20.02.2009, 00:00
Enesekindluse köögipoolest
Eestis ei väärtustata kohalikku toitu, pigem pakutakse Tallinnas hääldamatute nimedega roogasid, leiab Martin Kala.
Prantsusmaa tahab esimese riigina maailmas esitada oma köögi UNESCO
maailmapärandi nimekirja.
Uuringud näitavad, et
rahvuslikku enesetunnet saab mõõta selle järgi, kuidas me
sööme. Ja ometi põrkame Tallinna söögikohtades
üha kokku hääldamatute praenimetustega.
Olgugi et
toidus nähakse üht elu paratamatust, ei märgi toit ainult seda,
mida me sööme. Toit kujundab tööstusharusid ja vormib
rahvusvahelisi kaubandusstrateegiaid, liidab või lahutab geopoliitilisi
alliansse ja lihvib meie otsuseid, väärtusi ning hoiakuid.
Toidutegemine on kultuuri nurgakivi ja üks rahvusliku samastumise ning
äratundmise usaldatavamaid sümboleid. Rahvusköök sisaldab
endas kõike, mis me oleme: meie ühiskonnakorraldust, usutabusid,
kultuurikonteksti ja mitmekesisust, geograafilisi iseärasusi,
majandusseisu jne.
Kunagi defineeriti toitu geograafiliselt,
rahvuslikku valikut iseloomustasid kohalikud tooted ja traditsioonid,
näiteks Eestis kilu ja kama. Orjakaubandus, ristisõjad,
rahvaränne, inkvisitsioon, siiditeed, küüditamised,
vallutusretked, linnastumine, ekspeditsioonid, maadeavastused, kolonialism ja
ümberasumised on kõik rahvusköökide rikastumisele kaasa
aidanud: araablased vallutasid osa Euroopast ja tõid endaga suhkru ja
magusroad. Hiinlased viisid Jaapanisse sojaoad, millest sai lahutamatu osake
saareriigi toidukultuurist; vastutasuks anti hiinlastele kaasa
söögipulgad.
Portugalist põgenenud juudid
tõid prantslastele šokolaadi, eurooplased vürtsitasid oma
toite Uuest Maailmast kotti topitud tomatite ja piprakaunadega; Raeapteek andis
vist Lübeckile martsipani. Toit võib tekitada sõdu, ajada
marru ja inimesi omavahel riidu. Kakaoubade eest olid asteegid
võimelised üksteist materdama juba ammu enne konkistadooride
maabumist Kesk-Ameerikas. Šokolaad lahutas perekondi ja lõpetas
sõprussuhteid.
Euroopa poliitikaeluski on toidul oma koht:
soomlased esinesid ulatusliku vastukampaaniaga, kui Prantsusmaa president
Jacques Chirac heitis nalja nende toiduvalmistamise kulul. Vestlusel Venemaa
endise presidendi Putini ning Saksamaa liidukantsleri Schröderiga
ütles Chirac, et “hullulehmatõbi on ainus, mille inglased on
Euroopa põllumajandusele kinkinud” ning et “peale Soome
köögi on Inglise oma halvim maailmas”. Üks kõigi
aegade ebapopulaarsemaid presidente läks selgelt üle piiri, kuna
riivas rahvuslikku enesetunnet.
Samuti meeldis ühele
euroministrile oma ametisoleku ajal jagada Euroopa menüüdeks, mis
polnud kõige taktitundelisem. Tema arvates jagunesid liikmesriigid
rühmadesse “turistieine, päevapraad ning valik
gurmaanidele”.
SOS! Eesti
söögikultuur!
Euroopa erinevusi saab
võrrelda pealinnade kohvikutes ja baarides. Pariislase leiab
lärmakast kohvikust, inglase pubist. Aga kus istuks eestlane, ega ometi
mitte bistroos? Turu-uuringud paljastavad kodumaise toidu eelistuse kasvu, aga
pealinna lihtsaimadki pelmeenibaarid pakuvad peente nimedega hõrgutisi.
Ühe Tallinna restorani lõunamenüüst avastasin hiljuti
imetoidu: akvaviti graavitud forelli terriin maisibliini, vodka
crème fraiche ja sibulasalsaga. Kuhu jäid soolaheeringas ja
keedukartul?
Ometi selgitas üks hiljutine rahvusvaheline
uuring, et eestlased on üks kõrgeima rahvusliku enesetundega
rahvaid. Esikümnes, millesse mahtusid serblased (1), iisraellased (3) ning
ameeriklased (6), tuli Eesti viiendaks! Enesetunde uuring tõestas, et
kõige “individualistlikumad” rahvad asetasid end
eneseusalduse ja enesele meeldivuse tabelistes kõ
rgematele kohtadele.
Muuhulgas küsiti uuringu käigus,
milline on inimese toidulaud, sest rahvuslikku enesetunnet pidavat saama
mõõta söömisharjumuste järgi. Pilku Tallinna
toidukohtade valikusse heites sellist muljet ei jää. Tegelikult on
isegi kummaline, et Eesti apteegimajandus on orienteerunud looduslikele, Eestis
toodetud ravivõimalustele, mida pakutakse murelikule haigele esimesena,
ja alles teisena tulevad farmaatsiatooted, toidu puhul aga sellist
mõistmist veel pole.
Viimastel aastatel on toidu ümber
õnneks tekitatud palju kära. Riik on tõsiselt võtnud
enda õlule kodumaise toidu propageerimise. Käivitatud on
turuarendustoetus, sest rahvustoit on see, mida me iga päev kodus
sööme, poodidest ostame ja mida tootjad toodavad. Ühtlasi on see
hea näide sotsiaalsest huvist rahva vastu. Maailma eri riigid promovad
elanikele just omamaist toitu, tegu on riikidevahelise konkurentsiga, et mitte
anda käest oma siseriiklikku turgu – potentsiaalset
tööpõldu oma kodanikele ja ettevõtjatele.
Ei soovi sibulamarmelaadi
Lugesin New York Timesi
arvamusküljelt, kuidas “kõnniteeservadel ei saa New Yorgist
iial Pariisi”.
Artiklis toodi välja newyorklaste
paaniline soov suruda end paariruutmeetrisele kärarikkale
tänavaterrassile, et tekiks Euroopa kohvikus istumise tunne. Saatuse
iroonia, väitis ajakirjanik, on lisaks kraesse sadavale suurlinna saastale
ka selles, et kohv on topeltkallis ning erinevalt Pariisist või Roomast
pole terrassid enamasti ümbritsetud roheluse või piirdetaraga.
Mulle tundub, et samasugune valearvamus valitseb Eesti
toitlustajate seas sibulamarmelaadi, apelsinikastme, maasikatega kaunistatud
kammkarbisalatite ja muu sellise kohta. Kui see oleks kallima restorani
kõrgem pilotaaž, siis oleksid sellised gastronoomilised leiud ja
mängud ju teretulnud – põnev oleks endalgi uudishimust
katsetada, lasta hea maitsta ja kõrvale kena klaas punaveini juua. Kuid
kui tegemist on toidukohtadega, kuhu tallinlane lõunapausi ajal
sööma tõttab, peaks laual olema praad, mitte kunst. Uskuge, ka
suurlinnabistroodes saab enamasti kartuliputru ja pardipraadi.