt selle koha peale, kus varem seisime, televiisorisuurune laavakamakas ja veeres mööda vulkaani välimist külge alla. Samal ajal kraatriserval olnud jaapani turist sai sellest paanikaataki ja meie giid soovis seejärel kiiresti minna esimesse nakamal’i rahustavat kavat mekkima. Muide, paar aastat tagasi leidsid üks turist ja kaks giidi Yasuri serval oma lõpu.
Vaatamata kohalikele ohtudele (vulkaanid, haid ja malaaria) läheks Vanuatule esimesel võimalusel tagasi. Saareriigi pealinna pääseb lennukiga Uus-Meremaalt ja Austraaliast. Vanuatu kohta leiab huvitavat lugemist Lennuki reisikirjast ja Kaido Kama raamatust "Ümbreilma reisikirä".
