Märgin kohe alguses ära, et mulle ei meeldi Renate Keerdi lavastuste sildistamine tantsulavastustena või füüsilise teatrina. Lavastaja andnud kord tudengikandidaadina eksamikomisjonile teada, et on tulnud teatriõpingutele selleks, et tantsu- ja sõnateatri ühendamise teel teatrile uut hingamist anda. „Vaimukuskuss“ on selle lubaduse järjekordne viljakas täitumine.

Tõsi, Keerdi kandev ehitusmaterjal on näitleja füüsis: laval põimuvatest kehadest tekkivaid kimäärlikke inimskulptuure oleme ta lavastusis varemgi kohanud. Seekord on ihu külge monteeritud ka mööblitükke: etenduse alguses roomavad lavale näitlejad, täismõõdus diivaneid eksoskelettidena kaasa vedamas, justkui kilpkonnad. Sel ulakal moel juhatatakse sisse olmeliste kilpide, sotsiaalsete maskide ja nende raskuse alla surutud isiksusliku eheduse, vaimse autentsuse teema.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel