Jah. Paul Kostabi, kes pole produtseerinud mitte ainult viimase The Willowzi albumi, vaid ka kogu varasemat loomin­gut sel bändil, on tõepoolest Kalev Mark Kostabi vend, kelle kohta on Heie Treier juba aastaid vihjamisi märkinud "vend, kes teeb hullumeelset punkbändi".

New Yorgis elav ja megapolise eeslinnas ateljeed ning helistuudiot pidav Indrek Paul Kostabi (45) on rock-muusikas vaikselt asju ajanud juba 80ndate algusest saadik. Olles tegev küll ka kunstnikuna - maal on tema rida -, on Pauli teed ristunud nii mõnegi olulise rock-kangelasega.

Esimene püsti pandud bänd arvukast hulgast, mida Paul Kostabi - hüüd- ja artistinimega Ena Kostabi - pidanud on, oli Youth Gone Mad. Aastal 1980 Californias tegutsemist alustanud post-punk-kollektiivis mängis Kostabi kitarri, laulis ning oli grupi ninamees.

Youth Gone Mad jagas kontsertlava muu hulgas selliste põrandaaluste käristajatega nagu Black Flag, Caustic ­Cause, The Mentors, The Stains, Fear. Aastake pärast asutamist õnnestus bändil tillukese raadiohitiga "Oki Dogs" maha saada. "See oli väga punk rock lugu, 1980ndate Los Angelese saund," kirjeldab Paul väikest hittpala 26 aastat hiljem.

Ansambel Youth Gone Mad viis Pauli kokku New Yorgi legendaarse rock-ansambli - võimalik, et maailma esimeste punk-rokkarite - Ramones liikmetega. Ramonesi kontsertide valgustaja ning logode ja T-särkide autori Arturo Vega pööningukorteris, mis oli ühtlasi Ramonesi staap, tutvus Kostabi legendaarse bassisti Dee Dee Ramone'iga, kellega Paul sõbrustas kuni siit-rock'i-ilmast lahkumiseni (aastal 2002).

Samuti kunstnikukalduvustega Dee Dee kujundas Youth Gone Madi plaadikaane ning astus mitmed aastad hiljem ka ise bändi heliplaadil üles. Grupi aastal 2002 ilmunud album kandis lausa nime "Youth Gone Mad featuring Dee Dee Ramone". Nimetatud plaadi salvestused on muide Dee Dee Ramone'i kõige viimaseks jäänud töö helistuudios. Ning samasel plaadil lööb loos "Meatball Sandwich" kaasa ka teinegi Pauli sõber Ramonesist - Joey Ramone.

Paul Kostabi sõnul meeldis talle väga "Dee Dee peene joonega kunstnikukäsi". "Tundus väga mõistlik temaga ka kunstialast koostööd teha." Ning seepärast sikutas ta vananeva punkrokkari käesoleval aastatuhandel kujutava kunsti ligi. Paul, Dee Dee ja viimase argentiinlannast abikaasa Barbara Zampini töötasid üheskoos Los Angeleses, New Yorgis või posti teel sadade maalide kallal. Teosed läksid hästi ja kiirelt kaubaks, paarsada dollarit pilt.

Aastal 2002 oli New Yorgi nimekas kontsertsaalis laval Dee Dee Ramone, CJ Ramone, Marky Ramone ja Ramonesi kauaaegne produtsent Daniel Rey. Ette kanti Ramones klassik "Blitzkrieg Bop" ja see oli viimast korda, kui nimetatud ramonesid ühiselt esinesid. Nendega koos mängis sel õhtul ka eesti poiss Paul Kostabi.

"See oli ühe raamatu, millele ma kaanekujunduse olin teinud, esitluspidu," meenutab õhtut Paul. "Marky Ramone näitas mulle laval mängimise ajal pikalt välja sirutatud keelt. Selle peale lasin ma pärast ta autokummid tühjaks. Ja Dee Dee varastas ta trummitaldrikud ära ning müüs need järgmisel päeval pan dimajas maha. Väga punk, tõepoolest."

Teine rock'i-ajaloos kaalukas ansambel, kelle tähtsatel hetkedel oli ka eesti DNAga muusiku käsi mängus, on ansambel White Zombie. Hilisemas ja märksa populaarsemas karjäärijaos sai White Zombiest tuntud teatraalse ja industriaalse metali bänd, kuid 80ndate keskpaigas, kui ansambel alustas, nälgisid nad põrandaaluse mürarokkari laua taga.

White Zombie varase muusika fännideks on näiteks Sonic Youthi liige Thurston Moore, Kurt Cobain, John Peel, Raul Saaremets ja Aivar Tõnso. Täna on ­White Zombie lagunenud, kuid trupi liider Rob Zombie tegutseb omapäi endiselt ja tema miljonite austajate hulgas on ka Mart Juur.

Kõige esimesel White Zombie väljalaskel - aastal 1985 välja antud 7tollisel EP-l "Gods on Voodoo Moon" - mängis pilli ka Ena Paul Kostabi. Kostabi sattus White Zombie ligi tänu oma helistuudiole, kuhu sisse astunud Rob Zombie tollane pruut Sean Yseult palus Pauli, et see talle basskitarri saladusi õpetaks.

"Gods on Voodoo Moon" plaadikest tiražeeris bänd vaid 300 eksemplari. Müüki läks neist üksnes 100, ülejäänud hoidsid nad endale ja võib vist mõista, kui hirmsa hinna eest sellist plaadikollektsionääri maiuspala osta tuleb.Paul väidab, et tal on mõned. Ja kui mahaärimiseks läheks, küsiks ta plaadi eest 10 000 dollarit.

Aga kuidas muusika sellel plaadil üleüldse kostab?

"See on, nagu Ministry kohtuks Sonicsiga. Võrdlemisi garage ja väga krigisev, aga vapustavalt põnev. Rob Zombie kostis kõige paremini just sellel plaadil," teatab Kostabi.

Pärast EP ilmumist kolis Paul New Yorgist tagasi Los Angelesse ja tema loomingulised teed White Zombiega enam ei ristunud.

Oma praeguse kõige prominentsema projekti leidis Paul Kostabi California mägedest. Ta oli mägede vahel jalutamas, kui mööda tolgendas punt noorukeid, kes nägid välja nagu bänd.

"Ma küsisin, kas nad on bänd," räägib Paul, "nad vastasid jaatavalt ning et mul oli parasjagu garaažis stuudio-värk üles pandud, läksime lindistama. Sellest sai The Willowzi esimene album, mis anti aasta hiljem välja."

Kostabi produtsendikäe all töötav bänd ei ole tõtt-öelda päris korralikku läbilööki saavutanud. Aastal 2005 figureerisid nad mitmete tähtsate väljaannete (nagu näiteks Rolling Stone) tulevikutähtede nimekirjades ja bänd jäi napilt teiseks yahoo.com'i korraldatud noortebändide konkursil "Who's Next?".

Et produtsent Paul soovitas hipilikul garage-rock-nelikul lugusid internetti riputada, sattus bändi muusika sealt muusikavideote tegemisega alustanud tõusva filmirežissööri Michael Gondry kõrvaaukudeni.

Näiteks sellistele ­artistidele kui Björk, The White Stripes, Chemical ­Brothers, Daft Punk ja Beck ­videoid ­vorpinud Gondryle meeldis kuuldu sedavõrd, et pakkus end bändile videorežissööriks.
Vastutasuks salvestas Willowz - Kos­tabi käe all - muusikat Michael Gondry kinofilmile "Eternal Sunshine of the Spotless Mind". Pauli stuudios käis lindistustel trumme tagumas ka režissöör ise. Filmist, Jim Carreyga peaosas, sai aga kassahitt ja Oscari võitja 2005. aastal kategoorias parim orginaalstsenaarium.

The Willowzi muusikat kuuleb ka Gondry seni viimase linateose "The Science of Sleep" soundtrack'il. Bändi plaadil "Talk in Circles" musitseerib ka Kalev Marki ja Indrek Pauli isa - Kaljo Kostabi. Ta puhub sel plaadil pasunat.

Ja ikkagi on pisut mõistetamatu - miks pole The Willowz pooltki nii tuntud kui The White Stripes? Paulil on vastus: "Sest Jack White (The White ­Stripesi laulja-kitarrist - aut.) andis mitmetele inimestele peksa ja sai seetõttu hulganisti tähelepanu."

Ena Paul Kostabi, kes aitab muusika salvestamisel ka kuulsat kunstnikust venda, praegune koduansambel on Super­numblivemachine. Nad on valmistanud kaks albumit ja levitavad neid käest kätte. Paul on bändi hetkeseisuga rahul. “Asjad on väga hästi, varsti hakkame väga aktiivselt tegutsema,” ütleb ta ja viitab ees ootavatele kontsert­esinemistele. Võite neid proovida aadressilt
.


Paul Kostabi on mänginud ka ansamblis Pyschotica. Produtsendina on ta aastate jooksul tegutsenud kümnete ja kümnete plaatide juures.


Kuigi kujutav kunst ja muusika on Paulile samavõrra olulised, haaras ta nooruses esimesena just kitarri. Ning rock’n’rolli usku pööras teda Alice Cooperi nägemine ja kuulmine.


Küsimusele kas tänane muusikapilt on ehk üleliia produtsendikeskne, vastas Paul: On, kuid asjad on jälle muutumas. Inimesed mängivad jälle rohkem pilli. Bau­hausil on näiteks uus plaat ilmumas ja kogu materjal on lindistatud esimese võttega, laivis. Selline asi mulle meeldib!!!