ENNUSTUSVÕISTLUS: Mis on Areeni Aasta Album 2008?
Niisiis, Areeni Aasta Albumit valiti seekord 10. korda (longest running Eesti pressis).
Aasta parimate plaatide valimisel osalesid teada tuntud spetsid - Tõnis Kahu, Tõnu Kaalep, Ronald Truvee, Erkki Tero, Mart Kalvet, Raul Saaremets, Lauri Tikerpe, Aleksander T. Yostafa, Siim Nestor, Koit Raudsepp, Tristan Priimägi, Tauno Maarpuu, Rain Saavel, Anders Melts, Marek Kallin, Bertil Tüvi ja Erik Morna.
Tulemus - Areeni Aasta 20 parimat albumit - avalikustatakse aasta viimases Eesti Ekspressis.
Arva, kelle plaadi valisid austet spetsialistid tänavu aasta parimaks. Tee oma pakkumine 28. detsembriks aadressil ennustus@ekspress.ee
Kes paneb täppi(kui selliseid on mitu, selgub võitja loosiga) võidab 5 albumit 20 st parima hulka hääletatud plaadist.
AREENI AASTA ALBUMID 2007
1. Vaiko Eplik ja Eliit
“2: Aastaajad”
(Mortimer Snerd)
Areen ütles: Paneme nüüd “1” kõrvale “2” ja kuuleme, et kuigi lennukalt mänguline, on “2” tuntavalt sünkjam ja tõsisem asi. Stilistiliselt alalhoidlikum, loometeosena kompaktsem, üllatusevabam, sest oleme Epliku puhta looduslikku talendiga juba kursis, kuid võrdselt kuninglik muusiku jalajälg kodumaisesse popmuusikasse. [–] “2 – Aastaajad” on vaimustav, uhke, enesekindel, leidlik ja terviklik, aga laiahaardeline teos. Sedavõrd isikupärane ja inspireeriv album, millest tahaks kirjutada raamatu, mitte kuidagi 2000 tähemärgi sisse mahtuva retsensiooni.
(Nädala album 24. mai)
2. LCD Soundsystem
“Sound of Silver”
(DFA/EMI)
Areen ütles: Siin on kõik, mida vaja. Peale, südamele ja puusadele. Hüpnootilist, täpselt paraja BPMiga biiti, vinguvaid kitarre, kolisevaid trumme, tapvaid laulumeloodiaid, akrobaatilist lüürikat, elektrot, tehnot, päris-diskot, futut, funk’i, souli, indit, punki ja jumal teab, mida veel. James Murphy – multiinstrumentalist, LCD Soundsystemi hing, New Yorgi ühe karmima plaadikoguga visionäär ja mees, kes laulab nii, nagu oleks tegemist kahe Davidi sohilapsega (Bowie ja Byrne) – valdab eklektikat nagu oma viit sõrme.
(Nädala album 22. märts)
3. Arcade Fire
“Neon Bible”
(Merge/Mercury)
Areen ütles: Arcade Fire lindistas plaadi tühjaks jäetud kirikus ja ninamees Win Butler ei katkesta vist korrakski kantslist manitsevat jutlust ning seda suurem on üllatus – ja geniaalsem kogu Arcade Fire –, et nende muusika kostab kuidagi väga juubeldavana. Pühitsevana, hõiskavana. Nad oleks kui rõkkavaim bänd kõige suuremal liikuval laval mõnel öisel riituskarnevalil. Ning ma ei mõtle ainult puhast orkestreeritud hüper-ekstaasi, see lokkav elurõõm ja elu pühitsus on ka Arcade Fire unelauludes lastele, massiivse oreli otsas sõitmisel ja poptimistlikes plika-indie vilksatustes. Eks nende pillid ole ka mornimate nägudega, kuid siit peamiselt ja pigem meeldejääv juubeldus on võhmalevõttev. (Nädala album 29. märts)
4. M.I.A
“Kala”
(XL)
Areen ütles: M.I.A. on kui hektiliselt toimetatud ja närvilise videomontaažina kokku monteeritud Kolmanda Maailma CNN. Siin haiseb püssirohi ja päikese käes mädanev genotsiidi veri, pauguvad raketiheitjad ja Kalašnikovi automaadid, mille vahele hüppavad pildikesed immigrantide katsumusrohkest elust. (Nädala album 23. august)
5. Burial
“Untrue”
(Hyperdub)
Areen ütles: Mis ma usun, on tegelikult see, et üleilmse kiidulaulu Burialile teeb võimalikuks hoopis küsimus, kas sa oled selline urbanistlik romantik nagu tema. Kas sulle meeldib film “Nil by Mouth või “Sügisball” või ei meeldi, selles on küsimus. Kui su iPodis mängib Buriali “Untrue” ja sa sõidad mustas trollis Õismäele, kas see on sinu jaoks rõve sotsrealism või esteetiline cool? Kui cool, siis Burial on sulle. (Nädala album 22. november)
6. Chalice
“Taevas ja Perse”
(Umblu)
Areen ütles: See plaat on nagu Tartu – ladna olekuga, laisalt loivav, mõtisklev, pihku itsitav ning viisakalt intelligentne. Chalice’i on lihtne kuulata, aga ta ei ole kindlasti lihtsakoeline. Peened nüansid ja vimkad, verbaalsed kukerpallid, mahlased komm entaarid meie argipäevale ning seltskonnaelule. Jarek näitab asju läbi kõverpeegli, aga koomiline kest peidab tihti halastamatut ausust. Vahel tundub, et ta on nagu omamoodi dokumentalist, oma kaasaja (muusikalise) ringvaate looja. (Nädala album 10. mai)
7. Panda Bear
“Person Pitch”
(Paw Tracks)
Areen pole veel öelnud, et: New Yorgi ansambli Animal Collective liige Panda Bear, kes elab ülejäänud bändist “isoleeritult” Lissabonis, salvestab vabal ajal tantsumuusikat – kitarride, sämplerite, kompuutriga. Ja nagu ka Animal Collective’i looming, on Panda Beari tantsumuusika teistsuguse maailma tantsumuusika. Beach Boysi laadis ballaadide vahel õndsas udus tiksuvad rütmilood on tantsimiseks haldjatele ja varjudele. Õnnis ja pühalik muusika.
8. Ans. Andur
“Topeltvikerkaar”
(Seksound)
Areen ütles: Kui Köögi uurimisobjektiks on maakohad ja loodus, ja Tartu Popi ja Roki Instituut leiab inspiratsiooni kosmilistest tuleviku-utoopiatest, siis Andur paigutub oma sõnadega kuskile nende kahe vahele – nende keskseks lugude teemaks tundub olevat tänapäeva urbanism, eile ja täna. [–] “Topeltvikerkaare” kõlapilt on nimele vääriliselt küll kohati oma eelkäijast värvilisem – puhkpillid avaloos või “Tallinnas” ja vana kooli sündihelid siin-seal –, aga üldiselt on tegu ikka juba tuttava Ans. Anduriga, servadest veidi karvase, aga seest pehme muusikaga. (Nädala album 11. jaanuar)
9. Animal Collective
“Strawberry Jam”
(Domino)
Areen ütles: Meloodiad kui pisikesed festivalid sisemises salakambris, sellised, mida kirjutab vaid Animal Collective. Avey Tare kannab neid ette tükkideks rebenemise äärel – vahetades käigult vastakaid meeleolusid ning hüpeldes oktavitest oktavitesse ja naeratustest ahastusse.
Ja siis – annavad näole need detailid. Kummalised mustrid, tundmatud helid, kajad teisest maailmast. Neid on siin lademes, aga vahest on bändi käsitööoskused neid leiutades profimaks läinud. Nad ei vehkle, edvista ega suru neid peale, vaid käituvad delikaatsemalt. (Nädala album 13. september)
10. PJ Harvey
“White Chalk”
(Island)
Areen ütles: Oma uuel albumil on PJ Harvey täielikult maha jätnud oma senise instrumendi kitarri. Selle asemele on tulnud klaver. Hüpnootiline, perkussiivne ja halastamatult minoorne. Tundub, et seekordse muutumise käigus on ta maha jätnud ka oma keha ning hõljunud mingisse transtsendentaalsesse olekusse. Tänane PJ Harvey on pigem nagu iidse lossi imekaunis kummitus, kelle lood räägivad hirmsatest asjadest, aga kirjeldaval, kiretul moel. Siin ei ole enam seksi, suuri emotsioone ega üldse midagi, mis elaks, liigutaks, hingaks, teeks nalja või annaks sooja.
(Nädala album 18. oktoober)
AREENI AASTA ALBUMID 2006
1. Vaiko Eplik ja Eliit
"1"
(Mortimer Snerd)
Areen ütles: Epliku eelmised bändid on minu meelest jäänud alati pigem katsetusteks (kui paljud meist seda Koera tegelikult kuulasid?). Eliidis aga on muusikalise ambitsiooni realiseerumine, kaleidoskoopiline pop-eepos, mille lõppedes on selline tunne, nagu oleks karusselli pealt maha astunud - adrenaliin on üleval, kerge õhetus näos, kõhus keerab, ja tahaks kohe ühe tiiru veel teha. Eesti Brian Wilson?
(Nädala album 4. aprill)
2. Köök
"Telegramm"
(Mudamusic)
Areen ütles: Köögi esikalbum on sümpaatne ja soe austusavaldus meie Eestimaa looduskaunitele piirkondadele ja vaiksetele kohakestele. Lood nagu "Alam-Pedja" või "Suveks Tõrvasse" tekitavad tunde, et tahaks liblikavõrgu sapakasse pakkida ja mööda tolmust teed sõita tutvuma "Lõuna-Eesti sügavate järvedega".
(NA 19. juuli)
3. Burial
"Burial"
(Hyperdub)
Areen ütles: Burial lagundab keha, aga rituaale järgimata, nõnda, et keha jääb eetrisse, imbub majadest läbi, ehmatab ja käib kodudes. See on Londoni linnaromantism, heliulme, 21. sajandi dub, 21. sajandi jungle, 21. sajandi matused meeltesegastele idealistidele, kes ootavad ennekuulmatut spetsiifilist atmosfääri.
(Areen 2. august)
4. TV on the Radio
"Return to Cookie Mountain"
(4AD)
Areen ei ole veel midagi öelnud: Aeglaselt sulav, psühhedeeliast joobes ja majesteetlikult lainetav soulrock, mis hoiab sisemuses kinni märatsevat tuhandete aastate pikkust igatsust. Sa loodad, et järgmisel kuulamisekorral lahvatab see sealt välja. David Bowie kuulutas nad oma lemmikbändiks ja pääses siia plaadile laulma. Õnneseen.
5. Shelton San
"Spontaneous Black"
(Forwards)
Areen ütles: Eesti müraroki kuningas Shelton San - Valter Nõmm, Tambet Jurno, Andreas Johandi ja Priit Mägi - on sedakorda väga mõjusa väljakutse letti löönud: peaaegu 40 minutit armutut andmist + mõnusalt üle keskmise kuni briljantsed laulud + viimistletud teostus. Tulemuseks midagi, mis naelutab su kõrvad klappide külge, klaasistab pilgu ja paneb iseenesest tukka loopima.
(NA 26. oktoober)
6. Sonic Youth
"Rather Ripped"
(Geffen)
Areen ütles: teinud aastaks 2006 plaadi, mille puhul ei pea neist rääkima motoorsest refleksist ega viisakusest, vaid südamest. "Rather Ripped" on Sonic Youth light, siin on palju õhku, pehmeid kõlasid ja - tähelepanu! - häid ning hoolikalt meisterdatud poplaule. Vastupidi nende vahepealsetele võrdlemisi umbseks tuiamiseks kujunenud albumitele, mida sai silitatud niisama lugupidamisest.
(Areen 25. juuli)
7. Gnarls Barkley
"St. Elsewhere"
(WEA)
Areen ütles: Aga kui nüüd mõelda, kes Gnarls Barkley moodustavad, siis tuleb nentida, et just sellist pommi võiski ju oodata. --- Danger Mouse on nagu hullumeelne kokk, kes viskab ühte patta hapukapsad ja šokolaadi ning katab seapeki vahukoorega. Cee-Lo aga teeb suu lahti ja serveerib seda kummalist kulinaariaimet sellisel moel, et sulle tundub see elu kõige maitsvama kõhutäiena.
(NA 24. mai)
8. The Rapture
"Pieces of the People We Love"
(Mercury)
Areen ütles: Kui mul oleksid kitsas lips, mustad teksad, valged terava ninaga kingad ja kääritud käistega pintsak, oleksid need kohe kapist välja tulnud ning vedanud mind lähimale videodiskole, kus kõik tantsivad nagu Siouxsie või noor Bono - sujuvate õla- ja puusanõksude saatel heidetakse küünarnukkidest kõverdatud käsi küljelt küljele, samal ajal jalalt jalale hüpeldes. Sest The Rapture kuttide tantsupunk, diskopunk, funk-punk või kuidas iganes seda soovitakse kutsuda, on üks parimaid tantsitajaid üldse. Peaaegu nagu uus hauss!
(NA 21. september)
9. Tartu Popi ja Roki Instituut
"Madise margikogu"
(Forwards)
Areen ütles: Veel on TPRI muusikas palju jazz'i. Nii restoran-varietees palgalise vokaal-jazz-ansambli "duubi-duubi-duud" kui tõsisemaid fusion-orkestri manöövreid. Jah, iga õnneküllase trilleldamise kõrvale, mis kõlavad kui soundtrack Tallinnfilmi toodangu kõigile suvistele kaadritele, on neil mõni turskem jazz-rock jämin. Kõike seda hoiab hüpleva ja kleenukese joonena koos armas, kuid seiklusrikas süntesaator ja lauljataride veelgi armsamad hääled.
(NA 25. aprill)
10. Scott Walker
"The Drift"
(4AD)
Areen ütles: Müstilised seosed, vihjed, tihti enamikus teab kelle tsitaatidest koosnevad tekstid, mis avanevad vaid dešifreerimistöö tagajärjel. Võib-olla see asi, mida näiteks Mati Undi puhul nimetati pseudoeruditsiooniks? Raskesti kirjeldatav, teadlikult kummaline sound, massiivsed orkestrid, neurootilised löökpillid ja kitarrid. Sammud trepil, käteplaksud ja "Psst!"-sosistused vahepeal. Dissonantsid ja muutused ängi teenistuses. Üldine aeglus, pikim laul üle 12 minuti. Krüptilistest teadetest väljaloetavad teemad: Balkani sõjad, Mussolini ja tema armukese hukkamine, Elvise surnult sündinud kaksikvend. Refrään "Curare! Curare!". Väga filmilik; ja see on suhteliselt sünge film. (Areen 1. juuni)
