Emotsionaalselt minevikku
Imbi Paju
“Tõrjutud
mälestused”
Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. 288
lk.
Su dokumentaalfilm “Tõrjutud
mälestused” sündis sellest, et kuulsid lapsena oma ema unes
appi hüüdvat. Tahtsid teada, mis oli nende õudusunenägude
taga... Ent kuidas sündis raamat “Tõrjutud
mälestused”? Kas midagi jäi veel kripeldama – lisaks oma
ema ja ta kaksikõe loole said luubi alla võtta nõukogude
haavad ja kaduva eesti identiteedi laiemalt?
Kui mu film sai
üldiselt väga hea vastuvõtu, siis Eesti traagilisest
minevikust rääkimine põhjustas ka frustratsiooni ja viha. Sain
seda tunda nii Eestis kui Soomes. Kirjanik Viivi Luik lohutas mind, et see ongi
osa protsessist, mis kommunismist sündinud mõttehälvete
avamisega kaasas käib. Kõik see sünnitas olukorra, kus
tundsin, et pean kirjutama raamatu. Pidasin filmi tegemise ajal ka
päevikut – info ja emotsioonide tulv oli meeletu... Kui film on
mõjus meeleolu loojana, siis raamatu eelis on
põhjalikkus.
Kes on su raamatu nn mudel-lugeja
– kas näiteks välismaalane, kes siiani arvab, et NSVL
“polnud nii hull” kui natsi-Saksamaa?
Arvan, et seda
raamatut vajatakse nii Eestis kui mujal. Mu raamat võiks panna noorema
ja vanema põlvkonna koos tegutsema, et avastada veel seni jutustamata
lugusid. Minu hea sõber europarlamentäär soomerootsi taustaga
Henrik Lax on kinkinud mu raamatut paljudele Soome poliitikutele ja
diplomaatidele, sest ta on arvamusel, et iga Soome poliitik peaks seda lugema.
Eestis on tuntav hoiak, et keegi ei mõista meie ajalugu. Minul on
teine kogemus. Kõigepealt peame seda ise mõistma, oskama oma
ajalugu ette kujutada. Nõukogude aja poolt kujundatud sotsiaalne unustus
mõjutab meie mõtlemist ka tänapäeval. Kui näiteks
Eesti ajaloolane ei valda allikakriitikat, kui ta mehaaniliste liigutustega
lükib üksteise otsa NKVD või Gestaapo poolt koostatud
arhiivimaterjale, kui ta ei oska näha, et Eestis kasutusel olnud Vene
nõukogude sotsialistliku vabariigi kriminaalkoodeks oligi osa
okupatsioonist, siis ta legitimiseerib totalitaarse süsteemi poolt loodud
“tõe”.
Olen näinud ja kuulnud mõnda meie
vaimsesse eliiti kuuluvat inimest, kes esineb lääne kultuuriruumis ja
kordab Eesti ajaloost nõukogude ajal sisendatud mõttekujundeid,
vahel lihtsalt selleks, et meeldida neile, kel on peas samasugused
nõukogude propagandast mõjutatud arusaamade struktruurid...
Mida leiab raamatust Eesti ajalooga juba suhteliselt hästi
kursis olev inimene? Nõukogude temaatika on ju tegelikult veel vähe
uuritud ja ilukirjanduse ning filmidega palistatud, võrreldes
näiteks holokaustiga...
Nõukaaega peame
mõtestama ikka meie ise. Ükski holokaustist pääsenud
Euroopa juut ei ütle, et “õnneks minul läks
hästi”, “meie perekonda taga ei kiusatud ja koonduslaagrisse
ei viidud” – nende suhtumine on oma rahvuskaaslastega solidaarne.
Ega holokaustiga ei hakatud tegelema kohe pärast sõda, see sai
alguse 60. aastate alguses ja ettekujutuse nendest õudustest lõid
eelkõige režissöörid ja kirjanikud. Meil on suurepärane
võimalus teha sedasama. Olla osa sellest jutustamise kultuurist.
Raamatu eessõnas ütleb president Toomas Hendrik
Ilves, et “Tõrjutud mälestused” on
impressionistlik teos, mis hülgab traditsioonilise ajalookirjutamise
tehnika ning kasutab faktide analüüsimiseks ka psühholoog
iat, psühhoanalüüsi, ilukirjandust... Kas su lähenemist
võiks seega nimetada “isiklikuks ajalookirjutuseks” –
paberil pole mitte kuivad faktid, vaid rohkem ehedat emotsiooni?
Jah, see on mu isiklik teekond ajaloo jutustuse juurde ... Samas võib
isiklik emotsioon olla ka piiratud ja primitiivne. Tahaksin siinjuures
tsiteerida 85aastast psühholoogi Heino Noort, kes jäi ellu Sosva
surmalaagris: “Vägivalla kirjeldamiseks ei vaja me niivõrd
faktide tundmist, vaid ennekõike kõrget emotsionaalset IQd.
Mõistuspärane ja külm lähenemine traagilistele
sündmustele tähendab tohutute üle mõistuse käivate
elamuste ja mõtete reeglipäraseks tegemist. See tähendab seda,
et inimene ratsionaliseerib hetke ja olukorra, mida ei tohiks
ratsionaliseerida...”
Oled täheldanud, et Eesti
ja lääne inimeste lähenemine mineviku valudele on väga
erinev. Näiteks eestlased, kes on oma memuaarides kirjeldanud Siberisse
küüditamist, räägivad pigem sellest, kuidas ikka saadi
hakkama, et oldi tublid – häbenetakse olla ohvrid. Valitseb hoiak,
et “ah, mis sest ikka rääkida”, ja endiselt leidub ka
tabuteemasid...
Oleme pikalt olnud mõtteruumis, kus oli
targem oma emotsioonid endale hoida, lääne demokraatias on aga
inimese tunded ja kogemused väärtuslikud.
Meil on pikka aega
valitsenud arusaam, et valusatest asjadest rääkimine on kuidagi
alandav. Nüüd, pärast taasiseseisvumist, on räägitud
pigem sellest, kuidas vägivaldse riigikorraga toime tuldi ja kuidas see
üle kavaldati, kuid vaja on rääkida ka leinast, kaotusvalust ja
hirmust. See, kes kardab eriti valusatest asjadest rääkida,
jääb ohvriks igavesti.
Kui neid, kes julgevad
rääkida, stigmatiseeritakse “valusate mälestuste
pantvangideks”, kui nende kogemusi pilgatakse, siis iga
väärikas inimene vaikib, pole ju mõtet pärleid sigade
ette visata. See soodustab ka tuimust oma elu suhtes üldse.
Kui palju puutusid uurimustööd tehes kokku inimestega, kes
nõukogude kuritegusid õigustada püüdsid? Või
nendega, kes siiani asjale pihta ei saa?
Käisin mitmetel
kohtuprotsessidel küüditajate üle. Seal kaitsesid kurjategijaid
Vene suursaatkond ja Moskva advokaadid. Kohtasin üht arhiiviametnikku, kel
puudus empaatia ohvrite suhtes ja kes rääkis nõukogude
terminitega. Meie hulgas on neid, kes eitavad holokausti õudusi ja
Nõukogude õudusi, sest need on liiga üle mõistuse
käivad asjad.
Oli ka neid, kes sõimasid mind feministiks, sest
räägin naiste vastu suunatud nõukogude terrorist.
Ajakirjanikuna olen kogenud, et asjadele pole alati pihta saanud vanema
põlve soome ajakirjanikud, poliitikud ja intellektuaalid. Ehk mu raamat
aitab neid sel teekonnal.
Su film on olnud üle maailma
menukas ja paljudele silmi avav. Palun räägi mõnest
konkreetsest retseptsioonist.
Möödunud aasta
lõpus olin Taiwani rahvusvahelisel filmifestivalil, mis on Aasias
suuruselt teine. Kui nägin esilinastusel saalitäit rahvast,
mõtlesin, et kuidas küll taiwanlased võiksid ühte
Euroopa lugu mõista... Filmi lõppedes oli muidu oma emotsioone
kontrolliv taiwanlane pisarais. Nad ütlesid, et eestlaste lugu meenutab
nende endi lugu ja Hiinaga seotud hirme.