Uuringud näitavad, et rahvuslikku enesetunnet saab mõõta selle järgi, kuidas me sööme. Ja ometi põrkame Tallinna söögikohtades üha kokku hääldamatute praenimetustega.


Olgugi et toidus nähakse üht elu paratamatust, ei märgi toit ainult seda, mida me sööme. Toit kujundab tööstusharusid ja vormib rahvusvahelisi kaubandusstrateegiaid, liidab või lahutab geopoliitilisi alliansse ja lihvib meie otsuseid, väärtusi ning hoiakuid. Toidutegemine on kultuuri nurgakivi ja üks rahvusliku samastumise ning äratundmise usaldatavamaid sümboleid. Rahvusköök sisaldab endas kõike, mis me oleme: meie ühiskonnakorraldust, usutabusid, kultuurikonteksti ja mitmekesisust, geograafilisi iseärasusi, majandusseisu jne.


Kunagi defineeriti toitu geograafiliselt, rahvuslikku valikut iseloomustasid kohalikud tooted ja traditsioonid, näiteks Eestis kilu ja kama. Orjakaubandus, ristisõjad, rahvaränne, inkvisitsioon, siiditeed, küüditamised, vallutusretked, linnastumine, ekspeditsioonid, maadeavastused, kolonialism ja ümberasumised on kõik rahvusköökide rikastumisele kaasa aidanud: araablased vallutasid osa Euroopast ja tõid endaga suhkru ja magusroad. Hiinlased viisid Jaapanisse sojaoad, millest sai lahutamatu osake saareriigi toidukultuurist; vastutasuks anti hiinlastele kaasa söögipulgad.


Portugalist põgenenud juudid tõid prantslastele šokolaadi, eurooplased vürtsitasid oma toite Uuest Maailmast kotti topitud tomatite ja piprakaunadega; Raeapteek andis vist Lübeckile martsipani. Toit võib tekitada sõdu, ajada marru ja inimesi omavahel riidu. Kakaoubade eest olid asteegid võimelised üksteist materdama juba ammu enne konkistadooride maabumist Kesk-Ameerikas. Šokolaad lahutas perekondi ja lõpetas sõprussuhteid.


Euroopa poliitikaeluski on toidul oma koht: soomlased esinesid ulatusliku vastukampaaniaga, kui Prantsusmaa president Jacques Chirac heitis nalja nende toiduvalmistamise kulul. Vestlusel Venemaa endise presidendi Putini ning Saksamaa liidukantsleri Schröderiga ütles Chirac, et “hullulehmatõbi on ainus, mille inglased on Euroopa põllumajandusele kinkinud” ning et “peale Soome köögi on Inglise oma halvim maailmas”. Üks kõigi aegade ebapopulaarsemaid presidente läks selgelt üle piiri, kuna riivas rahvuslikku enesetunnet.


Samuti meeldis ühele euroministrile oma ametisoleku ajal jagada Euroopa menüüdeks, mis polnud kõige taktitundelisem. Tema arvates jagunesid liikmesriigid rühmadesse “turistieine, päevapraad ning valik gurmaanidele”.


SOS! Eesti söögikultuur!


Euroopa erinevusi saab võrrelda pealinnade kohvikutes ja baarides. Pariislase leiab lärmakast kohvikust, inglase pubist. Aga kus istuks eestlane, ega ometi mitte bistroos? Turu-uuringud paljastavad kodumaise toidu eelistuse kasvu, aga pealinna lihtsaimadki pelmeenibaarid pakuvad peente nimedega hõrgutisi. Ühe Tallinna restorani lõunamenüüst avastasin hiljuti imetoidu: akvaviti graavitud forelli terriin maisi­bliini, vodka crème fraiche ja sibulasalsaga. Kuhu jäid soolaheeringas ja keedukartul?


Ometi selgitas üks hiljutine rahvusvaheline uuring, et eestlased on üks kõrgeima rahvusliku enesetundega rahvaid. Esikümnes, millesse mahtusid serblased (1), iisraellased (3) ning ameeriklased (6), tuli Eesti viiendaks! Enesetunde uuring tõestas, et kõige “individualistlikumad” rahvad asetasid end eneseusalduse ja enesele meeldivuse tabelistes kõ rgematele kohtadele.


Muuhulgas küsiti uuringu käigus, milline on inimese toidulaud, sest rahvuslikku enesetunnet pidavat saama mõõta söömisharjumuste järgi. Pilku Tallinna toidukohtade valikusse heites sellist muljet ei jää. Tegelikult on isegi kummaline, et Eesti apteegimajandus on orienteerunud looduslikele, Eestis toodetud ravivõimalustele, mida pakutakse murelikule haigele esimesena, ja alles teisena tulevad farmaatsiatooted, toidu puhul aga sellist mõistmist veel pole.


Viimastel aastatel on toidu ümber õnneks tekitatud palju kära. Riik on tõsiselt võtnud enda õlule kodumaise toidu propageerimise. Käivitatud on turu­arendustoetus, sest rahvustoit on see, mida me iga päev kodus sööme, poodidest ostame ja mida tootjad toodavad. Ühtlasi on see hea näide sotsiaalsest huvist rahva vastu. Maailma eri riigid promovad elanikele just omamaist toitu, tegu on riikidevahelise konkurentsiga, et mitte anda käest oma siseriiklikku turgu – potentsiaalset tööpõldu oma kodanikele ja ettevõtjatele.


Ei soovi sibulamarmelaadi


Lugesin New York Timesi arvamusküljelt, kuidas “kõnniteeservadel ei saa New Yorgist iial Pariisi”.


Artiklis toodi välja newyorklaste paaniline soov suruda end paariruutmeetrisele kärarikkale tänavaterrassile, et tekiks Euroopa kohvikus istumise tunne. Saatuse iroonia, väitis ajakirjanik, on lisaks kraesse sadavale suurlinna saastale ka selles, et kohv on topeltkallis ning erinevalt Pariisist või Roomast pole terrassid enamasti ümbritsetud roheluse või piirdetaraga.


Mulle tundub, et samasugune vale­arvamus valitseb Eesti toitlustajate seas sibulamarmelaadi, apelsinikastme, maasikatega kaunistatud kammkarbisalatite ja muu sellise kohta. Kui see oleks kallima restorani kõrgem pilotaaž, siis oleksid sellised gastronoomilised leiud ja mängud ju teretulnud – põnev oleks endalgi uudishimust katsetada, lasta hea maitsta ja kõrvale kena klaas punaveini juua. Kuid kui tegemist on toidukohtadega, kuhu tallinlane lõunapausi ajal sööma tõttab, peaks laual olema praad, mitte kunst. Uskuge, ka suurlinnabistroodes saab enamasti kartuliputru ja pardipraadi.