03.05.2007, 00:00
Eluruumist ja juhuslikkusest
Mina saabusin oma praegusse elupaika juhuslikult. Saarele,
kus elan, viis talvine jäätee ja minu tallinlastest omanikud
otsustasid minna kaema, kuidas vanajumala selja taga elatakse. Mind
võeti autosse kaasa, kuigi pusklesin vastu: olin harjunud pikad
päevad rõdult alla linna prügikastielu vahtima, ise regulaarse
silgu ja pudru peal.
Öö oli külm ja pime, sõit kiire ja pehme, nii et tegin väikse tudu. Miks mind üldse kaasa võeti, käis mõte läbi une. Ei saa inimestest alati aru, ajavad mingeid asju. Vahel võtavad autosse kaasa.
Mütsaki! Ärkasin selle peale, et olin hanges. Külmas ja märjas hanges. Mina, kaisuloom, hanges. Auto uks käis kõmaki kinni ja juba nägingi vaid lumme ja pimedusse kaduvaid punaseid tagatulesid. Nad viskasidki mu autost välja! Need siis olid need ägedad jutuajamised, mida õhtuti kapi all istudes pealt kuulsin, kassihaisust ja karvadest ja rahast, mida pole, et veel kassi ka toita, lisaks lastele.
Lumi oli paks, mu varbad külmusid ära ja kõht oli tühi. Ootasin ja ootasin, keegi järele ei tulnud. Mjau. Hääl hakkas tasapisi ära kaduma. Mjaaau. Siin oli küll vaikne ja rahulik. Ainult minu hääl. Ma ei kartnud enam eriti.
Möödus mitu tundi. Vahepeal istusin ühe puu otsas, aga ka seal oli külm. Uni tuli ka, aga ellujäämisvaist minus ütles: hüppa alla ja vaata veel ringi. Järsku leiab kodu üles. Hrrr, kuskilt tuli kassi lõhna. Kõhklesin veidi. Mul ei olnud siiski midagi kaotada, teine kass või mitte, sest külm oli väljakannatamatu. Sealt kuskilt tuli ka toidulõhna, mäletan ainult seda, et näugusin kaua selle maja ukse taga. Kuni tehti lahti ja keegi ütles: vaata, sellel kassil on päris ilus suur nina.
Edasist ei mäleta hästi. Keegi (teine kass) kähises mu peale, mina surusin aga ennast vastu Uue Inimese sooja kintsu, tema teki all. Mulle oli antud süüa, ma ei mäletagi midagi sellist varasemast elust, oli mingi lihaželee ja midagi krõbedat ka.
Kuhu ma üldse tüürin? Tahan öelda, et elu ja see, kus keegi elab, on juhustest kinni ja meil ei ole sageli valida, mida teha ja kus elada. Satud kuskile mingitel arusaamatutel põhjustel, keegi viskab su kuhugi, püüad elus hakkama saada. Maailma heidetud, kas mitte nii pole seda väljendanud üks saksa filosoof? Kogu meie eksistents on juhuslik. Oled nüüd siin ja praegu, püüad endaga hakkama saada. Kui oled kena ja käitud ilusti, saad elada. Elad ise ja lased teistel elada. Kui ei oska käituda, aetakse välja. Muidugi teed endale tasapisi eluruumi juurde, näiteks mina söön nüüd oma uues kodus esimesena ja ajan endised asukad voodi alla peitu.
Olen noor ja elujõuline, vanemate loomadega saan hakkama. Üks vanur, oli vist tõukass, heitis suvel hinge. Teda siiski respekteerisin, välismaa kass või nii.
Eestis möllavad praegu vene noored. Kuidas nad üldse siia sattusid? Sündisid siin, ok. Nende emad ja isad tulid siia juhuslikult, osa suunati tööle, osa tulid lääne poole paremat elu otsima.
Jätame praegu kõrvale okupatsioonid ja muu suure ajaloo ja vaatame üksikisiku tasandit. Ka nemad, juhuslikult siia sattunud, teevad endale praegu eluruumi. Kuigi võiksid väga hästi elada kuskil mujal, elavad nad siin, Eestis. Neil ei ole selleks nagu mingit õigust, nagu ka minul pole mingit õigust teiste eest nende sööki ära süüa, aga kuna olin julgem, võtsin nende magamiskohad, kraapelauad ja toidukausid lihtsalt üle.
Öö oli külm ja pime, sõit kiire ja pehme, nii et tegin väikse tudu. Miks mind üldse kaasa võeti, käis mõte läbi une. Ei saa inimestest alati aru, ajavad mingeid asju. Vahel võtavad autosse kaasa.
Mütsaki! Ärkasin selle peale, et olin hanges. Külmas ja märjas hanges. Mina, kaisuloom, hanges. Auto uks käis kõmaki kinni ja juba nägingi vaid lumme ja pimedusse kaduvaid punaseid tagatulesid. Nad viskasidki mu autost välja! Need siis olid need ägedad jutuajamised, mida õhtuti kapi all istudes pealt kuulsin, kassihaisust ja karvadest ja rahast, mida pole, et veel kassi ka toita, lisaks lastele.
Lumi oli paks, mu varbad külmusid ära ja kõht oli tühi. Ootasin ja ootasin, keegi järele ei tulnud. Mjau. Hääl hakkas tasapisi ära kaduma. Mjaaau. Siin oli küll vaikne ja rahulik. Ainult minu hääl. Ma ei kartnud enam eriti.
Möödus mitu tundi. Vahepeal istusin ühe puu otsas, aga ka seal oli külm. Uni tuli ka, aga ellujäämisvaist minus ütles: hüppa alla ja vaata veel ringi. Järsku leiab kodu üles. Hrrr, kuskilt tuli kassi lõhna. Kõhklesin veidi. Mul ei olnud siiski midagi kaotada, teine kass või mitte, sest külm oli väljakannatamatu. Sealt kuskilt tuli ka toidulõhna, mäletan ainult seda, et näugusin kaua selle maja ukse taga. Kuni tehti lahti ja keegi ütles: vaata, sellel kassil on päris ilus suur nina.
Edasist ei mäleta hästi. Keegi (teine kass) kähises mu peale, mina surusin aga ennast vastu Uue Inimese sooja kintsu, tema teki all. Mulle oli antud süüa, ma ei mäletagi midagi sellist varasemast elust, oli mingi lihaželee ja midagi krõbedat ka.
Kuhu ma üldse tüürin? Tahan öelda, et elu ja see, kus keegi elab, on juhustest kinni ja meil ei ole sageli valida, mida teha ja kus elada. Satud kuskile mingitel arusaamatutel põhjustel, keegi viskab su kuhugi, püüad elus hakkama saada. Maailma heidetud, kas mitte nii pole seda väljendanud üks saksa filosoof? Kogu meie eksistents on juhuslik. Oled nüüd siin ja praegu, püüad endaga hakkama saada. Kui oled kena ja käitud ilusti, saad elada. Elad ise ja lased teistel elada. Kui ei oska käituda, aetakse välja. Muidugi teed endale tasapisi eluruumi juurde, näiteks mina söön nüüd oma uues kodus esimesena ja ajan endised asukad voodi alla peitu.
Olen noor ja elujõuline, vanemate loomadega saan hakkama. Üks vanur, oli vist tõukass, heitis suvel hinge. Teda siiski respekteerisin, välismaa kass või nii.
Eestis möllavad praegu vene noored. Kuidas nad üldse siia sattusid? Sündisid siin, ok. Nende emad ja isad tulid siia juhuslikult, osa suunati tööle, osa tulid lääne poole paremat elu otsima.
Jätame praegu kõrvale okupatsioonid ja muu suure ajaloo ja vaatame üksikisiku tasandit. Ka nemad, juhuslikult siia sattunud, teevad endale praegu eluruumi. Kuigi võiksid väga hästi elada kuskil mujal, elavad nad siin, Eestis. Neil ei ole selleks nagu mingit õigust, nagu ka minul pole mingit õigust teiste eest nende sööki ära süüa, aga kuna olin julgem, võtsin nende magamiskohad, kraapelauad ja toidukausid lihtsalt üle.