Enam tungi ja tormi!
Gert Wingårdh on julgeid ja nägusaid maju
projekteerinud rootsi arhitekt, kellele kuuluvas, nii Göteborgis kui ka
Stockholmis pesitsevas firmas töötab praegu ühtekokku rohkem kui
120 spetsialisti. Eestisse puupäevale oli ta kutsutud aga seetõttu,
et tema lähenemine materjalile on vaba stampidest ning Wingårdhi
teaduspark Universeum pälvis Rootsi puitarhitektuuri auhinna 2004.
Sul on väga suur büroo, aga kas sel on siiski teatud
kindel käekiri?
Jah, muidigi, me proovime lahendada
kõiki ülesandeid kordumatul viisil. Huvitume materjalide
uurimisest. Põnev on teha midagi puidust, aga ka uurida betooni omadusi,
plastmasse. Vahetame väga palju materjale. Või nagu Müritzeumi
puhul välja võiks paista, meile läheb korda kuidas inimesed
ruumis liiguvad. Ja kuna kujundame ka palju töökohtasid ning koole,
siis ka see, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Proovime teha näiteks
ilma koridorideta koole, asendades neid avatud aladega. Kuigi
arhitektuuribüroo on suur, siis areneb see aeglaselt. Kümme aastat
tagasi 40 inimest, kakskümmend aastat tagasi 10 inimest. Mõned on
töötanud 20 inimest. Aga kuna olen ainuomanik, siis saan ise
otsustada milliste projektidega tegeleme ja millistega mitte.
Ettekandest jäi mulje, et kasutad puitu palju.
Puuteemalisel konverentsil tundus mulle see pigem sobiv olevat. Mina ise
kasutan puitu – peamiselt vineerina – interjööris.
Põhjamaades, meil Skandinaavias ja ilmselt ka Eestis, meeldib inimestele
soojus: paksud riided, päikesepaiste, aga ka seda evivad materjalid. Mulle
meeldib puit ja teised looduslikud materjalid, nagu paekivi.
Üks viimase aja tippteoseid, mida oled teinud, on Universeum
Göteborgis. Kuidas see hoone vastu võeti?
Iseäranis hästi. Mulle tundub, et arhitektid kaotasid Rootsis
1960ndatel oma senise positsiooni ühiskonnas, sest hävitasid uusi
tüüpmaju kavandades palju ajalooliselt põnevaid kihistusi.
Seega on olnud keeruline ameti mainet parandada. Aga 2001. aasta kuulutati
arhitektuuriaastaks ja korraldati ka rahvahääletus, milline hoone on
viimase viieteistkümne aasta jooksul valminute seas parim. Kuigi
võis arvata, et inimesed eelistavad vanemaid maju – sest massidel
on ju retrolik maitse –, osutus Universeum võtjaks. See oli mulle
oluline, mitte ainult seepärast, et ma selle autor olen, vaid ka
seetõttu, et see oli täiesti uus ehitis.
Mind
vaimustas väga sinu nn lodža-projekt, Rootsi punane puidust madal
hotellihoone mägijärve kohal.
See on siiani
jäänud paberile. Projekti algatajaks on kohalik omavalitsus.
Lääne-Rootsis turiste praegu suurt ei käi, valdav osa
elanikkonnast on vanurid. Tohutule hõredalt asustatud alale tahetakse
nüüd mõistlikku kasutust leida, pakkuda noortele
töövõimalust. Siis hakkas kohalikele silma uut tüüpi
puhkemaja kontseptsioon, mida on edukalt rakendatud näiteks mitmel pool
Kanadas. Nad tegid majandusliku poole rehkendused ja pöördusid umbes
viis aastat tagasi otse minu poole, et ma kavandaks nii ägeda hoone, mis
hakkaks kogu maailmas silma. Vahepeal taheti küll kompleksi asukohta
muuta, aga meie arvates on maastiku arvestamine siiski arhitektuuris väga
oluline.
Kas sinu büroo on teinud midagi ka
Eestis?
Ei, küll aga tegime mõnd aega tagasi
linnahalli ümbruse ümberehitamise kavandi ja ükskord on veel
meid kutsutud konkursist osa võtma, aga siis polnud see võimalik.
Hiljuti osalesime ühel Riia konkursil. Ei saaks just öelda, et
huvitume Baltikumist eriliselt, valime pigem huvitavai
d väljakutseid.
Oleme Saksamaal ehitamisest olnud ka ise väga
huvitatud, sest ehitamise kvaliteet on seal väga hea. Oleme teinud sinna
1999. aastal Rootsi saatkonna, konkursiga on tulnud ka praegu valmiv
skulptuurimuuseum Marlis.
Kuidas sakslastele sel aastal
valminud Müritzeum meeldis?
Väga positiivne. Maja on
näiteks viimase Bauwelti kaanel. Esimese nelja nädalaga käis
seal juba oma 15 000 inimest.
Ma ei pääse ka
stereotüüpsest küsimusest: kuhu poole liigub
arhitektuur?
Et rohkem rahuldada inimesi. Aga samas tundub, et
inimesed ootavad arhitektuurilt enamat kui varem. Vannitoast ei taheta ainult
sooja vett pesemiseks, vaid ka naudingut tekitavat atmosfääri,
lõõgastavat vett. Inimeste nõudmised on jõulisemad,
nende ootused kõrgemad. Samas, kui arhitektid näevad, et inimesed
hindavad nende tegusid, siis on neil ka entusiasmi pakkuda aina rohkem. See on
väga meeldiv suundumus mu meelest.
Seega siis minnakse
pigem emotsionaalses suunas?
Täpselt.
Mitte keskkonnateadlikkuse poole?
Keskkonna teemad on olnud
alati olulised, nagu ühiskonnagi omad. Rootsis loetakse hoolega
ruutmeetreid, sestap küsime klientidelt alati, mida nad oma arenduste
juures tähtsaks peavad. Aga inimesed muutuvad nõudlikumaks,
tahavad, et arhitektuur neid intrigeeriks. See on nagu
söögivalmistamisega. Toidutegemise tase oli Rootsis paarkümmend
aastat tagasi üpris sant, nüüd on aga tippkokad iga päev
televisioonis, inimestele meeldib süüa teha.
Mida
võiksid ise oma töödest sedasorti gurmeeks pidada?
Teeme Östersundi mäe otsa klaasist ooperiteatrit, kus oleks ka
hotell ja konverentsikeskus. See oli konkursi võit aastast 2003, raske
on olnud leida selle jaoks finantseeringut, aga nüüd tundub, et seda
hakatakse siiski ehitama.