Eminem “Recovery”
Minu arust oleks täitsa tore, kui Eminem töötaks tsirkuses. Sest klouniannet on tal ju kuhjaga ja enda üle nalja teha see mees mõistab. Tuletagem meelde tema esimesi videoid, kus ta kargas ringi liibuvas supermanikostüümis ja koolitüdruku univormis. Aga tõsine ja maailma- ning suhteprobleeme lahkav, lamenti lööva tooniga räppimine ei sobi talle kohe kuidagi. Kas või “Stan”, onju. No ja Eminemi seitsmenda kauamängiva peal on taolist surmtõsist suhtumist kilode kaupa rohkem, kui vaja oleks. Jama on selles, et sünges tujus Eminem kõlab nagu Bläck Rokit. Sa mõtled, et ta teeb ikka nalja, aga naljakas pole. On hoopis naeruväärne ja hirmus väsitav. Ega see elu nüüd nii jube ka pole. Ma ei usu, et Eminem peaks enam kusagil getos mingite kriminaalidega maid jagama ja lõunasöögi nimel India immigrandi pudukauplust röövima, ning kuulama, kuidas teda valgeks rämpsuks sõimatakse. Kui sul enam millestki räppida pole, siis millest sa räpid? Selgub, et ikka samast millest varemgi, aga nüüd haigutab sõnade taga tühjus ja keegi ei usu sind enam. Isegi mitte sina ise. Aga olgu peale. Et mitte päris mustades toonides lõpetada, tuleb anda au Eminemi (ja Dr. Dre) sämplivalikule – “No Love” Lil’Wayne’iga peaosas toob tagasi Haddaway “What Is Love’i”, mis on kõva samm ja väärib naerukrampide vahel õlalepatsutust. Kahju ainult, et lugu ise suht suvaline on. Potentsiaali oleks rohkemaks. 5